Ameerika ulmekirjanik Ursula K. Le Guin kirjutab oma essees “The Carrier Bag Theory of Fiction” et meil on vaja teistsuguseid lugusid, mida iseenda – inimeste ja inimkonna – kohta jutustada. Liiga kaua oleme tallanud seda narratiivset rada, mille võiks kokku võtta nn relvaloona. Selles lühikeses, kuid praeguseks krestomaatiliseks saanud tekstis pakub autor välja ühe võimaliku variandi sellest, mis oli inimkonna esimene leiutis, mis lõppude lõpuks defineeris meid sellena, kes me siin ja praegu inimestena oleme. Ei, selleks ei olnud mingit liiki kivi toika otsas! Selleks polnud ka oda või harpuun, polnud ka mõõk. Ega bazooka, ega kalašnikov, tank, droonid, ega ka tuumapomm! Le Guin pakub selleks esimeseks leiutiseks hoopiski … mingit sorti koti. Igal juhul midagi, millesse saab midagi asetada.
Mingis mõttes püüab ta sedasi mudidameie ettekujutust inimesest kui eeskätt vägivaldsest, heroilisest ja tihti pessimistlikust hooliva, koostööalti ja kollektiivse inimeseksolemise suunal. Sellel käigul on selge poliitiline ja feministlik mõõde. Relvalugu on ajalooliselt seotud patriarhaalse võimu, vallutuse ja domineerimisega. Kandekotilugu toob aga esile töö ja teadmised, mida on traditsiooniliselt peetud “naiselikuks”, argiseks ning mis sellest johtuvalt on delegeeritud tihti nähtamatusse, kuid mis on ellujäämiseks olnud just vältimatud. Relvalugu või Mõõganarratiiv on dramaatiline, pöördeid täis, Kandekotilugu aga aeglane ning protsessile keskenduv. Le Guin leiab, et kirjanduse seisukohalt on tähendanud see, et suur osa inimkogemusest on jäänud hoopis jutustamata, sest see ei sobitu relvaloo dramaatilisse kaarde! Hool, taastumine-taastamine, ootamine, katkitehtu parandamine on tegemised, mis kuuluvad küll inimelu valdkonda, kuid on tihti jäänud nn klassikalise narratiivi jaoks ebahuvitavaks.
Kandekotikunst
Võimalik, et praegu on hullumeelne unistada aeglasemast, pehmemast, jätkusuutlikumast ja tervemast maailmast olukorras, kus kõike seda tuleb tikutulega taga otsida. Nutta õrnuse järele. Maailmas, kus üks katastroof ajab teist taga, kus üksteisest üle karjumine on muutunud normiks, rääkimata vägivallast, mis on võtmas üleelusuuruseid mõõtmeid. Aga võib olla peabki just praegu otsima ja uuristama isegi kogu täie õrna jõuga – jõulisemalt kui kunagi varem – sellist maailma, milles hoolimine, hool, teineteise kuulamine, kontakt, aeglus, õrnus ei ole pelgalt naiivitaride lollus ja lollide lohutus, vaid … normaalsus. Üks unustusse jäetud lugu, mis ootab taasavastamist ja rõõmuga taastallamist! Miski, mis on tegelikult alati olemas olnud. Mitte vägivald, vaid vägi. Mitte konflikt, vaid koostöö. Mitte sõdur, vaid sõber. Mitte relv, vaid leguinilik anum, paun, muhv, tasku, ridikül, fannypack, kartulikott, taarakott või lihtsalt kaks kätt kõrvu korvikeseks kokkupanduna teisele inimloomale korjatud marjakeste pakkumiseks! Teed, mis on alati olemas olnud, aga mida mööda oleme unustanud kõndida.
Kunstnike Mari Männa ja Maria Eriksoni “Haavatav jäljend” näib mulle just taolise rajana, “kandekotikunstina”. Ning sellest kotist vaatab meile vastu huvi pärimuse, ökofeminismi, uusmaterialismi ja müüdiloome vastu. Kõik väga fäänsid sõnad muidugi, kui tegelikult võiks öelda ju lihtsalt: siin hoolitakse. Siin voolitakse. Siin voolitakse hoolivust. Ja hoolivalt voolitakse. Skulptuuri- ja graafikaprotsesside kaudu uuristatakse-manatakse välja teistlaadi kosmoloogiat, sellist, milles janunetakse maailma järele, kus inimene – olles vaid üks võimalik materjal ja mateeria (teiste seas) – oskab suhestuda teist liiki materjalide ja mateeriatega (teiste seas). Hoolikalt, hoolsalt, hoolega … Materialiseerudes lõpuks millekski, mida võib nimetada puuteks. Kokkupuuteks.
Kui kunsti loomise keskmes on kontakt, saab ju prevaleerivaks mitte niivõrd lõppteose-taiese-artefaktini jõudmine, vaid protsess ise. Materjalil on mõlema kunstniku jaoks eos võrdväärne agentsus autori endaga, kes ei üritagi kuidagi peas vormunud ideed siis võimalikult täpselt n-ö päriselus realiseerida-materialiseerida – teos tekib koostöös materjaliga. Meediumist, mille kaudu aga töö vormub, saab viis, kuidas harjutada (maailma)loomet, milles käsitsetaval-käsitletaval on oma ainelisus, millega tuleb arvestada ja mida tuleb austada. Kunsti tegemine on siin teatud maailmas olemise ja selle harjutamise praktika. Samapalju kui kunstnik muu(n)dab materjali, muudab materjal kunstnikku. Kunstnik on materjali sümbiont. Ja ümberpööratult.
Näituse kujutistel-teostel saab nähtavaks nende mudimise-mudija kehaline jälg ja jäljed. Mõni teos on selline, kus autori voolimisjäljed on skulptuuril nimme nähtavad. Nagu kellegi sammud lumel või liival või vaibal, mida mööda on keegi oma poriste saabastega (vaibaomaniku rõõmuks) kõndinud. Teisal aga teos, pool näitusepinda enda alla võttev graafikakardin, mille sees on peidus teise kunstniku täispikkuses keha. Üks teos kui kahe keha keham. Teine teos kui keha keha sees. Kord eendumas, siis end peitmas. Teosed kui kehade jäljed. Küll on nad siiski abstraktsemad kui kellegi pelk jala- või käe- või sõrmejälg. Vahel näikse: äkki polegi need inimlooma loodud?
Kujutlusvõime küsimus
Aga milleks meile üldse kunst või kirjandus? Vahel on ju hea meelde tuletada vastust ka sellistele küsimustele, eks ju. Le Guini sabast kinni võttes võiks öelda, et kunst on üks viis teiste seas uuristamaks maailma võimalikke maailmu juurde. Noh, nagu müüdiloome seda ikka teeb. Loo suurim eelis peitub selle uuesti rääkimise võimaluses. Et loo lõpus saab minna tagasi algusesse. Vägi on võimes öelda “alguses oli …” lõpmatult! Mitmes sajas tuhandes eri versioonis, nii et lõpuks enam üldse ei ole kindel, mis seal alguses siis ikka oli. Oli see muna või õun, oli see mees-naine, või üldse ahv, oli see pauk või hoopis pesa. Kindel on aga see, et lugu oli. Ja seda lugu saab jutustada uuesti. Ja teisiti. See on oluline! Eriti kui meile siiani jutustatud või enim jutustatud lugu ei meeldi, kui lugu on muutunud nii meile endile kui teistele kahjulikuks ja vägagi ohtlikuks.
Männa ja Erikson ongi lugude ümberjutustajad. Kivist saab näitusel miski, milleks ei muunduta vägivalla tõttu, end näiteks patriarhaalse võimu ja pilgu eest peites. Lagunemine ei ole halb, vaid uuestisündimise eeldus. Lagunemine on uue maailma koorumise lähtepunkt. Nurgakivi. Arme ei pea häbenema. Need on haava kokkukasvamise kokkupuutekohad, taastumise-taassünni võimalused. Uuskehad. Materjali uuestisünd. Inimeseks olemise suurim oskus pole mitte katki tegemise, vaid kokkutraageldamise-parendamise kunst. Võimalus parendada ja parenduda. Kintsugi, noh. Mitte mõõk, vaid niit ja nõel. Koti sees.
Minagi arvan, et on aeg hakata rääkima enda ja inimkonna kohta hoopis teistsuguseid lugusid, teistsuguste vahenditega. Vahendid on olulised. Männa ja Erikson jutustavad seda näiteks skulptuuri ja graafikaga. Vahendite teatud käsitsemise oskus määrab aga tulevast sisu. Mitte niivõrd uut, vaid ammu olemasolevat, aga millegipärast kõrvalejäetut, vähemnähtut, vähemtähtsakspeetut.
Jah, maailm on liimist lahti. Pehmelt öeldes. No ikka väga, väga, VÄGA pehmelt öeldes! Katki as fuck! Aga seda olulisem on näidata teistsuguseid maailmas olemise viise. Vitaalset, elujaatavat, trikster-feministlikku ulmelist jouissance’i! Kui Le Guinil oli õigus ja enamik inimajaloost möödus kogumise, mitte jahipidamise rütmis, siis äkki on aeg pakkuda agressoritele-jahtijatele ja nende mõõkadele ja mõõgaloole alternatiivi? Ehk on Kandekotiinimestel aeg kokku tulla ja rääkida hoopis üht teist lugu? Teisi lugusid. Maailmast, mida me oleme seni uskuma jäänud kui kõige vägivaldsemat ja hirmsamat kohta üldse. On aeg jälle alustada hoopis teist lugu. Enne kui relvalugu meile kõigile otsa teeb.
Näiteks: alguses oli kaks naist. Kes tegid näitust sellest, et asjad saavad maailmas olla teisiti.