Vaheoja ütleb, et kord nädalas hakatakse selgitama olulisi teadusküsimusi, mis on kas ära unustatud või millest koolis ei räägitudki. Esimese küsimusena tõstatatakse klassikaline mõistatus: kumb oli enne, kas muna või kana?

Marek Strandberg vastab, et lühike vastus on lihtne ja üldmõttes vale, kui rääkida kodukanast (Gallus gallus domesticus): munad olid olemas ammu enne kodukana teket. Küsimusele, kas kuskil võis olla «iidne kodukana muna», vastab ta, et ei ole olemas mingit esimest kodukanamuna, vaid üldiselt on munevad organismid eksisteerinud palju varem kui kanad.

Munemine ise ei ole evolutsioonis midagi uut. Rääkides retoorilise küsimuse tegelikust taustast – kas uus organism saab olla olemas alles pärast muna – selgitab Strandberg, et pigem vastupidi: uus organism eelneb munale. Ta kirjeldab, et looduses on olnud ja on tänaseni olemas väga erinevaid mune ja munemisviise ning üldse paljunemisviise.

Kui minna juurte juurde, siis on säilinud vähemalt poolteist miljardit aastat vanad organismid, näiteks vetikad, kellel esineb selline paljunemine, kus mõlemad partnerid annavad ühesuguse raku, mida saab nimetada tinglikult munemiseks, millest tekib uus organism.

Saatejuht täpsustab, et mikrotasandil paistabki nagu muna (või munataoline rakk) oleks enne.

Strandberg ütleb, et «munemisvõime» oli enne ja midagi, mis meenutab väga algelist muna, eksisteeris tõenäoliselt ammu, mida tõendab sarnaste organismide püsimine tänapäevani.

Küsimusele, millal tekkis esimene «päris» kahe sugupoole järglane – kus ühelt poolt tuli munarakk ja teiselt seemnerakk ning muna kujunes organismi sees – vastab Strandberg, et selliste protsesside ja nähtuste kivistisi me tõenäoliselt ei leia.

Ta rõhutab, et suguline paljunemine pole ainus viis: looduses esineb ka mittesugulist paljunemist, loomad võivad poolduda, punguda või kasvada fragmentidest.