Käosaare sõnul huvitas teda ja tema artikli kaasautoreid eelkõige see, kas usaldus töötab ekstreemsetes tingimustes põhimõtteliselt teisiti kui tavaolukorras. “Kasutame ingliskeelset lühendit ICE (isolated, confined and extreme environments). Need on tingimused, kus inimesed on oma tavaelust eraldatud, näiteks Antarktikas või kosmoses, kus tuleb mängu oht elule.”

Doktorandi sõnul on ekstreemsetes tingimustes töötavate inimeste omavahelist usaldust uuritud üllatavalt vähe. “Antarktikas oled sa suvemissioonidel võib-olla kolm kuud, talvemissioonidel peaaegu kaheksa kuud kuni terve aasta oma meeskonnaga koos. See on hoopis intiimsem keskkond ja hoopis teistsugusem kui igapäevaorganisatsioonides.”

Käosaare sõnul muudab keskkonna äärmuslikuks kaks peamist tingimust: “Esiteks oled sa füüsiliselt ekstreemses kohas, kus elusüsteemidega juhtuv viga, näiteks auk katuses, võib tähendada reaalset surma. Teine on sotsiaalne ekstreemsus. Igapäevaelus saame me oma kolleegidest eemale minna ja lähedaste juurde naasta, aga seal oled sotsiaalselt ekstreemses olukorras, kus pead pikka aega viibima koos samade inimestega.”

Tulemused kinnitasid, et meeskonna ühtsus ja sooritusvõime on usaldusega tihedalt seotud. Uurijad eristasid kaht usalduse põhidimensiooni: kognitiivset ja afektiivset usaldust. “Kognitiivne usaldus tähendab, et usaldan inimeste tehnilisi oskusi ja usun, et nad saavad töö tehtud. Emotsionaalne ehk afektiivne usaldus tähendab, et usaldan neid inimesena ning usun, et nad on heatahtlikud ja ettearvatavad,” selgitas Käosaar.

Selgus, et ICE-keskkondades on esmatähtis just kognitiivne usaldus ehk meeskonnaliikmete tajutud kompetentsus. Samas mängivad olulist rolli ka afektiivne usaldus ja psühholoogiline turvalisus, mis toimivad vahelülina usalduse ja meeskonna liikmete emotsionaalse heaolu ning sotsiaalse kliima vahel.

“See tuli välja minu tehtud intervjuudest Soome uurimisjaama inimestega. Üks asi on usaldus, aga nad kirjeldasid ka mingit muud muutujat, tänu millele oled avatum sotsiaalsete riskide võtmisele, tahad jagada isiklikku informatsiooni ning oled kuidagi üldiselt avatum. See ongi kirjanduses teada kui psühholoogiline turvalisus,” selgitas kosmosepsühholoog.

Usaldus Atlandil

Andres Käosaare jaoks oli uuringu ajastus väga täpne just isiklikus mõttes, sest sel talvel veetis ta ise 40 päeva ICE-keskkonnas, läbides koos Rowtalia sõudetiimiga Atlandi ookeanil toimuva World’s Toughest Row’ võistluse. “Naljakal kombel saatsin ma La Gomeral selle artikli teisele ülevaatusele vaid kolm-neli päeva enne võistluse algust. Ehk need ideed saatsid mind ka ookeanil,” meenutas Käosaar

Kuigi kosmosepsühholoog ei uurinud Rowtalia meeskonnas spetsiifiliselt usalduse rolli, täheldas ta nii ookeanil kui ka juba ettevalmistusperioodil, kuidas tema isiklik usaldus tiimi suhtes kõikus. “Minu kognitiivne usaldus tiimi suhtes oli üsna kõrge. Mehed tulid hästi toime, asjad said tehtud ja me tegime selle ära. Kui me räägime aga afektiivsest usaldusest ja psühholoogilisest turvalisusest, siis sellega oli hoopis teine lugu,” selgitas ta.

Kolmeaastase ettevalmistusperioodi jooksul püüdsid sõudjad teadlikult psühholoogilist turvalisust kasvatada. Käosaare sõnul on aga isegi meeskonnapsühholoogil enda teadmisi äärmuslikus olukorras keeruline rakendada. “Paraku oli see ettevalmistusprotsess väga keeruline ja ma demonstreerisin ka ise käitumisi, mis vähendasid tiimi psühholoogilist turvalisust. See ongi see raskus, olla ise tiimi liige ja proovida samal ajal tiimi mõjutada,” lisas ta.

Uuringu ja isikliku kogemuse põhjal tõi Käosaar peamised soovitused, kuidas ICE-keskkonda minevat meeskonda paremini ette valmistada. “Valik on hästi oluline ehk tiimi kokku pannes peab jälgima, et inimestel oleksid omadused, mis lubavad neil sellises keskkonnas pikka aega koos olla ning et nende eesmärgid klapiksid,” selgitas ta.

“Üks huvitav aspekt, mis pole küll otseselt psühholoogilise turvalisusega seotud, on huumoristiilide klappimine. See on uurimisküsimus, mis mul ookeanilt kaasa tuli ja mida ma pole teaduskirjanduses veel kuigi palju näinud: kuidas huumoristiilide sobivus mõjutab meeskonnadünaamikat ja afektiivset usaldust?” sõnas Käosaar. Tema sõnul kinnitasid Antarktika uurimisjaamades töötanud inimesed, et huumor mängib ekstreemsetes oludes asendamatut rolli.

Samuti soovitas Käosaar hakata tegelema võimalikult vara psühholoogilise turvalisusega ning usaldust suurendavate sekkumistega. “Meie kaasasime välised konsultandid pidevateks tiimitöö sekkumisteks alles üheksa kuud enne starti. See on tegelikult jube hilja, kuna olime juba kaks aastat tiimina toiminud. Nüüd ma teeksin seda kindlasti varem,” jagas Käosaar soovitusi kõigile, ka tavaorganisatsioonide meeskondadele.

Viimaks jagas Käosaar enda kogemuse põhjal soovituse, kuidas tõsta meeskonnas psühholoogilist turvalisust: “Oluline on demonstreerida, et vigade tegemine on okei, aga neist tuleb rääkida ja neist õppida. Vigade eest ei tohiks karistada, see oli hästi oluline põhimõte, mida üritasime enda sõudetiimiga hoida,” lisas kosmosepsühholoog.

Käosaare ja tema kolleegide avastuste kohta saab lähemalt lugeda ajakirjast Environment and Behavior.