Mäletate puhvetit nimega „Kodused toidud“ bussijaama vastas? Tubli! Hoidke need mälestused alles ja soojad, sest teda pole enam ja kadunukesest tuleb ainult head rääkida.

Nüüd on samas kohas „12 tooli cafe“, välimuselt ja sisemuselt heledam ja helgem, 6 laua ja 12 tooliga. Kui eelmine koht oli oma olemuselt üsna lihtne vanakooli söökla, siis uuel on tõepoolest soovi olla midagi veidi kõrgemate pretensioonidega, seda nii interjööri kui valiku ja hindade poolest. Aga ega hinnaklassi tõstmine ongi parimal moel õigustet läbi muudatuste.

Kella-kolmesel ajal oli minu sisseastumise hetkel kohal vaid üks sööja ja äramineku hetkeks veidi rohkem. Ilmselt pole u kuu aega tagasi ennast avanud asutus veel jõudnud turule sisse süüa. Mõningast konarlikkust paistis ka muudest detailidest.

Minu tellimuse vastuvõtmisel miskipärast kappas letitagune daam kööki ja kutsus jahuse põllega proua endale appi. Kui ma maksin oma tellimuse eest, selgus, et pole tagasi anda – noh viiskümmend senti pole ju ka mingi probleem. Kui seejärel palusin, et kas saaksin vähemalt tšeki (et kirjutamise hetkel meelde tuletada hindu), siis selgus, et tšekiprinteril on paber ka otsa saanud. Noh, las ta olla. Kuid kuna tänapäevane kassasüsteem ei lase teha kaardimakseid ilma paberita, siis paluti järgmistel sisseastujatel maksta samamoodi sularahas. Vahepeal läbi astunud veidi joviaalses tujus mees sai õlleküsimise peale pehme slaavi aktsendiga vastuse: „jejoole, jejoole alkohooli“. Keeruline on see puhvetipidamine, kas pole.

Esimeseks käiguks valisin kahekohalisest supivalikust mõistagi seljanka (7.50) ja selgus, et see oli hea valik. Mõne minutiga minu ette jõudnud tellimus oli igati kombekohane – hapukoor eraldi serveeritud ja isegi pipraga dekoreeritud! Supi pinnal näputäis hakitud tilli ja sidruniviilakas. Iluspunane leemeke oli ehk küll natsa magusavõitu, kuid kõigis muudes mõtetes vastas ootustele. Nii viineriootustele kui vähemalt kolme muu liha, sh suitsuvorsti ootustele.

See, et peenelt hakitud singist oli supi sisse sattunud ka arvestatavas koguses pekikuubikuid, on minu jaoks täiesti OK. Ühtlasi oli ju ka leemeke omandanud piisavalt lihast rammu ja jättis koos sibula-porgandi-hapukurgi komponentidega igati ontliku mulje. Mitte gurmee ega kulinaarne kõrgklass, kuid ikkagi maitsev ja meeldiv – ning see on ju peamine!

Teiseks käiguks võtsin „Krõbekana trühvilvõiga ja kartulipüreega“ (12.-EUR). Kohale jõudis see u 10 minutit peale suppi – ja see on suurepärane ajastus!

Kana ise oli tõepoolest krõbedas koorikus, kuid meeldiva kooriku all leidus u kolmandik kana rinnafileest, mis oli paraku täiesti mage ja toorepoolne. Selle pinnale kallatud sulavõi õhuke kihike oli eraldivõetult küll meeldivalt kreemine ja pigem juustune kui trühvline, kuid sellest tilgakesest ei piisanud kuidagimoodi kogu liha maitsestamiseks.

Kartulipüree oli lihaga üsna samas võtmes. Mitte krõbeduse, aga mageduse mõttes. Salatikuhilake rukolast, kurgist ja tomatist oli õrnalt hapukaks tuunitud ja leebelt meeldivake.

Kokkuvõte on kahetine. Supipöial on üsna püstipoolne, kuid praepöial samavõrra allapoole näitav. Uus kohake aga väärib toetust ikkagi, seega soovitan minna ja tellida vähemalt seljanka, ehk jõuavad ka muud detailid ja avamisaegsed konarused sellele järele.

Rotermanni kvartal mahutab endas päris palju puhveteid. Õnneks kohe nii palju, et kui oled ühest pettununa lahkunud (kuna nende veebimenüüs leidunud ootuspäraseid roogi enam päriselt pakkumises polnud), siis leian õnneks veel ühe koha, mida külastanud pole.

Orangerie – prantsuspärasusele rõhuv kontseptsioon algab juba personali suhtlus-maneerist. Või siis manerismist, kui soovite. Püüd kliente meelitada ja seejuures kenitleda on mõnes mõttes ju isegi nunnu, ehkki põhjamaisele talupojale veidi kohmetust tekitav.

Kuigi varakevadine päike on juba esimesed julged õuelaudade taha meelitanud, ronin ise siiski teisele korrusele, et läbi suurte akende vaadet nautida ja toitu oodata. Pärastlõunasel ajal on läbi linnaku liikuvat rahvast palju, kuid sisse on neid siiski vähe astunud ning neistki enamik näib pigem kohvik-kontori režiimil töötavat, nina ees vaid tass kohvi ja arvutid-paberid.

Esimene käik „Bouillabaisse (Gv, L); krevetid, koha, sinimerekarbid, forell, safrani rouille, focaccia; 13“ Maakeeli siis tinglikult kalasupp. Saabumine võtab aega u 10 min, mis on OK. Visuaalne pool on uhke – võrsete ja mingi valge lehtsalati (rooma salat?) krõmpsude õhukeste ribade kuhil moodustavad kauni kontrasti tumeda leemega. Leemeke ise on selline neutraalne, ehk kuhugi veinikastme kanti jääv. Mõned väga krõmpsud krevetikesed, paar karbikest, peoga kalatükikesi, kaks keedetud ja pooleks lõigatud värsket kartulit, mõned marineeritud tomatid. Ausalt öeldes üsna neutraalne kooslus, mille peale lihtsalt noogutad, aga ei vaimustu.

Aga palju huvitavamaks osutus koos krõbedaks röstitud pinnaga majasaiaga (oliivide ja tomatitega focaccia) pakutud sügavkollane kreem. Selline veidi hapukas, pisut vürtsikas, cayenne varjundiga, soolakas pehme kraam, mida minusugune tüüakas talupoeg leivamäärdeks pidas. Kui küsisin pikakasvulise aktsendiga noormehe käest seletust, siis taandus ta vabandades „minu esimene tööpäev“ kööki selgitust nõudma. Tagasi tuli sõnumiga, et see „kreem on tehtud safranist“. Ahsoo. Nojah. Hiljem veebist tarkust taga nõudes sain aimu, et „Rouille (prantsuse hääldus: [ʁuj] ⓘ; provence’i keeles: rolha, sõna-sõnalt ‘rooste’) on kaste, mis koosneb munakollasest ja oliiviõlist koos riivsaia, küüslaugu, safrani ja cayenne’i pipraga. Seda serveeritakse kala ja kalasupi, eriti bouillabaisse’i, garneeringuna. Rouille’i kasutatakse kõige sagedamini Provence’i köögis.“ Novat, jälle targem.

Teine käik: „Flank steik & käsitööfriikad; piprakaste; 22“ Selle saabumisega läks üle 40 minuti, mida on ausalt öeldes palju, aga õnneks mul oli seekord aega. Tellimise hetkel küsiti küpsusastme kohta, mina vastasin tavapäraselt „nii toorelt kui julgete“, mille peale soovitati et „mid-rear olla parim“ ja kiideti mind eksperdiks (talupoeg minus tahtnuks seepeale ära minna).

Tuli aga välja, et see küpsusastme valik oli viga. Vähemalt konkreetse lihatüki puhul tähedas see lõtv-kummist-roosat lihasüdamikku, mis oli kordades vähem-meeldivam kui kuumust näinud välispind. Ei tea, kas küsimus oli väheses laagerdamises või lihtsalt konkreetse lõigu kulinaarsetes omadustes, kuid tundsin end varesena, kes on sunnitud väikeseid kilde alla neelama, kuna see kraam allus mitte kuigi hästi noale (ehkki lõik tervikuna oli juba näpujämedusteks viiludeks lõigatud ja minu käes olev nuga oli korralikult sakiline), mälumisest rääkimata.

Erakordselt pikad ja peenikesed friikad olid ülemäära soolased, üsna sama keelt rääkis ka muidu kenake piprakaste, mis minu ees liha peale kallati. Kalekapsa lehekesed olid siin roas lihtsalt visuaalse erksuse andjad. Taldrikutäiest leitud vau-elamus kuulus hoopiski dekooriks kasutatud karamelliseeritud ja marineeritud sibulale, mis mõjus tõepoolest kargelt ja kirkalt.

Kokkuvõte pisut mehh-poolne. Supipöial ei näe põhjust horisondist kuigivõrd kõrgemale tõusta. Praepöial on narrilt kummise liha tõttu isegi allapoole kaldu. Kuid õnneks leidus toidukorras ka kaks säravat hetke – see oli erk-kollane rouille kaste ning lihadekooriks olnud sibularõngad. Soovitusega on lugu nii ja naa. Eraldi kohaleminekuks on positiivset emotsiooni vähe, möödaminnes sisseastumiseks aga piisavalt.

Viljandi Centrumi keskuse teise korra peal on samades ruumides vahetunud päris mitu puhvetipidajat, nüüd on selles sisse seatud eksootilise köögi peale rõhuv nö aasiakas Monk. Sihuke veidralt universaalse haardega. Et ühest küljest reklaamib end läbi india võtme „Aasia maitsed! India kokad, vürtsid Indiast“, kuid teisalt alustab menüüd sushidega. Menüüs viitavad paljud road aga üldse hiina köögile, pakkudes küll „Hongkongi“, küll „Shanghai“ moodi versioone.

Aga noh mis teha, ju siis meie turg on sihuke, et pakkuda nt ainult India või siis veel kitsamalt mingi maanurga kööki ei oleks läbilööv. Eriti väiksemas asumis tegutsedes.

Pärastlõunasele ajale vaatamata on u keskmise bussi mahutavusega saalis ligi pooled lauad hõivatud. Võibolla siin mängib ka uudsuse efekt – koht on lahti u pool aastat alles. Igati püüdlikult abivalmis noormees jõuab kaks korda mu juures käia, enne kui ma jõuan menüü läbi lapata – nagu ikka aasiakates on need loetelud lohepikad.

Esimeseks käiguks proovin midagi koduselt kõlavat nagu „Kana-nuudlisupp; Kanasupp nuudlite ja köögiviljadega. Kaasa indiapärane küüslauguleib. 6.50 €“, kuigi lausa 9 eri suppi pakkuvast menüüalajaotusest oleks saanud põnevamaidki asju valida. Aga kuna ma tean, kui hõlpsasti ma olen vürtsikate roogadega ära ostetav, siis proovin kriitikameele säilitamiseks vähemalt alustada millestki neutraalsemast.

Supp jõuab minuni u 5 minutiga, mis on täiesti OK, võttes arvesse, et lauatäisi oli mitmeid ja noormehel sebimist piisavalt. Lopergune kauss tervitab eelkõige värskelt hakitud rohelise sibula isuäratava aroomiga ja sellesama muru võrra ka ilusa pildiga. Leem ise on tärklisega paksuks aetud ja munahüübe niidikestega, neutraalselt meeldiv ja võibolla siinsest standardist tiba julgema musta pipra signatuuriga. Kollased nuudlijubilad, kanakitsuliha tükikesed, ribastet köögiviljad. Üsna kodune värk, kui jah välja jätta see meie koduköökide jaoks tavatu komme tärklist paksendajana kasutada.

Ahjaa, supi kirjelduses olnud „indiapärane küüslauguleib“ polnud üleüldse mitte ootuspärane naan. See oli lihtsalt õhukeselt lõigatud saiaviilud, mis olid kuivatatud/röstitud üsna karmkõvaks ning seejärel küslaõliga üle pintseldatud. Viskasin need kuivikud supi leeme sisse ning mõne minuti pärast sündisid needki süüa.

Prae saabumine aeg•
•
More ei olnud OK, kohe üldse mitte. Nagu pildilt näha, toodi see sisuliselt koos supiga. Ilma küsimata, et „kas on õige aeg•
•
More“ vms. Lihtsalt asetati lauda. Huvitav, kas see on selle koha needus? Mäletan, et samas asunud „Täiskuu“ nimelise puhveti personal tegi täpselt sama vea.

Ja teine nurin kohe otsa. Või siis pigem õlakehitus. Viisakas nooruk ei teinud katsetki nö prae juurde lisamüüki teha, pakkudes riisi või naani. Mitte et neid mulle vaja oleks olnud, kuid see olnuks kombekohane.

Seega: „Hongkongi kala. Vürtsikas praetud lõhe koos juurviljadega ja pähkliga. 12.50 €“ Roa nimetuse juures ilutses kaks tšillikaunakest – rohkemat see maja ei pakugi.

Kuna tulikuuma supi helpimist ei saanud kiirendada, siis paraku sain prae kallale asuda alles jahtununa. Õnneks kompenseeris temperatuuri languse vürtsi õhetus. Kopsakad lõhetükid, lopsakalt vürtsikas-magusat-hapukat kastet, sekka porgandi- ja paprikasiilukesi, pinnale riputatud india pähklite puru ja hakitud roheline sibul, ehteks kuivatatud tšillikaun ja apelsiniviilukad. Visuaalselt atraktiivne ja maitsemeeli mõõdukalt piitsutav … piisavalt hea, et jahtumine üsna andeks anda.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial on leebelt püsti, näidates poolehoidu võimalusele ülduniversaalne kanasupike muuta lihtsa võttega eksootilisemaks. Praepöial võtab veel püstisema asendi, sest just sellise vürtselamuse järgi olin ma tulnudki. Teeninduspöial soovitab personali pisut põhjalikumalt koolitada. Aga üldiselt siiski soovitan.

Nagu enamikes jõega poolitatud linnades, nii ka Pärnus on olemas see „õige“ ja keskne pool. Ning mõistagi siis see teine, kus võib olla küll suur osa elanikkonnast, kuid hotelle/restorane/kohvikuid vähevõitu. Nn Vana-Pärnu poolel on puhveteid ühe käe sõrmedel lugemise jagu, ehkki kui võtta praeguse „suur-Pärnu“ mõttes, siis sinnapoole jõge jääb Pärnut rohkem kui „õigele“

Aga kui nüüd see taustalugu kõrvale jätta, siis ühes nõuka-aja lõpu ärihoones Lille uulitsas paikneb viis aastat tagasi avatud „Vol de Mar“, mille avarasse saali voorib lõunasel ajal päris kõvasti rahvast. Ja nagu Pärnus enamasti kombeks, toimetab ka see asutus justnimelt päevase toitlustamise ajaraamistikus – ning näib, et seda osatakse ka klientuuri poolt hinnata.

Esimeseks käiguks võetud „Talupojasupp“ (4.-) tuuakse lauda üsna samal hetkel, kui olen jõudnud end maha toetada. Koht nimetab ennast ise kohvik-restoraniks, kuid olemuselt on ta siiski pigem pool-sööklalik. Tellitud toit tuuakse küll lauda, kuid kasutatud nõud peab siiski ise ära viima, mida ei kohvikus ega ammugi mitte restoranis ei viljeleta.

Supp on oma olemuselt aus, rammus ja toekas. Leem paneb huuled kleepuma ja oma kartuli-tangu toitvusega võiks täiesti rahuldada kogu lõunasöögiks vajaliku mahu. Supis leiduv kanaliha on niiiiii pehme ja pisikesteks tükkideks lagunenud, et tekib kahtlus, et kas siin pole mitte konservis hautatud kraamiga tegemist … aga kui nii isegi on, siis ega see pole mingi patt!

Veidi magedapoolne (ja soola-pipart lauas pole), kuid siiski üldjoontes maitsev kraam on piisavalt hea, et helbin kausitäie tänumeelselt tühjaks. Isegi supi sisse sokutatud hapukoor ei häiri liigselt, ehkki viib niigi mageda elamuse veelgi magedamaks – kui keeruline oleks seda hapukoort eraldi serveerida?

Teiseks käiguks võtan veidike ebaledes maja ühe kallima roa „Kiievi kotlet“ (9.90) ja ebalus osutubki õigustatuks. Olen valmis leebemat sorti mürki võtma selle peale, et tegu on nimeandja kanaliharulli osas mitte kohaliku köögi omatoodangu, vaid poolfabrikaadi üle-frititud variandiga. Algupärasest nimeandvast versioonist on see tumepruunikoorikuline ja ürdivõise täidisega versioon mõistagi kaugel, aga eks enamikus kohtades teda niimoodi, ilma õlaluu komponendita pakutaksegi. Väike totsik hapukoore-majoneesi-ketšupi-kastet ei lisanud sellele kraamile mingit kõneväärset šarmi juurde.

Samas puhveti kiituseks pean ütlema, et kui küsiti, et missugust lisandit ma liha kõrvale sooviks, siis noogutati koheselt, kui palusin, et kas lisandiks võiks olla lihtsalt salat? Ja pealegi – kas teate kui ilus see salat oli?! Tõepoolest, kui väikese nüansiga on võimalik viia sööklalik toit restoranilikule esteetilisele tasemele! Lihtsalt kaunista jääsalati-rukola-romati-kurgi salat mõne mustikaga ja nõrista sinna vürtsikat mangokastet ja taldrik särab maitse- ning ilumeeli rõõmustades nii et lausa lust!

Ahjaa, tore detailike oli ka see, et ehkki tellimise hetkel ei esitatud küsimusi, et „millal tuua lauda teine käik?“, ilmus see minu ette täpselt sel hetkel, kui olin supikaussi endast eemale lükkamas.

Kokkuvõte üsna positiivne. Supipöial on püstipoolne, kiites lihtsavõitu supi olemuse täpselt vastavaks tema nimetusele. Praepöial leiab kiitmisväärseks eelkõige salati, kuid ikkagi – naeratuse tõi see väike marjane nüanss ikkagi näole. Soovitus on malbe, kuid siiski soovitus – kui juhtute olema „valel“ pool jõge, siis läbi tasub põigata kindlasti. Ajakulu-maksumuse-toiduelamuse koosmõju mõttes kabe kohake!

„Head hinnad ja suured portsud“ – nii mulle seda kohta soovitati ja tõeks see ka osutus. Portsu suurus on muidugi argument pigem tõsise töötegija jaoks, minusugusele klahvitoksijale pole see oluline, aga midagi erakordset juhtus seekord küll.

Lõunasele toitlustamisele orienteeruv sööklalik asutus (avatud tööpäeviti 11.-15.30), mis ennast miskipärast kohvikuks nimetab oli minu saabumise hetkeks (ca 14.30) ilmselt suurema massi endast läbi lasknud. Personal valmistus sulgumiseks, sest tegeleti juba aktiivse koristusega ja järgmise päeva menüü seinale kirjutamisega.

Kahekohalisest supivalikust oli seljanka otsa saanud, nii võtsingi teise variandi ehk „Aasiapärane kalasupp“ (4.-EUR), endamisi oletades, et ju ta jälle mingi Tom Kha turva-variant ole. Aga ei olnudki. Oligi päris kalasupp, milles kala ise oli küll pisikesteks tükikesteks lagunenud, kuid seda intensiivsemalt maitset andnud kooresele leemele.

Peenelt ribastatud porru ja porgand, kartul ja miski, mida ma nuikapsaks oletaks. Kas ta nüüd aasiapärane oli? Noh oli ju küll, ehkki mingeid selgeid vastavaid noote – nagu nt sidrunhein, kafiirlaim või ingver – esile ei tulnud. Küllap oli kasutatud mingit „aasiapärast üldmaitseainet“ vms, aga igatahes meeldivalt magusakas-hapukas-vürtsikas see kraam ju oli ning päris maitsev. Kausi sõin igatahes tilgatumaks ja see on ju hea märk.

Kui juba aasia lainele sai mindud, siis valisin teiseks „Hiinapärane meekana“ (8.-). Letitaguse proua küsimusele, et kas panna lisandiks kartul, riis või tatar, vastasin küsimusega, et kas ilma lisandita saab ka? Vastati jah ning et „kas panen salatit sedavõrra rohkem?“ Noogutasin, ehkki see oli omamoodi viga. Asi selles, et kuhil, mis mu taldrikule nüüd tekkis, oli lihtsalt hiiglaslik.

Kanafilee ribad krõbedana mõeldud koorikus olid peale frittimist läbi käinud odavama otsa magusast tšillikastmest. Enamik neist olid kas liiga kaua kuuma saanud või siis õhu käes seisnud, igatahes üsna kuivad, kuid see kastmene pealispind muutis üldise mulje siiski positiivseks.

Rõhke peeneks kuubikuks hakitud peet ja magedapoolne kapsa-kurgisalat polnud kumbki teab mis maitseelamus, kuid samas kuivavõitu liha kõrvale mahlasemaks lisandiks ampsata kena ikkagi.

Igatahes kuskil kolmandiku kuhila pealt andsin ma alla. No lihtsalt ei mahu korraga niipalju. Kuna aga toidul polnud ju otseselt midagi viga, siis oleks enamiku taldrikule jätmine kuidagi kentsakas ja viisakusetu. Sestap tegin midagi esmakordselt oma pöidla-karjääri jooksul ning küsisin võimalust ülejäänud kraam kaasa võtta. Karp ja kilekotike anti sellise iseeneses-mõistetavusega ja tasuta üle leti, et ilmselt ei olnud mina esimene kes seda soovi avaldas.

Kotike näpus, loobusin takso kutsumisest, mis algselt plaanis oli. Võtsin ette Viljandi mõõtkavas hiigelpika – suisa 2,5 km – kõndimise, et kõhutäit pisutki allapoole raputada. Mõnes suuremas asumis poleks selline 15 minutine jalutuskäik ju kõneväärnegi, aga Viljandis saab sellega praktiliselt pool linna läbi kõndida.

Ausõna isegi õhtusöögiks oli seda lõunast ülejäänud kraami majutuskohas paljuvõitu näsida, aga lõpuks võitu ma tast sain, seda enam et selleks ajaks olid salatimahlad jõudnud kanasse imbuda ning selle muhedamaks muuta.

Kokkuvõte tuleb ülesöömisest ägisev. Supipöial vaatab mõõdukalt ülespoole, praepöial jääb küll horisondile lebama, aga tulemust tuleb tunnustada. Korralik töömehelõuna mõõduka raha eest – sellisena saab seda kohta ju soovitada küll.

Häälduselt midagi sellist: “muu-hah-MAH-rah”, rõhuga eelviimasel silbil. (inspiratsioon Krutihhinilit, Iraani teemat valdavalt spetsialistilt)

Olemuselt – umbes nagu hummus, aga täiesti teistmoodi 🙂 Selles mõttes et kui hummused on kikerhernepõhised, siis see on röstitud paprika põhine. Aga olemuselt ikka sama – Lähis-Ida kandi leivamääre. Sest no kui (lame)leib on põhitoidus, siis igasugu määrded on selleks, et muuta kuiv ja ühetaoline kraam maitsvamaks ja eri-ilmelisemaks.

Teine “kohustuslik” element, mis määrdes peaks olema, on röstitud kreeka pähklid, kuid need ma pidin teatud põhjustel välja jätma.

Kas kasutada ise grillitud / küpsetatud paprikat või kasutada juba valmis ja marineeritud varianti, see ei muuda asja olemust. Muudab aga seda, kuidas ja kui palju kasutada lisamaitseaineid – konserv-röst-paprikal on juba maitseid lisatud, nii et tasub olla mõõdukas tuunimisel ning pigem kümme korda mekutada.

Selleks et püree tuleks mitte liiga vedel, kasutatakse kas lihtsalt seisma jäänud saia, riivasaia või mingeid magedamaid küpsiseid. Grammide-koguste andmine on eksitav, kuna sõltub jällegi lähtematerjali ehk paprika niiskusesisaldusest.

Tahhiin – nii nagu ka hummuste puhul – lisab eeterlikku aromaatsust ja magus-mõrkjat pähklisust.

Granaatõunasiirup – andmaks nii sügavamat värvi kui happesust. Õli – lisamaks viskoossust ja siidisust. Sool-pipar (cayenne’i või tšilli vms), sumahh taaskord eelkõige värvi pärast. Pärisküüslauk oleks parem, mina hetkel kasutasin käepärast olevat küüslaugupulbrit. Vürtsköömneid polnud kah käepärast, kasutasin muid segusid, mis tundusid sobilikud olema ja sisaldasid ka sedasama algainet.

Lõpuks, nagu ikka, timmige kasvõi 10 korda eri nüansse lisades. Osad retseptid soovitavad sidrunimahla – mina ei pidanud seda vajalikuks, kuna marineeritud paprika oli ise hapukas ja minu kapis olnud granaatõunasiirupi versioon tugevalt happeline.

Tundub keeruline ja kulukas? Jahnoh, juhul kui sa pead nö tühjalt kohalt minema kõiki neid komponente ostma, siis mina jätaks selle tegemata. Kuna aga minu peamine motivatsioon selle kahiseva häälduspildiga määrde tegemiseks oligi kapis ammmmmmu oma aega oodanud granaatõunasiirup ja juurde pidin ostma vaid küpsiseid, siis võtsin teo ette.

Järjest rohkem kostub hädaldamist teemal, et toimetused on üle ujutatud AI poolt genereeritud pressiteadetest kuni “arvamuslugudeni” välja.

Hämmeldusin. Et miks ja mis hetkel ma peaks ise pöörduma AI poole palvega kirjutada minu eest mingi tekst? Et no näiteks olukorras, kus pean tähtajaks esitama teksti, aga pole mõttepoegagi peas?

Nommmmaitea, ma olen mitmel sellisel juhul lihtsalt jätnud teksti saatmata, laiutades käsi, et “no ei pungunud minu seest midagi”

Ja siis torkas AI-kurat … aga sa proovi! Tehtud-mõeldud.

Andsin ühele AI-massinale ülesande: “kirjuta restoraniarvustust stiilis “karmo tüüri supipöial””

Ja siin ta siis on, see va tulemus:
—
“Lõunane ekskurss: Kas püreestatud lootus või kulinaarne tupiktee?