“Ema ja lapse tervis on väga tihedalt seotud. See seos jääb peale sündi püsima, olgu siis rinnaga toitmise, üldise toitumise või elustiili kaudu,” ütleb Ühendkuningriigi King’s Global Health Institute’i professor Laura Magee. Tartu Ülikooli sünnitusabi, günekoloogia ja geneetika professor Kristiina Rull nõustub, et loote tervis oleneb ema tervisest, sest nad mõjutavad teineteist vastastikku.

Tõsistest tervisemuredest ohustavad Rulli sõnul ema kõige sagedasemi enneaegne sünnitus, preeklampsia ja rasedusaegne diabeet. Preeklampsiat iseloomustab kõrge vererõhk ja mõne elundi, näiteks neerude kahjustus. Rasedusaegse diabeedi korral tõuseb ema veresuhkur. “Preeklampsia esinemissagedus on üle ühe-kahe protsendi, diabeedil aga 20 protsenti – see on juba iga viies rase,” toob Rull välja. Magee sõnul esineb mõni rasedusaegne hüpertensiivne häire maailmas keskmiselt igal kümnendal naisel.

Mai lõpus Tartus toimunud Põhjamaade lootemeditsiini konverentsil kõneles Magee lähemalt rasedusdiabeedi ja preeklampsia pikaajalisest mõjust ema tervisele. Ta rõhutas vajadust uute teadmiste valguses kohe tegutseda. “Soovitaksin kõigil naistel liikuda – nii neil, kes alles rasedust plaanivad, kui ka neil, kes juba on rasedad,” sõnab ta.

Pilk oma tulevasele tervisele

Kristiina Rulli sõnul on rasedus justkui koormustest, mis toob esile naise nõrgad kohad. “Kui raseduse ajal tekib vererõhu tõus, on vererõhk sinu organismi nõrk lüli ja sa oled hilisemas elus sellest haigusest ohustatud. Kui tekib rasedusaegne diabeet, on suhkruainevahetus sinu nõrk lüli,” loetleb ta.

Raseduse ajal ilmnenud mure võib hilisemas elus kummitama tulla. Rulli sõnul Eesti kohta küll pikaajalised andmed puuduvad, kuid mujal maailmas on enamik rasedusaegse diabeediga naisi 30 aasta möödudes suhkruhaiged. “Viie aasta pärast on diabeedi tõenäosus umbes 30 protsenti, kümne aasta pärast 50 protsenti ja 30 aasta pärast juba 90 protsenti,” täpsustab ta. Kuus kuud pärast sünnitust on 20–25 protsendil naistest kõrge vererõhk. See võib hilisemas elus viia insuldi ja infarktini.

Laura Magee sõnul on igasuguste rasedusaegsete vererõhuhäirete peamine riskitegur rasvumine. “Istuv elustiil ja ülekaalulisus on preeklampsia ja rasedushüpertensiooni puhul väga tugevad riskitegurid,” osutab ta. Sestap soovitabki ta kõigil naistel ennetavalt ja raseduse ajal ning järel võimalikult palju liikuda. “Peaksite kindlasti liikumisega jätkama ja võimalusel suurendama oma kehalist aktiivsust. See vähendab tõenäosust, et vererõhk tõuseb,” soovitab ta.

Oma ettekandes soovitas Magee ühe leevendava meetmena rinnaga toitmist. Kui enamasti räägitakse rinnaga toitmise kasust lapsele, siis puhtbioloogiliselt on see ka emale kasulik. Imetades erituvad ema organismi kasulikud hormoonid, näiteks nn õnnehormoon oksütotsiin. “See alandab vererõhku ja veresuhkrut ning aitab veresoontel lõõgastuda,” kirjeldab Magee.

Uuringud osutavad, et keskmiselt elavad rinnaga toitvad naised teistega võrreldes tervislikumalt. Nad kipuvad olema aktiivsemad ja väiksema kehakaaluga. “Samas isegi siis, kui andmetest niisuguste tegurite mõju eemaldada, on neil naistel endiselt väiksem südame-veresoonkonna risk,” märgib Magee.

Teiseks soovitas ta arstidel kontrollida naiste vererõhku regulaarselt kohe pärast sünnitust. “Kui teha seda esimestel päevadel ja nädalatel pärast sündi, on sellel pikaajaline positiivne mõju,” selgitab ta. Tema sõnul võibki rasedusest laiemalt mõelda kui aknast oma tuleviku tervisesse – see annab märku, millele edaspidi tähelepanu pöörata.

Arstide abist ei piisa

Eesti lootemeditsiini tugevuseks peab Kristiina Rull rasedate tervise tugevat sõeluurimist. “Vahetuid tüsistusi, mida rasedusaegsed haigused võiksid emale põhjustada, näeme vähe,” toob ta välja. Siinsed arstid hindavad raseduse ajal naiste preeklampsia riski ja kasutavad vajadusel aspiriini.

Kuigi Eesti naised pole hiljem vererõhu tõusu eest kaitstud, ei sünni Rulli sõnul enam kuigi palju enneaegseid lapsi. “Me ei lase preeklampsial minna nii raskeks, et ema saaks raseduse ajal insuldi või verejooksu,” segitab ta.

Rasedusaegse diabeedi korral suudavad Eesti arstid hinnata ultraheliga riski, et laps kasvab tavasünnituse jaoks liiga suureks. Oht tekib, kui suur suhkrusisaldus ema veres jõuab platsenta kaudu lapseni. “Mis juhtub lapsega, kes sööb palju magusat? Lootel hambaid ei ole, et need katki läheksid, aga ta läheb paksuks. Kui laps siis välja ei mahu, võib tarvis olla keisrilõiget,” kirjeldab Rull.

Naistearst ei suuda aga tagada, et kõik raseduse ajal vererõhuhäirega heidelnud naised elaksid edaspidi tervislikumalt. Siin on Rulli sõnul mõttekoht pigem ühiskonnale tervikuna. “See ei ole väga populaarne soovitus, aga hakake tervislikult toituma ja tehke sporti,” ütleb ta.

Laura Magee pidas ettekande “Long-term Maternal Health Risks After Pre-eclampsia and Gestational Diabetes” 28. mail Põhjamaade lootemeditsiini konverentsil Tartus.