Saates „Selge pilt“ arutlevad Marek Strandberg, Indrek Ojamets ja Indrek Vaheoja igavikulise küsimuse üle: kas kosmos ehk universum on lõputu.
Strandberg selgitab, et aus vastus on: tegelikult ei teata, kas universum on lõputu või mitte. Põhjus, miks sageli räägitakse justkui lõputust universumist, on lihtne – me ei tea, et tal oleks mingi », mingisugune nähtav piir. Ta toob välja tänapäevase ettekujutuse, mille järgi meie vaadeldava universumi läbimõõt on ligikaudu 93 miljardit valgusaastat.
See tekitab paratamatult küsimuse: kui universumi vanuseks hinnatakse umbes 13,8 miljardit aastat (suur pauk toimus umbes nii pikka aega tagasi ), siis kuidas saab läbimõõt olla üle kuuekümne miljardi valgusaasta võrra suurem?
Strandberg rõhutab, et me ei tea, mis on selle vaadeldava universumi «piiri» taga. Ta kirjeldab, et meie arusaam universumi paisumisest ja ehitusest põhineb muu hulgas Edwin Hubble’i umbes sada aastat tagasi tehtud avastustel. Hubble näitas, et universum paisub ja seda kiirenevalt – mida kaugemal galaktikad meist on, seda kiiremini nad meist eemalduvad. Enne Hubble’it, enne 1920. aastaid, peeti kogu maailmaruumi sisuliselt Linnuteega piirduvaks; ei teatudki, et meie galaktika taga on veel teisi.
Hubble’i tähelepanekutele ja muudele avastustele tuginedes on välja kujunenud mudel, mis kannab nimetust ΛCDM (lambda-CDM). Strandberg nimetab, et selle abil on läbimõõtu ja universumi arengut arvutatud: mudeli aluseks on suur pauk, universumi paisumine ning jaotus tumeenergia ja tumeaine vahel.
