
Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtus kaks teost: Charles Dickensi “Kõle maja” ja Martin Hooki “Sitt päev”.
Charles Dickens “Kõle maja”
Suurem osa Dickensit sai läbi loetud siis, kui eluaastaid veel ühekohalise numbriga (enamakohalised on juba arvud, mitte numbrid) võis kirjutada. Nõnda on ta mu jaoks justkui lapsepõlveautor, lastekirjanik. Ehkki takkajärele mõeldes olid nood lood ju kaunikesti jubedad. “Kõle maja” oli vist esimene Dickens, mida n-ö suurest peast ja inglise keeles lugesin ja asetub meelepildis tootõttu täitsa teisele paigale. Eks ta vist olegi vanameistri parim töö ja hirmus hää, et nüüd maakeeli võtta on.
Dickens oli nagu oma aja Netflix või muu voogedastus – taat andis tuld ja tulem sai kvaliteetne. Sealjuures mitmesetmepalgne ja ajastuhaardne. Maailm ilma Charles Dickensita oleks ikka seesama maailm, aga mingit tükki temast me lihtsalt ei teaks, tunneks ega tunnetaks enam. No ma ise muidugi Dickensit ennast ei mäleta, tema eluajal olin ma veel väga noor, aga Kalevipoeg, Jakob Hurt ja Indrek Tarand jõivad Dickensiga kindlasti koos teed ning mõtlivad, et määndse maailma me pärandame Keith Richardsile ja Andrus Kivirähkile. Virginia Woolf kuulas pealt ja mõtles, et aeg
•
•
More oleks sündima hakata.
Kohustuslik kama kõigile, pisipräänikutest vaaremadeni välja.
Martin Hook “Sitt päev”
No lugege esimene lõik läbi ja saate aru, et mingit hella andma siin ei hakata. Ikka näkku-makku tüüpi teos on tulekul. Või mis tulekul, täitsa tulnud juba. Müratakse-müristatakse Eestis ja andmist on ikka ohtrasti. Kellele sedasorti kirjavara ei sobi, sellele ei sobi kohe täie rauaga – aga võibolla passibki nimelt ja läheb täkkesse? Aastakümnetepikkuse kogemuse põhjal kasvanud kõhutunne ütleb, et Hook võiks sula salahuvi pakkuda nii träpsakale tädile kui minu masti onklile ehk meite kultuuri pitsitava püksivärvliga keskealisele kitsaskohale.
See suur kaa, et mäletan-mäletan, kui käsikirja romaanivõistluse žüriis lugesin, siis jättis ägedusliku mulje, aga suutsin ta piisavalt ära unustada, et uuesti vastsel pilgul lugeda. See on töötava põnekirjanduse oluline tunnus – veedad temaga mõnusalt aega ja siis ta kaob ajust ja arust. Ning saad rõõmsasti uuesti lugeda. Taas- ja uuskasutuse võlud; lapsepõlve süütud, muretud mängud.
Kas kurjakarva vibiseva minekuga põnevik peaks kandma nime “minevik”? Sellisel minevikul võiks olla põnev tulevik. Lähiminevikku leiab siit naakuinaa kapa ja kamaluga.



