“Mingil määral on see saatus, et minust sai filminäitleja. Esimese filmikogemuse sain lapsena “Twin Peaks” seriaali vaadates. Olin oma vanemate voodis, tekk silmini tõmmatud ja samal ajal oli nii õudne ja nii lummav. Ma ei teadnud, mis see on, aga mõtlesin, et ma tahan ka olla selle kasti sees koos nende inimestega ja seda kummalist asja koos teha,” meenutas näitleja Jaanika Arum oma esimest filmiga seotud kogemust.

Esimese filmirolli  Antti Jokineni mängufilmis “Puhastus” tegi Arum juba lavakunstikooli esimesel kursusel. “See oli väike pättus, sest esimesel kursusel on filmides osalemine keelatud. Õnneks ma ei jäänud vahele. Mõned päevad olin koolist ära, ütlesin, et ma olin haige,” sõnas Arum.

Näitlejanna sõnul mõistab ta suurepäraselt, miks selline reegel koolis on kehtestatud. “Filmis olid väga vägivaldsed stseenid. Noore näitlejana sul ei ole veel seda oskust ennast kaitsta, oma õiguste eest seista.”

Esimene suurem roll oli Arumil 2013. aastal Veiko Õunpuu mängufilmis “Free Range”. “See oli kooli teisel kursusel, kus mind juba lubati kooli poolt filmi. Selle filmi tegemine on minu jaoks üks lummavamaid kogemusi, võtteplatsil valitses totaalne usaldus,” nentis Arum.

Esimesel suvel oli Arumil töös korraga kolm filmi. “Anu Auna “Polaarpoiss”, Triin Ruumeti “Päevad, mis ajasid segadusse” ning Manfred Vainokivi ja Valentin Kuigi “Perekonnavaled”.

Teatris teeb Arum praegu kaasa päris harva, viimati 2024. aastal Narva Vaba Lava lavastuses “Tere tulemast, Abdullah!” “Mulle meeldib väga, kui kaamera on mulle hästi lähedal ja tabab ära inimhinge väreluse, mis on kuskil sees peidus. Selles hetkes on midagi väga ilusat ja haavatavat,” sõnas ta.

Kui sa teed filmi, oled Arumi sõnul enamuse ajast rolli luues üksi. “Filmi karakteri loomine on minu jaoks väga distsiplineeritud iseseisev töö. See on avastusretk, mille ma teen enne kui kaamera käima läheb. Kui sa saad selle tegelaskuju pilgu kätte, siis on see hästi ilus hetk.”

Hetkel tegeleb Arum filmiprojektiga, mille tööpealkiri on “Nähtavate õite varjus”. “See on üks minu elutöö, millesse ma olen ennast kõige rohkem pühendanud. Selle projekti puhul olen ma ise stsenarist ja režissöör. Projekti arendamisfaas on nüüd lõpule jõudnud ja me väga ootame rohelist tuld, et saaksime selle filmiga võttesse minna.”

Filmiprojekti raames uuris Arum sõjaveteranide posttraumaatilist stressi. “Filmi peategelane noor naine on tugevalt mõjutatud isa posttraumaatilisest stressist, mis tekkis Nõukogude ajal Afganistanis sõjas. Filmi jaoks olen ma intervjueerinud veterane, nende naisi ja lapsi, et näha, kuidas stress pikemas perspektiivis mõjutab kogu perekonna elu,” selgitas Arum. “Kui paljud tänapäeva lapsed võiksid olla 20 aasta pärast selle filmi peategelased. Kuidas me õigel hetkel traumale jälile saame, kuidas me õpime märkama haavatud psüühikat eriti meie praeguses maailmas, mis on väga karm.”

Arendusfaasi lõpuga on Arumi sõnul üks etapp tema elust läbi saanud ja nüüd on aeg•
•
More omaloominguga inimeste keskele tagasi tulla.