„Kõik on väga selgelt meeles – sama selgelt kui see hetk, kui pärast finišit pilt eest ära läks,” kirjeldas Margus Kiiver „Vikerhommikus“. Kuigi tal oli juba 2018. aastal olnud üks infarkt, ei osanud ta ohtu aimata. “Ma tundsin ennast suurepäraselt ega suutnud peas genereerida, et midagi sellist võiks juhtuda,” ütles ta.

Esimene infarkt muutis elu

Pärast esimest infarkti muutis Kiiver elustiili, liikus rohkem ja leidis enda jaoks jooksmise. „Sellest sai heas mõttes hobi – mitte kohustus, vaid harjumus,” rääkis ta. Treeningutega kaasnes ka kaalulangus ja parem enesetunne.

Jooksmine viis ta lõpuks maratonini. „Süües kasvab isu – alguses poolmaraton, siis juba tundus, et miks mitte ka 42 kilomeetrit,” kirjeldas ta teekonda. Tagantjärele tunnistab ta, et otsus maraton läbida ei pruukinud olla kõige targem. „Oleks võinud mitte teha, aga samas – see juhtus kontrollitud keskkonnas, kus abi oli kohe olemas,” ütles Kiiver.

Kui esimene infarkt andis endast märku tugeva valuga, siis teine oli sootuks teistsugune.
“Esimene oli tohutu valuga. Teisel korral – mitte midagi. Lihtsalt plõks ja kõik. Äkksurm,” meenutas ta. Alles hiljem, juba kiirabiautos, tundis ta kerget valu õlas. “Null valu, mitte midagi ei mäleta sellest hetkest,” lisas ta.

Kiiver vajus kokku maratoni järel ja läheduses olnud inimesed reageerisid kiiresti. Tema kolleeg kutsus abi ning lähedal viibinud spordiarst alustas elustamist. „Mind elustati ja südamemassaaži peale tulin tagasi – tegin silmad lahti ja sain aru, et midagi tõsist on juhtunud,” rääkis ta.

Ta rõhutab, et ilma kiire sekkumiseta oleks tulemus võinud olla traagiline. „Ma võlgnen oma elu neile inimestele, kes seal minu ümber tegutsesid,” ütles Kiiver.

Julgustab kasutama elustamisaparaate