Kes on limakud?

Limakud on erakordsed organismid, kes ei ole ei taimed, loomad ega seened. Oma keerulise elutsükli ja ehituse alusel asuvad nad klassifikatsioonis omaette amööbide riigis (Amoebozoa).

Nende välimus ja eluviis muutuvad elu jooksul märgatavalt. Alguses elavad limakud pisikeste amööbidena mullas või taimejäänustel. Soodsates tingimustes ühinevad või kasvavad nad suureks liikuvaks limaseks massiks ehk plasmoodiumiks. Lõpuks moodustavad nad viljakehi, et eoseid levitada.

Viljakehad moodustavad eoseid, mida levitavad tuul, vihmapiisad ja väikesed loomad. Selles arengujärgus näevad limaseened välja nagu seened ning neid kogutakse, määratakse ja säilitatakse tavaliselt seenekogudes.

Limakud söövad näiteks vetikarakke, seeneeoseid ja baktereid. Kõige sagedamini võib neid kohata kõduneval puidul, kändudel, langenud lehtedel ja muudes niisketes kohtades, kus leidub rohkelt mikroorganisme. Nii aitavad limakud kaasa orgaanilise aine lagundamisele ning mängivad olulist rolli metsade aineringes.

Üks limakute tähelepanuväärsemaid arengujärke on plasmoodium. See on suur üherakuline limane mass, milles võib olla tuhandeid rakutuumi. Plasmoodium liigub aeglaselt mööda pindu, otsides toitu, ning võib lühikese ajaga katta terve puutüve või muu pinna. Vaatamata aju puudumisele suudavad mõned limakud leida väga tõhusaid liikumis- ja toitumisteid, mistõttu uuritakse neid ka arvutiteaduses ja võrgustike modelleerimisel.

Kust limakuid võib leida?

Kõige suurem tõenäosus on neid kohata niisketes metsades, kõduneval puidul, kändudel, langenud lehtedel, kompostihunnikutes jm sarnastes niisketes keskkondades. Osa liike asustab ka elusate rohttaimede varsi ja lehti.

Millal limakuid võib leida?

Soojal ja niiskel ajal: parasvöötmes kevadel ja sügisel mõni päev pärast vihmasadu.

Mida me limakutest Eestis teame?

Eestis on limakuid uuritud üle 170 aasta ning seni on teada 193 liiki. Eesti Maaülikooli seenekogus hoitakse üle 1400 limakute eksemplari 26 riigist, mille hulgas ka endise Kaug-Ida, Kaukaasia ja teiste piirkondade ekspeditsioonidel kogutud materjali.

Vanimad Eesti limakud on kogutud baltisakslaste poolt 19. sajandi keskel. 20. sajandil on neid uurinud Feodor Bucholtz, Visolde Puusepp ja Veiko Kastanje. Viimase kahe aasta jooksul on Iryna Yatsiuk neid säilikuid puhastanud, määranud, pildistanud ning nende andmed avalikuks teinud. Tänu sellele on saadud parem ülevaade Eesti limakutest ja avastatud mitmeid huvitavaid leide.

Eestikeelsed nimed on ainult kolmel liigil: puugipask ehk kratisitt (Fuligo septica), hundipiim (Lycogala epidendrum) ja limasarvik (perekond Ceratiomyxa).

Limakud on ökosüsteemides olulised, kuid jäävad sageli tähelepanuta. Samas näitab nende vormi- ja värviküllus ilmekalt, kui üllatavad ja mitmekesised võivad olla ka kõige väiksemad eluvormid.