Põhjameri on üks maailma kiiremini soojenevaid mereökosüsteeme. Kõrgemad temperatuurid ja ulatuslik kalapüügisurve sunnivad aga külmemate vetega kohanenud kalu liikuma põhja poole või sügavamatesse vetesse. Hiljuti avaldatud uuring näitas, et Põhjamere piirkonnas suurte ja liikuvate kalade säilitamiseks läheb vaja varajasi kaitsemeetmeid.

Saksa teadlased on viimasel 32 aastal kogunud andmeid Doggeri madalikult Põhjamere keskosas. Nüüd kasutasid Tartu Ülikooli teadlased koos kolleegidega neid andmeid, et uurida, kuidas on muutunud seal leiduvate selgrootute ja kalade koosseis. Samuti hindasid nad võimalikke tulevikusuundumusi.

Töörühm analüüsis 101 liiki ja leidis, et 72 protsenti liikidest reageeris keskkonnale viibega. See tähendab, et kuigi keskkonnatingimused olid juba muutunud, ei regaeerinud liigid sellele kohe.

Suurekehalised ja liikuvamad liigid olid sagedamini väljasuremisvõlas ehk olukorras, kus need jäid veel ebasoodsaks kujunenud keskkonnas püsima. Samal ajal näitasid väiksemad ja vähem liikuvad liigid sisserändekrediiti. See tähendab, et kohalikud tingimused sobivad neile, kuid nad pole veel piirkonda kolinud.

Näiteks püsivad Põhjameres mitmed ökoloogiliselt ja kaubanduslikult olulised kalad, nagu Atlandi tursk (Gadus morhua), ruuge pääsukukk (Chelidonichthys lucerna), hallmerikukk (Eutrigla gurnardus) ja merlang (Merlangius merlangus). Samas muutub mere soojenedes elukeskkond neile liikidele üha sobimatumaks.

Tartu Ülikooli makroökoloogia teadur Diego Pires Ferraz da Trindade sõnul ei leitud uuringus liikide arvu netokadu ja see loob illusiooni stabiilsusest. Ometi põhjustavad üleilmsed muutused Põhjameres aeglast, kuid järjepidevat nihet soojematele vetele kohanenud väiksemate liikide kasuks.

Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia kaasprofessori Randel Kreitsbergi sõnul on siiski veel võimalus tegutseda. “Leidsime, et soojemates piirkondades kohalikult kadunud liigid sobivad endiselt kohalikele tingimustele ja võivad potentsiaalselt oma endised elupaigad uuesti asustada, kui optimaalsed tingimused taas täidetud on,” sõnas ta.

Kreitsbergi sõnul on looduskaitse seisukohalt äärmiselt oluline mõista bioloogilise mitmekesisuse viiteajaga reageerimist üleilmsetele muutustele. “Need viibega reaktsioonid ja võimalikud koosseisu muutused võivad nõrgendada toiduahelat ja mõjutada ökosüsteemide vastupidavust. Sisserändamiskrediidi märke näitavate liikide kindlakstegemine võib aidata ette näha bioloogilise mitmekesisuse tulevasi arengusuundi ja anda teavet looduskaitse planeerimiseks.”

Uuring avaldati ajakirjas Global Change Biology.