Arvo Pärdi Keskuse vaikuse ja pretensioonika vaimsuse õhkkonnas peetud kõne on enam kui mõtlemapanev. President Alar Karis räägib Tšehhi presidendile Petr Pavelile Masarykist, Lennart Merist, Václav Havelist, Praha kevadest, laulvast revolutsioonist, külmast õllest, Škodadest, Botase kingadest ja sellest, kuidas Eesti ja Tšehhi „taasliituvad Euroopaga“. Kõik on nii hõrk, kultuurne ja mõtlik. Justkui poleks viimase kolmekümne aasta jooksul midagi muutunud. Justkui elaksime ikka selles ilusas, humanistlikus Euroopas, mida Meri ja Havel kunagi endale ette kujutasid.
Kahjuks on see kõne tegelikkusest irdunud fantaasia. President hõljub maailmas, mida ammu enam ei ole olemas. See on nostalgiahõlmas ilukõne, mis puudutab mõningaid tegelikkuse äärealasid, kuid veedab suurema osa ajast lootosesööjate zombilikus uneluses. Ja täielik oma mullis elamine teeb selle kõne tähelepanuväärseks.
Kõne tuum on klassikaline 1990ndate ja 2000ndate alguse Eesti välispoliitiline narratiiv: meie kaks väikest rahvast, kes said kommunismist rängalt kannatada, naasevad nüüd koju Euroopasse, kus meid alati oodatud on. Meri ja Havel kujutatakse suurkujudena, „ajaloo südametunnistusena“. See on ilus lugu. Ent 2026. aastal kõlab see sama veenvalt kui vana grammofoniplaat, millel on rohkem kriime ja raginat kui Arvo Pärti.
See Euroopa, millest Karis räägib – demokraatlik, väärikas, majanduslikult elujõuline ja kultuuriliselt enesekindel – on kadunud. Selle asemele on astunud dekadentlik, kliimaluuludes vaevlev, majanduslikult virelev ja massiimmigratsioonile ning identiteedihädale avatud tehnokraatlik masinavärk. Kas sellest on tõesti nii raske aru saada?
President kiidab, et Eesti on Tšehhit innustanud digivalitsemise, küberjulgeoleku ja maksupoliitikaga. Maksupoliitikaga? Võib-olla on see ongi nii, sellisel juhul on mul tšehhidest kahju. Aga samal ajal surub seesama Euroopa Liit peale rohepoliitikat, mis tõstab energiahindu, kahjustab Tšehhi tööstust ja sunnib ettevõtteid kolima sinna, kus kliimapoliitikat ei võeta tõsiselt. Karis räägib „arenguruumist majandussuhetes“ ja „potentsiaalist kaitsetööstuses“. See kõlab kenasti. Ent kui Euroopa ise end rohelise tehingu nimel majanduslikult kastreerib, muutub see „arenguruum“ üsna kitsaks kongiks.
Siin ilmneb kõne iroonia. President elab endiselt selles Euroopas, kus laienemine oli lootus ja Brüssel tähendas vabadust. Tänapäeva Brüssel tähendab üha enam kontrolli, sanktsioone rahvusriikidele, kes julgevad oma rahva huve kaitsta, ja ideoloogilist dogmaatikat, mis kannab endas totalitaarseid jooni. Kliima on uus religioon, soosegadus uus norm, ja rahvuslik identiteet midagi, millest tuleb häbelikult vaikida. Just sellest maailmast Karise kõnes sõnagi ei ole. Selle asemel saame kuulda lugu raamatutest, spordist ja Moraavia veinist, mida Eestis liiga vähe pakutakse. See on võluv. See on täiesti väheoluline.
Muidugi on kõnes ka hetki, kus president puudutab tegelikkust. Lause, et „Venemaa režiim mõistab ainult jõu ja enesekindluse keelt“, on täpne. Jõudu ja enesekindlust aga ei ole meil kuskilt otsast näha. Ukraina toetamine kui enda julgeoleku kindlustamine on samuti õige pragmaatiline seisukoht. Kaitsetööstuse koostöö tihendamine Tšehhiga on konkreetne ja tervitatav ettepanek, tšehhid on relvatööstuses tegijad. Need osad kõnest on maalähedased. Need näitavad, et president ei ela täielikult paralleelreaalsuses.
Just siin tasub aga vaadata, mida Tšehhi on tegelikult teinud, mitte ainult rääkinud. Tšehhi relvatööstus sai erilise hoo sisse just Bideni administratsiooni „relvaallergia“ perioodil 2022–2024. Kui Washington kartis eskaleerumist, Euroopa pealinnad ootasid luba ja Saksamaa arutas endiselt „Zeitenwende’t“, tegi Tšehhi mehetegusid.
Czechoslovak Group (CSG) Jaroslav Strnadi juhtimisel kasvas kiiresti Euroopa üheks olulisemaks relvakontserniks. Nad ostsid Hispaania
More suurtükimürskude tootja Expali, Itaalia kuulsaima laskemoonatootja Fiocchi osaluse, tugevdasid Sellier & Bellot’i positsiooni ning tõstsid Tšehhi 155 mm suurtükimürskude tootmisvõimekuse Euroopa tippu. Mitmed lääne ettevõtted kolisid tootmisliinid just Tšehhi, sest seal oli ratsionaalne poliitika, vähem rohelist bürokraatiat ja kiirem asjaajamine. Tšehhi „mürsukoalitsioon“ sai üheks kõige konkreetsemaks algatuseks Ukraina toetamisel, samas kui teised ainult jahusid pooletoobiste komiteedes.
Botas on hea, aga Colt on parem. Muide, 2021. aastal ostis Tšehhi ettevõte Česká zbrojovka Group (CZG) 100% Colt Holding Companyst (Colt’s Manufacturing Company). Colt on Ameerika relvatööstuse absoluutseid ikoon, tehingu väärtus oli umbes 220 miljonit dollarit pluss aktsiad. Pärast ostu nimetati emafirma 2022. aastal ümber Colt CZ Group SEks, mis näitab, kui oluliseks tsehhid Colti ostu pidasid. Ja mida on teinud meie ülerahastatud relvatööstus?
Kahjuks jäävad need helged hetked üksikuteks saarteks fantaasia ookeanis. Kõne kõige valusam puudus on täielik vaikus kõige olulisema teema üle, mis Eestit, Tšehhit ja kogu Euroopat ohustab. See teema on iive. President räägib ülikoolide koostööst, noortest, kes leiavad tee Tartusse ja Brnosse, teadusest ja tulevikust.
Aga ta ei ütle sõnagi sellest, et noori jääb järjest vähemaks ja Eesti kogusündimus on 2025. aastal langenud 1,16-ni naise kohta. Et sünnib alla 9300 last aastas. Et Tšehhis on olukord veidi parem, kuid ikkagi kaugele alla taastetasemest. Et Euroopa rahvad lihtsalt ei taastooda end.
See on fantaasia tipp. Mis kasu on kaitsetööstuse koostööst, digiriigist või ülikoolide lepingutest, kui põlisrahvas vananeb, kahaneb ja kaob nagu pisarad vihmas? Mis kasu on „Euroopa rüppe naasmisest“, kui see tohletanud rüpp ei suuda lapsi ilmale tuua? President räägib, kuidas eestlased ja tšehhid on alati vabadust kõrgelt hinnanud. Aga kellele on vaja vabadust ilma rahvata, kes sellest vabadusest rõõmu tunneks?
Siin muutub kõne lausa küüniliseks. Lõpus jõuab Karis Arvo Pärdi muusika juurde. Ta ütleb, et eestlaste jaoks tähendab kellegagi koos vaikimine ilma ebamugavuseta kõige tugevamat usaldust ja hingelist lähedust. See on kaunis mõte. Ent praegusel hetkel, mil Euroopa demograafiline kell tiksub valju häälega, tundub see vaikimine pigem arguse kui usalduse märgina. See on vaikimine, mis võimaldab unustada ebamugavad tõed. See on vaikimine, mis võimaldab jätkata elamist maailmas, mida enam ei ole olemas.
President Karis on kultuurne ja mõtlik mees. Tema kõne on sellele vaatamata pigem kirjanduslik suleharjutus kui riiklik analüüs. See on kõne inimesele, kes mäletab 1996. aastat, mil Lennart Meri tervitas Václav Havelit, ja soovib, et see aeg
•
•
More kunagi lõppeda ei saaks. Aga see aeg•
•
More on jäänud minevikku. Euroopa on muutunud. Olukord on muutunud luupainajaks. Ja kõige suurem oht ei ole enam idast tulev tank, vaid läänes valitsev enesepettus ja rahvaste vaikiv kadumine.
Me vajame täna juhte, kes ei hõlju nostalgias, vaid seisavad kahe jalaga maa peal. Mart Helme More on mees, kes julgeb öelda, et ilus minevik on minevik ja et tulevik nõuab raskeid otsuseid rahvuse säilimise nimel – alates perede toetamisest ja iibe tõstmisest kuni julge rahvuslike huvide kaitsmiseni Euroopa Liidus. Ilukõned Pärdi vaikuse saatel on kaunid, aga need ei muuda trööstitut tegelikkust kriipsuvõrragi paremaks.
President Karis rääkis kõnes, et „keerulised ajad ja kaotused on meile õpetanud, et me ei tohi enam kunagi jääda üksi“. See on õige. Aga seletame ametnikule probleemi ametniku keeles: kogukonda tuleb kaasata ka tegelikkus. Nostalgia on mugav mõttelaad, kahjuks ei kaitse ega aita see mitte kedagi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.05.2026
