Uuringu juhtautor, Tartu Ülikooli kalanduse peaspetsialist Aare Verliin ütles, et kõik maamunal elavad liigid on ümbritseva keskkonnaga tihedalt seotud, tarbides eluks vajalikke ressursse. “Taimed vajavad elutegevuseks peamiselt valgust, toitaineid ja sobivat pinnast, loomadele on aga elutähtsad toit ja eluruum. Lindude ellujäämiseks ja sigimiseks on nendest kõige kriitilisemad piisav toiduvaru ning turvaline pesitsuspaik. Seetõttu ei ole ka üllatav, et selliste piiratud ressursside pärast konkureeritakse mõnikord väga tugevalt,” selgitas ta.

Ökoloogid on seni pööranud suurt tähelepanu näiteks toidukonkurentsile ja toiduvõrgustike toimimisele. Palju vähem on tähelepanu saanud liikidevaheline konkurents elupaiga kasutamisel, kirjutab Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessor Lauri Saks.

Seega on Vellini sõnul tähelepanuväärne, millised on konkurentsisuhted väikeseid meresaariasustavate linnuliikide vahel. “Kormoranide arvukus Läänemerel on viimastel kümnenditel jätkanud väga kiiret kasvu. Kuna tegu on kalatoiduliste lindudega, siis on omajagu tähelepanu pööratud, milline on selle mõju kalastikule. Samas on vähe uuritud, kas ja millised võivad olla kiiresti laienevate kormoranikolooniate teised keskkonnamõjud,” ütles ta.

Tartu Ülikooli mereinstituudi, Eesti Maaülikooli ja Rail Baltic Estonia teadlased analüüsisid Eesti väikesaartel kogutud haudelinnustiku seireandmeid. Kutselised looduskaitseametnikud, loodusteadlased ja harrastusornitoloogid kogusid andmed aastatel 1960–2022 kokku 261 saare kohta kogu Eesti rannikuala ulatuses.

Kormoranid pesitsesid uuringuperioodi jooksul neist 71 saarel. Pikaajaline andmestik võimaldas hinnata, kas ja kuidas muutus saarte haudelinnustik pärast kormoranide saabumist. Samuti oli võimalik võrrelda kormoranide asustatud saari nendega, kuhu nad ei olnud veel kanda kinnitanud.

Tihe konkurents maas ja puu otsas

Andmete analüüs kinnitas, et kormoranide asumine saarele vähendas kiiresti kohaliku haudelinnustiku mitmekesisust. Mõju oli näha küll erineval määral, kuid kümnele linnuliigile. Kormoranidega asustatud saartel langes maas pesitsevate linude, sh sinikael-partide, tõmmuvaeraste, kosklate, hahkade, hõbe- ja kalakajakate, randtiirude ning linavästrike arvukus. Samal ajal roostikus pesitsevate kühmnokk-luige ja rootsiitsitaja arvukus hoopis tõusis.

Tulemused näitavad, et kormoranid kahandavad teiste lindude elurikkust eelkõige ruumikonkurentsi kaudu. Kuna kormoranid pesitsevad tihedate kolooniatena, võtavad nad enda alla suure osa saare pinnast, millega nad hõivavad teistele lindudele sobivad pesitsusalad. Nad ei söö teisi linde otseselt välja – naabrid peavad endale lihtsalt uued pesitsuspaigad otsima.

Pardid, kajakad, tiirud on klassikalised nn väikese meresaare spetsialistid, kes asustavad väikesaarte lagedaid, rohurindega või klibuga kaetud osi. Need on aga just need alad, kuhu rajatakse maaspesitsevad kormoranikolooniad.

Kuigi osa kormorane pesitseb puude otsas, kaob nende pesade alt pesitsusperioodil enamik elusast taimestikust. Seega muutuvad ka nende kolooniate vahetus mõjuulatuses olevad alad pesapaigana sobimatuks senistele rohu- ja põõsarinde asukatele, kes nende puude ja põõsaste serva all või mätaste vahel seni pesitsenud: nt hahale, rohukosklale ja teistele partidele.

Kuniks sobivaid saari jätkub

Ruumikonkurentsi mõju kinnitab ka tulemus, et neil vähestel saartel, kus kormoranid mingil hetkel pesitsemise lõpetasid, hakkas linnustiku mitmekesisus taas suurenema. Kormoranipesadest vabanenud n-ö kinnisvara võtsid teised linnuliigid kiiresti kasutusse.

Kuna loodus tühja kohta ei salli, leidsid teised veelinnud endale taas sobivad pesapaigad. Andmed aga näitavad, et haudelinnustiku taastumine võtab aega, samamoodi nagu pärast metsaraiet kulub aastaid, enne kui raie-eelne olukord taastub.

Sellise konkurentsi mõju kogu piirkonnale sõltub sellest, milliseks kujuneb kormoranide asurkonna edasine käekäik ehk kui suure osa pesitsusaladest nad hõivavad. Kormoranid ei ole teisisõnu ise halvad, kuid mõjuvad halvasti saarte linnustiku mitmekesisusele: teised linnud peavad nende saabudes igal juhul lahkuma. Kuni kormorane on piirkonnas vähe, sunnivad nad teisi linde naabersaartele kolima. Kui neid saab aga saarestikus palju, pole teistel lindudel kuhugi minna.

Uuringuperioodil pesitsesid kormoranid 16 protsendil uuritud meresaartest. Kui kuni 2022. aastani leidsid teised linnud uue pesapaiga veel kormoranide poolt asustamata saartel, siis uute kormoranikolooniate pideva lisandumise korral saavad sellised varjupaigad lihtsalt otsa. See võib viia juba otseselt mõjutatud liikide üldise arvukuse kahanemiseni. Piltlikult öeldes on olukord võrreldav sõjaga, kus ühed inimrühmad on sunnitud elamiseks sobimatutelt aladelt mujale rändama.

Uuring kinnitab, et kormoranide asurkonna kiire kasvuga kaasnevad keskkonnamõjud, mis ulatuvad kaugemale seni peamiselt esile tõstetud veekogude toiduvõrgustike muutustest. Ruumipuudusest tingitud haudelinnustiku ümberstruktureerumine võib aga ahelreaktsioonina mõjutada ka neid saari, kuhu väljatõrjutud linnud ümber asuvad.

Kuna lindude pagemine uutele saartele tihendab sealset liigisisest ja liikidevahelist konkurentsi pesapaikade pärast, vajavad need edasikanduvad mõjud tulevikus veel eraldi uurimist.

Artikkel “Loss of avian biodiversity on Baltic islands after establishment of cormorant colonies” avaldati ajakirjas Proceedings of the Rojal Society of London B: Biological Science.