Tallinna Ülikooli ajaloo oluliseks verstapostiks oli 2005 aasta 18. märtsi riigikogu hääletus, millega anti nimi kõige laiaulatuslikumale ühinemisprotsessile Eesti kõrghariduse ajaloos. Otsuse poolt hääletas 62 ja vastu 20 riigikogu liiget.
Priit Reiska on meie ülikooli lühikese, ent kuulsusrikka ajaloo viies rektor ja võtab juhtida missiooni, mis seisneb nii Tallinna Ülikooli kui ka Eesti kõrghariduse eest seismisel ja kaitsmisel.
Mulle tundub, et Tallinna Ülikooli loomine on hariduse valdkonnas olnud üks kõige nähtavam ja kõige enam ühiskondlikku poleemikat tekitav otsus taasiseseisvunud Eestis, millega tehti panus sellele, et kõrgharidust oleks Eestis rohkem, et see jõuaks enamateni, ning et teaduspõhise mõtlemise hääl kõlaks mitmest suust.
Nagu teame, siis vaidlus selle üle, kas kõrgharidust on vaja rohkem või vähem, pole vaibunud. Ikka ja jälle kõlavad avalikus debatis kõrghariduse ja teaduse üle hääled, et äkki piisab vähemast, äkki saab odavamalt, äkki teeks rohkem rakenduskõrgharidust ja kutseõpet. See viimane on õige, neid peabki senisest rohkem tegema, aga kõrgharidust samuti.
Oma noorusest ja sünniloost sõltuvalt peame meie, rohkem kui teised Eesti avalik-õiguslikud ülikoolid, aeg-ajalt tegelema enda ja ülikoolihariduse õigustamisega ja seetõttu olema esimesed, kes nendele “kas vähem ja odavamalt ei saaks?” küsimustele vastavad.
Me peame veenma neid, kes ei näe väärtust ülikoolide institutsionaalses mitmekesisuses ja igatsevad ühte Eesti ülikooli; neid, kellel on kitsalt majanduskeskne vaade ühiskonnale ja näevad ülikoolide funktsiooni ainult tööjõuturu sisendit vormiva instrumendina, ja neid, kes lihtsalt kõrgharidusse ei usu.
See viimane on tegelikult peamine küsimus. See on küsimus sellest, kas kõrgharidus muudab inimese elu nii vaimses kui ka materiaalses plaanis. Ja see on küsimus teaduspõhise elukorralduse eelistest teiste viiside ees maailmast aru saada ja selles orienteeruda.
Neile küsimustele ei pea vastama usupõhiselt. Meil on andmeid nende muutuste kohta, mis puudutavad inimeste sissetuleku, tervise ja heaolu sõltuvust hariduse tasemest. Ja meil on näide hiljutisest ajaloost. Koroonakriisi ajal ei osanud me millelegi peale teaduse toetuda. Ei räägitud esivanemate tarkusest ega messia tulekust, vaid valitsus moodustas teadlastest koosneva nõukoja, et väljakutsele vastu astuda.
Ülikool on midagi palju enamat kui tööjõuturu sisendit vormiv instrument. Ta on ruum ühele erilisele mõtlemise viisile, mida me kutsume teaduslikuks või tõenduspõhiseks mõtlemiseks. See on koht, kus teadmisi proovitakse eristada soovmõtlemise meelitavatest viljadest ja kus isegi meile teistes eluvaldkondades nii kallis demokraatia printsiip kaotab kehtivuse.
Ülikoolis ei ole õigus seisukohal, mille pooldajaid on rohkem, või mis suurema hulga inimeste südameid rohkem paitab, vaid ainult sellisel, mis põhineb faktidel, toetub andmetele, on loogiliselt järeldatud ja pädevalt argumenteeritud. Sellise mõtteviisi areng, õpetamine ja levik on ülikooli ülesanne ja peamine kasu, mida ühiskond ülikoolist saab.
Mõistagi peab ka ülikool ise olema selle ülesande kõrgusel ning nii selle kui ka ühiskonna ja poliitikute veenmise eest seisab nüüd rektor Priit Reiska. Palju jõudu sulle, Priit, selles töös! Ja sama palju soovin sulle tegelikult seda, et sa ei tunneks ennast selle missiooni täitmise ees üksi seisvat. Me peame selle ette võtma kogu ülikooli perega ja ma tean väga hästi, et kolleegid rektorid on selles sinuga samuti ühised.
Ülikoolile on uue rektori valimine alati elevust tekitav hetk, kui kõik lootused ja ootused kontsentreeruvad ühte punkti: kas lõpuks ometi tuleb rektor, kes lahendab ära meie probleemid ja vabastab meid kannatustest; kas ta lagundab lõpuks ometi bürokraatia ja kõik muu, mis on tüütu; kas ta teeb nii, et ülikoolis töötamisega ei kaasneks stressi; kas ta arvestab mõistlike ettepanekutega, mis tulevad minult; kas ta pakub tuge ja toetust kõikidele oma kolleegidele ning inspireerib uuteks võitudeks ka neid, kellele pole seni vaim peale tulnud?
Ja kui ta nüüd juba rektoriks sai, siis kas ta ei võiks lõpuks ometi ära teha kõik head otsused, mis oma aega on oodanud, tasandaks suhted tugiüksuste ja akadeemiliste töötajate vahel, muudaks ülikooli juhtimine sujuvaks, akadeemiliste töötajate soovidest lähtuvaks, kõigiga arvestavaks, ning samas lihtsaks ja loogiliseks. Ning teeks valitsusele lõplikult selgeks, kui olulist tööd me kõik siin teeme. Ja oleks iga kord kohal kui meie üksuses midagi olulist toimub.
Ei ole ju liiga palju tahetud?
Rektoritöö sisaldab siiski ka peadpööritavaid seiklusi, uusi põnevaid tutvusi, rõõmu oma meeskonna ja ülikooli inimeste toimetamisest, mõistmisest ja toetusest.
Me elame põnevusega kaasa uue rektori uutele sammudele ja hoiame talle pöialt. Iga rektor peab just enda tugevusi rakendama, ning et seda teha, tuleb vähemalt osa asju teha teisiti kui eelmine rektor neid tegi. See on mõistetav ja vajalik.
Mitte miski ei mõju tervistavamalt ja noorendamavalt kui töö ülikooli rektorina, aga tõenduspõhiseid andmeid mul selle kohta ei ole.
Elagu Tallinna Ülikool ja selle uus rektor Priit Reiska! Vivat academia!
