“Kujuteldavad elud” sisaldab 23 miniatuurset elulugu, milles segunevad fantaasia ja eruditsioon, unenäolisus ja detailitäpsus. Lugeja ette astuvad rohkem või vähem tuntud antiikajategelased, mereröövlid, luuletajad ja mõrtsukad, ka maalikunstnik, näitleja, ketser, kohtumõistja, sõdur, aardepüüdja, kuningatütar, armuneid, geomant ja demiurg. “Biograafi kunst seisneb just nimelt valikutes. Ta ei pea muretsema tõe pärast; ta peab looma kaosest inimese jooned,” leiab ta ise.
Raamatut täiendavad tõlkija kommentaarid ja Tiit Aleksejevi saatesõna, mis portreteerib autorit ja tema loomingut.
Loomingu Raamatukogus on Marcel Schwobilt ilmunud ka jutustus “Monelle’i raamat” (nr 12-13, 1994, tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Lore Listra).
Katkend:
EMPEDOKLES
ARVATAV JUMAL
Keegi ei tea, kuidas ta su?ndis, ega seda, kuidas ta maa peale tuli. Ta ilmus Akragase jõe kuldsete kallaste kanti, imekaunisse Agrigentumi linna u?sna varsti pärast seda, kui Xerxes oli lasknud merd raudahelatega nu?peldada. Pärimusest on teada ainult see, et tema vanaisa nimi olnud Empedokles: keegi teda ei tundnud. Sellest tuleb kahtlemata aru saada nii, et ta oli iseenda poeg, nagu jumalale kohane. Tema ju?ngrid aga kinnitavad, et enne seda, kui ta oma auhiilguses mööda Sitsiilia maid rändas, oli ta juba neli korda meie maailmas elanud ja et ta oli olnud taim, kala, lind ja tu?tarlaps. Ta kandis purpurmantlit, millele langesid tema pikad juuksed; pea u?mber oli tal kullast võru, jalas pronksist sandaalid ning käes hoidis ta lõngast ja loorberitest punutud vanikuid.
Ta pani käed peale ja tegi haiged terveks ning, ise vankris pu?sti, nägu taeva poole, retsiteeris Homerose laadis toretsevate paisutustega värsse. Suur rahvahulk käis tal järel ja heitis tema ette maha, et ta luuletusi kuulata. Viljapõlde valgustava kirka taeva all tulid inimesed igast kaarest Empedoklese juurde, su?li ohvriande täis. Ta hoidis neid kõiki lummuses, kui laulis neile jumalikust kristalsest taevavõlvist, tulemassist, mida meie kutsume päikeseks, ja kõike kätkevast armastusest, mis on nagu hiiglaslik kera.
Kõik olendid, u?tles ta, on u?ksnes lahti kistud tu?kid armastuse kera ku?ljest, kuhu on tunginud vihkamine. Ja see, mida me nimetame armastuseks, on soov u?hineda, sulanduda ja kokku sulada samamoodi, nagu olime kunagi kerakujulise jumala ru?pes, mis nu?u?d on lahkhelidest katki. Ta kuulutas päeva, mil jumalik kera taas suureks paisub, siis kui kõik hinged on saanud uue kuju. Sest maailm, mida me tunneme, on vihkamise looming, ja selle lammutamisest saab armastuse looming. Nõnda laulis ta linnas ja maal; ja Lakoonikast pärit pronksist sandaalid kõlisesid tal jala otsas ja tema eel helisesid simblid. Samal ajal paiskus Etna suuaugust välja must suitsusammas, mis heitis oma varju u?le Sitsiilia.
Taeva kuninga sarnaselt oli Empedokles mähitud purpurisse ja vöötatud kullaga, samas kui pu?tagoorlased käisid õhukeses linasärgis ja papu?u?rusest tehtud jalavarjudega. Räägiti, et ta oskas silmarähma kaotada, kasvajaid eemaldada ja liigestest valu välja tõmmata; teda paluti, et ta teeks lõpu vihmadele ja rajudele; sõõrjal ku?ngastikul sõnus ta tormituuled vaikseks; Selinuse linnast peletas ta palaviku, lastes kahe jõe vood suunata kolmanda sängi; ja Selinuse elanikud kummardasid teda ja pu?stitasid talle templi ja vermisid mu?nte, millel tema kujutis oli vastakuti Apolloni kujutisega.
Teised väidavad, et ta oli ennustaja ning saanud õpetust Pärsia maagidelt, et ta suutis surnutega suhelda ja tundis hulluks ajavaid taimi. Ühel päeval, kui ta Anchitose juures õhtust sõi, tormas sisse mõõgaga vehkiv raevunud mees. Empedokles tõusis, sirutas käe välja ja laulis ette Homerose värsid nepentesest, ravijoogist, mis toob unustust. Ja otsekohe sai nepentes raevunud mehest jagu ja too tardus, mõõk pu?sti peos, kõik peast pu?hitud, just nagu olekski ta neelanud jooginõusse vahutava veini hulka segatud magusat mu?rki.
Haiged tulid linnadest välja tema juurde ja teda u?mbritses suur õnnetute hulk. Tema saatjaskonda sugenes naisi. Need suudlesid tema hinnalise mantli hõlmu. Ühe naise nimi oli Panthea, ta oli Agrigentumi u?liku tu?tar. Teda pidi pu?hitsetama Artemisele, kuid ta põgenes jumalanna ku?lma kuju eest kaugele ja pu?hendas oma neitsilikkuse Empedoklesele. Nende armastuse märke ei nähtud sugugi, sest Empedokles säilitas jumalale omase tundetuse. Sõnu tõi ta kuuldavale vaid heroilises heksameetris ja joonia murdes, kuigi rahvas ja tema ju?ngrid pruukisid ainult dooria murret. Kõik tema liigutused olid pu?had. Kui ta inimestele lähenes, siis vaid selleks, et neid õnnistada või terveks teha. Suurema osa ajast ta vaikis. Mitte keegi tema järgijaist ei tabanud teda iial magamas.
Teda nähti u?ksnes majesteetlikus olekus. Panthea riided olid peenest villast ja kullast. Tema juuksed olid seatud nii, nagu loiult voolava eluga Agrigentumi toretsev mood nõudis. Tema rindu toetas punane lint ja tema sandaalitallad lõhnasid magusalt. Muidu oli ta ilus ja sihvakas ja väga ihaldusväärse nahavärviga. Oli võimatu kinnitada, kas Empedokles teda armastas, kuid kahju oli tal naisest ku?ll. Nimelt sigines Aasia tuule mõjul Sitsiilia maadele katk. Nuhtluse mustad sõrmed puudutasid paljusid inimesi. Loomakorjused palistasid lausa rohumaade ääri ning siin-seal oli näha karvutuid kärvanud lambaid, koon taeva poole, ku?ljekondid pu?sti. Ja Panthea närbus selle haiguse kätte. Ta langes Empedoklese jalge ette maha ega hinganud enam. Ümberringi seisjad kergitasid tema kangestunud liikmeid ja niisutasid neid veini ja lõhnaleotistega. Nad päästsid lahti tema noori rindu pitsitava punase lindi ja rullisid ta riideribadesse. Ja tema paokil suud pigistas lõuaside ja tema aukus silmad ei peegeldanud enam valgust.
Empedokles vaatas teda, võttis oma lauba u?mbert kullast võru ning pani talle pähe. Ta asetas tema rindadele prohvetliku loorberivaniku, laulis tundmatuid värsse hingede rändamisest ja andis talle kolm korda käsu tõusta ja kõndida. Rahvahulka täitis õudus. Kolmanda käsu peale tuli Panthea varjude riigist välja, tema u?leni haudapaneku riidesse mähitud keha elustus ja tõusis jalule. Ja rahvas nägi, et Empedokles suudab surnu ellu äratada.
Pysianaktes, Panthea isa, tuli uut jumalat kummardama. Tema maavalduse puude alla pandi pu?sti lauad, et talle joogiohvrit pakkuda. Empedoklese kõrval seisvad orjad hoidsid jämedaid tõrvikuid. Nii nagu mu?steeriumide puhul, kuulutasid heeroldid välja pu?haliku vaikimise. Äkitselt, kolmanda vahikorra ajal, kustusid tõrvikud ja ööpimedus kattis tema kummardajad. Vali hääl hu?u?dis: “Empedokles!” Kui uuesti valgeks läks, oli Empedokles kadunud. Inimesed teda rohkem ei näinud.
Üks kohkunud ori jutustas, et oli näinud punast triipu, mis liikus pimeduses Etna tipu suunas. Koidiku mornis valguses ronisid ju?ngrid mäe viljatuid ku?lgi mööda u?les. Vulkaani kraater oksendas välja leekidest pärja. Hõõguvat kuristikku u?mbritseva urbse laava servalt leiti tulest puretud pronksist sandaal.
*
PAOLO UCCELLO
MAALIKUNSTNIK
Tema nimi oli tegelikult Paolo di Dono; firenzelased hu?u?dsid teda aga Uccelliks või Linnu-Pauliks nende joonistatud lindude ja maalitud loomade järgi, kes tema maja täitsid: et ta liiga vaene oli, ei saanud ta loomi pidada ega ka hankida endale selliseid, kes olid talle tundmatud. Räägitakse isegi, et Padovas valmistanud ta nelja elemendiga fresko ja pannud Õhku kujutama kameeleoni. Ta ei olnud aga kameeleoni kunagi näinud, nii et ta tegi suure kõhu ja töllakil mokaga kaameli. (Ometi on kameeleon, nagu selgitab Vasari, väikese kuiva sisaliku moodi, samas kui kaamel on suur lotendav loom.) Sest Uccellole ei läinud põrmugi korda asjade tõepärasus, vaid nende rohkus ja joonte lõpmatus; nõnda maalis ta siniseid välju ja punaseid linnu ja mustas soomusru?u?s ratsanikke tulitava suuga eebenikarva hobuste selga, ja odasid, mis on nagu valguskiired suunatud kõigi taevakaarte poole. Ja tal oli komme joonistada mazzocchio’sid, kangasse mähitud puust võrusid, mis pannakse peakatteks pähe, nii et tagasi käänatud riide voldid langevad u?mber näo. Uccello joonistas neid igasuguseid: teravatipulisi, kandilisi, tahkudega, pu?ramiidina või koonusena sätituid, järgides kõiki perspektiivi peensusi, nii et ta leidis mazzocchio voltides terve kombinatsioonide maailma. Ja skulptor Donatello u?tles talle: “Oh, Paolo, vari on sulle tähtsam kui aines!”
Kuid Lind jätkas kannatlikult tööd, u?hendas ringe ja jaotas nurk ja uuris kõiki olendeid kõikidest vaatepunktidest, ja ta käis oma matemaatikust sõbra Giovanni Manetti juures ja ku?sis Eukleides probleemipu?stituste tõlgendusi; siis tõmbus ta u?ksindusse ning joonista pärgamendid ja puutahvlid punkte ja kõverjooni täis. Ta tegele pidevalt arhitektuuri õppimisega ja lasi end selle juures aidata Filippo Brunelleschil; kuid tal polnud põrmugi kavatsust midagi ehitada. Ta piirdus tähelepanekutega, kuidas jooned suunduvad vundamendist räästani, kuidas sirgjooned koonduvad nende lõikepunktidesse, kuidas võlvid pööravad lukukivi suunas ja millise lehvikukujulise rakursi moodustavad laetalad, kui need pikkade saalide kaugemas otsas just nagu u?hinevad. Ta kujutas samuti kõiki loomi ja nende liigutusi ja inimeste žeste, et taandada need lihtsateks joonteks.
Seejärel, samamoodi nagu alkeemik, kes kummardub metallide ja elundite segu kohale ja piidleb tule ääres nende u?htesulamist, et saada kätte kuld, nii kallas Uccello kõik vormid vormide sulatustiiglisse. Ta u?hendas neid, kombineeris, sulatas kokku, selleks et saavutada nende muundumine u?heks lihtsaks vormiks, millega on seotud kõik teised. Sellepärast elaski Paolo Uccello oma majakeses nagu alkeemik. Ta uskus, et suudab leida kõigile joontele u?he ideaalse väljenduse. Ta tahtis mõista loodud maailma nii, nagu see heiastus Jumala silmas, kes näeb, kuidas kõik kujundid äkitselt keerukast keskpunktist välja ilmuvad. Tema u?mber elasid Ghiberti, della Robbia, Brunelleschi, Donatello, igau?ks oma kunsti u?le uhke ja meisterlik, ja nad nöökasid vaest Uccellot ja tema perspektiivihullust ning haletsesid tema maja, mis oli ämblikke täis, kuid toidust tu?hi; Uccello oli aga veelgi uhkem. Iga uue joonekombinatsiooni puhul lootis ta, et on avastanud õige loomisviisi. Tema siht ei olnud jäljendamine, vaid vägi kõike iseseisvalt välja arendada, ja voltidega tanude kummaline seeria tundus talle pakkuvat rohkem avastusi kui suure Donatello imetlusväärsed marmorkujud.
Niimoodi elas Lind, ja u?mber ta mõtliku pea oli tihedalt tõmmatud keep; ja ta ei pannud tähele ei seda, mis ta sõi, ega seda, mis ta jõi, vaid oli täielik erak. Juhtus seega nii, et niidul, rohu sisse vajunud vanadest kividest ringi juures, märkas ta u?hel päeval naervat tu?tarlast, kellel oli pärg peas. Tu?tarlaps kandis pikka õhkõrna kleiti, mida hoidis puusade kohal koos kahvatu pael, ja tema liigutused olid nõtked nagu varred, mida ta painutas. Tema nimi oli Selvaggia ja ta naeratas Uccellole. Mees pani tähele, kuidas tema naeratus kaardus. Ja kui tu?druk teda vaatas, nägi mees kõiki tema ripsmete tillukesi jooni ja tema silmaterade sõõre ja tema laugude kaart ja tema juuste õrna põimingut ning oma mõttes laskis mees tema laupa u?mbritseval pärjal painduda kõikvõimalikesse asendeisse. Selvaggia ei teadnud sellest aga midagi, sest ta oli ainult kolmeteistku?mneaastane. Ta võttis Uccellol käest kinni ja armastas teda. Ta oli u?he Firenze värvali tu?tar ja tema ema oli surnud. Üks teine naine oli tulnud majja ja Selvaggiat peksnud. Uccello viis ta enda juurde.
Selvaggia ku?kitas terve päeva mu?u?ritise ees, millele Uccello joonistas universaalseid vorme. Tu?druk ei saanud sugugi aru, miks eelistas mees uurida sirgeid jooni ja kaardus jooni, selle asemel et vaadata tema poole sirutuvat hella kuju. Õhtul, kui Brunelleschi või Manetti tuli koos Uccelloga tööd tegema, uinus ta pärast keskööd ristuvate sirgjoonte jalutsis, lambi all laieneva varju sõõris. Hommikul virgus ta enne Uccellot ja rõõmustas, sest teda u?mbritsesid maalitud linnud ja värvilised loomad. Uccello joonistas tema huuli ja silmi ja juukseid ja käsi ning fikseeris kõik tema keha asendid; kuid ta ei teinud temast portreed nii nagu teised kunstnikud, kui nad mõnd naist armastasid. Sest Linnule ei valmistanud sugugi rõõmu see, kui ta oleks pidanud end piirama vaid u?he indiviidiga; ta ei pu?sinud u?hel kohal: tema tahtis lennates hõljuda kõikide kohtade kohal. Ja Selvaggia pooside vormid heideti vormide tiiglisse koos kõikide loomade liigutustega ja taimede ja kivide joontega ja valguse kiirtega ja maa aurude ja merelainete voogamisega. Ja ilma et Selvaggia talle meeldegi tuleks, paistis Uccello olevat igavesti kummargil oma vormide tiigli kohal.
Samal ajal ei olnud Uccello majas mitte midagi su?u?a. Selvaggia ei julgenud seda öelda ei Donatellole ega teistele. Ta vaikis ja suri. Uccello kujutas tema keha tardumust, tema kõhnade käekeste koosolemist, tema vaeste suletud silmade joont. Ta ei saanud aru, et tu?druk on surnud, nii nagu ta polnud aru saanud, kas ta on elus. Ent ta heitis need uued vormid kõigi nende hulka, mis ta oli kokku kogunud.
Lind sai vanaks ja mitte keegi ei mõistnud enam tema pilte. Neis nähti u?ksnes kõverjoonte segadikku. Enam ei olnud ära tunda ei mulda ega taimi, ei loomi ega inimesi. Pikki aastaid töötas ta oma u?lima teose kallal, mida varjas kõikide silmade eest. See teos pidi kokku võtma kõik tema otsingud ja tema ettekujutuses oli see kõige selle kujutis. See oli uskmatu Toomas, kes kompab Kristuse haava. Uccello sai oma pildi valmis kaheksaku?mneaastaselt. Ta kutsus Donatello ja eemaldas hardalt tema ees pildilt katte. Ja Donatello hu?u?atas: “Oo, Paolo, kata oma pilt kinni!” Ku?ll ku?sitles Uccello suurt skulptorit: kuid too ei tahtnud rohkem midagi öelda. Sellest järeldas Uccello, et ta on korda saatnud ime. Donatello aga oli näinud ainult joonte sigrimigri.
Ja mõni aasta hiljem leiti Paolo Uccello koikult kurnatusse surnuna. Tema nägu kiirgas kortsudest. Tema silmad olid peatunud mu?steeriumi lahendusel. Kõvasti kokku pigistatud peos hoidis ta pisikest pärgamendirõngast, see oli kaetud põimingutega, mis kulgesid keskpunktist välisservani ja välisservast tagasi keskpunkti.