Esmaspäeval oli Riigikogu menetluses EKRE fraktsiooni arupärimine korruptsiooniohu kohta seoses kaitsevaldkonna tippjuhtide liikumisega erasektorisse, kõnega esines Evelin Poolamets.
Evelin Poolamets: “Head kolleegid! Jaa, tõepoolest, see, et minister on antud hetkeks saalist lahkunud, ju näitab ka suhtumist, et teda ei huvita. Isegi kui ta kuulab seda kõnelust oma kabinetis või seal ministrite ruumis, siis kokkuvõttes see näitab suhtumist: rääkige, mida tahate, mind ei huvita.
See suhtumine on ju ka kaitsevaldkonna ümber ja see on ka osa sellest mustrist. Me näeme, et avalikkusele vaatab vastu reaalsus, kus kaitsevaldkonna tippametnikud ja sõjaväelased liiguvad sujuvalt erasektorisse ning riik sõlmib sadade miljonite eurode väärtuses lepinguid ettevõtetega, millel tegelik võimekus puudub. See kõik on osa laiemast probleemist, kus kaitsevaldkonna otsustusprotsessid muutuvad järjest suletumaks ning avalikkusel on üha keerukam hinnata, kas maksumaksja raha kasutatakse kõige otstarbekamal viisil.
Muret süvendab ka niinimetatud pöördukse efekt. RKIK-i endine juht [Magnus]-Valdemar Saar lahkus ametist 2025. aasta suvel ning mõni kuu hiljem teatati tema asumisest kaitsetööstusettevõttesse Wolfram Europa. Temast sai tegevjuht. Ja veel tähelepanuväärsem on asjaolu, et ettevõte registreeriti vahetult enne tema ametiaja lõppu.
Sama kõnekas näide ja osa mustrist on juhtum ettevõttega Frankenburg Technologies, kus on koondunud märkimisväärne osa Eesti kaitsevaldkonna endisest tippjuhtkonnast. Ettevõtte tegevjuhina alustas endine Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, strateegilise nõustajana liitus endine Kaitseväe juhataja Martin Herem
More ning ettevõttega on seotud ka erukindralmajor Veiko-Vello Palm. Kas pole jälle huvitav kokkusattumus ja osa mustrist?
Sellised arengud tekitavad aga küsimuse, kas riigiametis tehtud otsused on kantud avalikust huvist või võisid neid mõjutada nende isikute tulevased karjääriväljavaated erasektoris.
Kaitsevaldkonna tippjuhid omavad ju ligipääsu informatsioonile, mida ei ole ühelgi teisel turuosalisel: teadmised tulevastest hangetest, kaitsevõime puudujääkidest, riigikaitselistest prioriteetidest ja ka eelarvelistest võimalustest. Kui sellise taustaga inimesed siirduvad erasektorisse, tekib küsimus, kuidas tagatakse aus konkurents ning välditakse olukorda, kus mõni ettevõte saab konkurentide ees põhjendamatu eelise.
Sama oluline on ka institutsionaalne usalduse küsimus. Kui tänased ametnikud peavad homme sõlmima lepinguid oma endiste ülemuste või kolleegidega, muutub erapooletuse tagamine keeruliseks isegi siis, kui kõik menetlused vastavad formaalselt seadusele. Riigikaitses ei piisa üksnes sellest, et kõik on juriidiliselt korrektne. Riigikaitse nõuab kõrgemat eetilist standardit.
Lisaks kaasnevad selliste arengutega tõsised korruptsiooni- ja rahapesuriskid. Kaitsehanked on rahvusvaheliselt üks kõrgeima riskiga valdkondi, sest tegemist on väga suurte rahavoogude, keerukate tarneahelate ning sageli piiratud avalikkuse kontrolliga.
Mida suuremad on summad ja mida väiksem läbipaistvus, seda suurem on oht, et süsteemi püütakse kasutada mõjuvõimuga kauplemiseks, varjatud huvide edendamiseks või halvimal juhul ka rahapesuks või ka, ütleme, varguseks. Reformierakond ei tohi muuta riigikaitset valdkonnaks, kus salatsuse sildi all jäävad vastamata küsimused huvide konfliktide, poliitiliste sidemete või maksumaksja raha kasutamise kohta.
Eesti julgeoleku tugevdamine eeldab mitte ainult suuremaid kulutusi, vaid ka maksimaalset läbipaistvust, sõltumatut järelevalvet ja avalikkuse usaldust. Kui need põhimõtted seatakse ohtu, kannatab lõpuks mitte ainult maksumaksja rahakott, vaid ka Eesti riigi kaitsevõime. Reformierakonna juhitav valitsus ei ole võimeline tegelema riigikaitsega ja viimane aeg
•
•
More on tagasi astuda.”
