Just mõjus mikrobioomile võib peamiselt seisnedagi kohvi mõtte- ja tundeelu värskendav toime, mitte niivõrd kofeiinisisalduses.

Iiri ja Itaalia teadlaste värske uuringu järgi erineb sageli kohvi joovate inimeste mikrobioom selgelt nende inimeste omast, kes mitte kunagi kohvi ei joo.

Erinevused mikrobioomis seostuvad seejuures aga mõõdetavate erinevustega inimeste käitumises ja mõttemaailmas.

John Cryan University College Corkist ja ta kolleegid kaasasid uuringusse 62 tervet täiskasvanud inimest, 31 neist olid harjunud sageli kohvi jooma, 31 mitte. Teadlased seirasid nende inimeste kõhupisikuid, metaboliite, stressihormoone ja vaimujõudlust.

Ühel hetkel palusid nad kohvijoojatel kohvist kaheks nädalaks loobuda. Kahe nädala pärast paluti neil kohvijoomist uuesti alustada, aga mõnedel paluti juua edaspidi kofeiinivaba kohvi, teised said naasta kofeiiniga kohvi juurde.

Kohe alguses oli näha, et kohvijoojatel oli kõhus rohkem seesuguseid baktereid nagu Cryptobacterium ja Eggerthella. Nende bakterite rohkus seondub teadaolevalt mõnede neuroaktiivsete ainete tasemega, mis mõjutavad tähelepanu, impulsiivust ja stressi.

Selleski uuringus ilmnes, et kohvijoojad on käitumises impulsiivsemad — kuid see käitumisjoon nõrgenes, kui nad kohvijoomisse pausi tegid.

Kohvi joomata jätmise nädalail hakkas kohvisõprade mikrobioomigi koostis järkjärgult lähenema põliste mittejoojate omale. See näitab, et mikrobioomi erinevused tulenevadki üsna otseselt kohvi tarbimisest, mitte niivõrd muudest elulaadi iseärasustest.

Cryan ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et paljud uuringus täheldatud asjaolud ei tulenenud arvatavasti tingimata just kofeiinist, sest kõige tuntumast ainest, mida kohv sisaldab.

Neil kohvijoojail, kes pärast pausi kofeiinivaba kohvi jooma asusid, taastus mikrobioomis ikkagi kohvijoojaile iseloomulikke jooni. See näitab, et mängus on muudegi kohvis leiduvate ühendite, arvatavasti eriti polüfenoolide mõju.

Laiemalt aga lisab uuring uut tõendust kõhu ja aju tiheda läbikäimise kohta, seedenähtude ja vaimuelu põimingule, mida teadus on hakanud üha terasemalt tähele panema.