Lugesin ette Tartu linnavolikogus sellise pöördumise:
“2. juunil on jälle kavas lehvitada ka Tartu linnas kuuetriibulisi lippe, mis teatavasti tekitavad meie sootsiumis teravaid lahkhelisid.
Ja pühapäeval olevat olnud mingi homofoobia, bifoobia ja transfoobia vastane päev.
Me peame lõpetama valetamise. Kõik need kolm veidrat “foobiat” on väljamõeldised, neid ei ole olemas. Homofoobia on olemas, aga see ei ole viha ega vastumeelsus, see on haiguslik hirm sarnase ees. Haiguse vastu lippude lehvitamine ei aita.
Keegi ei kiusa meil inimesi nende seksuaalse “sättumuse” pärast. Meil on piisavalt homoseksuaalseid inimesi, keda austatakse ja armastatakse nende heade omaduste pärast – aga nemad ei uhkusta oma intiimeluga. Nad ei sõdi meie kultuuri vastu.
Kristlikus kultuuris kuulub suguelu inimese intiimsete saladuste hulka, sellega uhkustamine on piinlik ja ebaviisakas.
See ei ole foobia, see ei ole tagurlus, see on kultuur.
Kas ei ole räige kiusamine ja tõrjumine hoopis see, kui inimesi sõimatakse foobideks ja tagurlasteks ja ajast maha jäänuteks ainult selle pärast, et neile ei meeldi triibulipuga kaasnev ideoloogiline vägivald?
Miks ükski “inimõiguslane” selle vägivalla ohvreid ei kaitse?
Me peame hakkama rääkima üht keelt, puhast ja õiget eesti kirjakeelt, ja lõpetama kaklemise erinevate maailmavaadete üle.
Kutsun üles Tartu valitsust: unustame ära need kuue triibuga lipud, mis meid aina omavahel tülli ajavad. Ja lõpetame inimeste alandamise ilma mõistuseta seksuaalideks. Anname Tartus inimestele tagasi nende väärikuse.”
Ma ei usu, et Tartu linnavalitsus mu üleskutset kuulda võtab. Nendele on ju antud kohustuslik agenda.
Mina ei salli konflikte ja kaklusi, mina igatsen rahu ja harmooniat, ausat ja viisakat suhtlemist, arukat, rahulikku ja mõistlikku mõttevahetust. Ka teistsuguse maailmavaatega inimesest on võimalik lugu pidada. Konfliktid tekivad siis, kui inimesed ei kuula üksteist, ei arvesta üksteisega, ei austa üksteist.
Kas tõesti on nii raske aru saada sellest, et kõik inimesed ei soovi või ei suuda oma kultuuri ja maailmavaadet selle uue “progressi” järgi ümber kujundada? Mis õigus on kellelgi seda neilt nõuda? Meil pidid ju kõik võrdsed olema?
Vaenulik suhtumine ülejäänud ühiskonnasse ja suvaliste inimeste alusetu tembeldamine “foobideks” ja tagurlasteks näitab, et aktivistid soovivadki lahinguid. Paljud reageerivad sellele omalt poolt kriitikanooltega, mispeale aktivistid saavad taas kisa tõsta, et neid kiusatakse. Aga ise nad ju alustasid?
Kuuetriibuline lipp on sõjalipp, see on tänapäeval ilmselt suurim rahva lõhestaja ja tülliajaja. Meie omavaheliste konfliktide torm sai alguse kooseluseaduse vägivaldsest läbisurumisest riigikogus, ja kasvas orkaaniks, kui abielu mõiste riigiseadustest ära kaotati.
Iga uus sõjalippude lehvitamine, iga uus uhkuse paraad on nagu õli tulle valamine, mis paisutab seda orkaani veelgi.
Rahulipu värv on valge, mitte triibuline. Kui keegi tahab teistele meeldida, siis ta peaks eelkõige ise olema avatud, salliv ja sõbralik, mitte väljakutsuvalt vaenulik? Eks ole narr loota heakskiitu kelleltki, keda ise korduvalt nimetad vastikuks lollpeaks?
Eestlane on üsna salliv ja rahumeelne, me suudame üksteisele palju andeks anda, kui keegi ise meile ülbeid väljakutseid ei esita. Oleksime ammugi võinud leida kompromissi, kui ei oleks olnud nii palju neid LGBT aktivistide arrogantseid lahinguid.
Lepime ometi ära! Teeme rahu!
Hakkame tegelema päris probleemidega.
Päriselt, tegudega, mitte valelike loosungitega.
Ja olgem esimene riik maailmas, kes enam triibulippu tänavale ei too!
Malle Pärn
