• Teadlased uurisid iidse DNA abil Eesti, Soome ja Leedu muinaskanade luid.
• Selgus, et Eesti maakana geenid on muinaskanadega lähedamalt seotud kui Soome maatõul.
• Jätku-uuringud täpsustavad kanade päritolu ja aitavad paremini kaitsta kohalikke maatõuge.

Värske rahvusvaheline teadusuuring on justkui ajarännak, mis kinnitab: meie oma Eesti maakana soontes voolab iidsete esivanemate veri.

Analüüsides sadade aastate vanuseid kanaluid, avastasid teadlased, et just Eesti maatõug on säilitanud erakordselt tugeva geneetilise sideme muistsete lindudega, pakkudes unikaalse pilguheidu meie esivanemate ellu ja tõstes kohalikud tõud hindamatusse väärtusesse.

Kanapidamise ajalugu on Eestis pikk ja väärikas – vanimad siit leitud kanaluud on ligi kaks tuhat aastat vanad. Ent kuidas need sulelised siia jõudsid ja millised nad välja nägid, on seni olnud suuresti saladuseloori all. Nüüd on teadlased pannud sajanditevanused luud iidse DNA (aDNA) tehnoloogia abil kõnelema.

Uuringus analüüsiti Eestist, Soomest ja Leedust leitud kanaluid, millest vanimad pärinevad lausa 3.–6. sajandist. See on nagu geneetiline detektiivitöö. Iga luukild peidab endas killukest minevikust, mis aitab teadlastel kokku panna pildi sellest, millised olid siinsed kanad ja kuidas nad elasid.

Eesti maakana – elav lüli minevikuga

Uuringu kõige põnevam avastus eestlaste jaoks on kahtlemata see, et meie maakana on säilitanud tugevama geneetilise sideme muinaskanadega kui tema põhjanaabrist Soome sugulane. Kui Soome maatõu geenides on näha märke hilisemast segunemisest sissetoodud tõugudega, siis Eesti liinid on jäänud puhtamaks.

«See on esimene teadusuuring, mis tõepoolest annab lootust, et Eesti maakana kannab endas muistset pärandit,» rääkis uuringus osalenud zooarheoloog ja loomakasvataja Eve Rannamäe. Tema sõnul võib see viidata, et oleme olnud oma kohalike tõugude hoidmisel konservatiivsemad. «Siiski, laialdasemate järelduste tegemiseks peame veel edasi uurima,» lisab ta.

Tänapäeva tööstuslikud kanad on aretatud maksimaalsele tootlikkusele, kuid sellega on kaotsi läinud geneetiline mitmekesisus. Maatõud on aga sajandite jooksul kohalike oludega kohanenud, olles haigustele vastupidavamad ja sitkemad.

Kollane nahk oli moes ja Ahvenamaa kanad omaette nähtus

Geneetiline ajarännak paljastas ka mitmeid värvikaid detaile. Näiteks selgus, et kollase nahaga kanad olid muinasajal Läänemere ääres märksa popimad kui mujal Euroopas. Teadlased oletavad, et erksat kollast värvi, mis viitab karotenoidirikkale toidule, peeti hea tervise ja elujõu märgiks.

Tõeliseks müsteeriumiks osutusid aga Ahvenamaa muinaskanad, mis erinesid geneetiliselt oluliselt kõigist teistest. «Kaubandusega seotus on üsna tõenäoline,» pakub Rannamäe. Ta lisab, et kuna Ahvenamaa oli seotud ka Rootsiga, võib vastus peituda just sealsete muistsete kanade uurimises.

Eve Rannamäe on zooarheoloog – teadlane, kes uurib arheoloogilistel väljakaevamistel leitud loomaluid, et mõista, millised loomad elasid minevikus ja kuidas inimesed neid kasutasid. Foto: Erakogu

Zooarheoloogia keskmes on küsimus: mida räägivad loomade jäänused inimeste elu kohta? Loomaluude kuju, suuruse ja kulumise põhjal saab määrata nii loomaliiki, looma vanust kui ka kasutust. Näiteks saab kindlaks teha, kas loom oli kasvatatud liha, piima või töötegemise eesmärgil.

Eve Rannamäe on oma teadustöös keskendunud eelkõige lammastele. Uurides nende luid nii Eestis kui ka laiemalt Põhja- ja Ida-Euroopas, on ta püüdnud mõista, kuidas lambapopulatsioonid on aja jooksul kujunenud. Selleks kasutab ta kahte olulist meetodit.

Esiteks morfomeetriat – see tähendab luude täpset mõõtmist ja võrdlemist. Erinevatel loomadel ja tüüpidel on luud veidi erineva kuju ja suurusega, mis aitab neid eristada. Teiseks arheogeneetikat ehk vana DNA uurimist, mille abil saab selgitada loomade sugulussuhteid ja päritolu.

Üks oluline järeldus sellest tööst on, et mineviku loomade uurimine ei ole ainult ajaloo mõistmine. See aitab ka tänapäeva. Näiteks saab ajalooliste andmete abil paremini mõista ja säilitada põlistõuge – kohalikke loomatõuge, mis on kujunenud kindlas piirkonnas pika aja jooksul. Eestis on üheks selliseks näiteks kihnu maalambad.

Kihnu maalamba puhul on oluline mitte ainult tema tänapäevane seisund, vaid ka tema ajalugu. Zooarheoloogilised andmed aitavad mõista, millised omadused on sellel tõul olnud varem ning kuidas neid tänapäeval säilitada. See on eriti tähtis, sest põlistõud kannavad endas geneetilist mitmekesisust ja kohanemisvõimet, mis võivad tulevikus osutuda väga väärtuslikuks.

Lisaks püüab Rannamäe luua laiemat pilti loomakasvatusest üldiselt: kuidas loomi kasvatati, kuidas nendega kaubeldi ja milliseid loomseid saadusi inimesed kasutasid. Samuti on üheks küsimuseks metsloomad ja nende roll mineviku inimeste toidulaual ning kultuuris üldisemalt. See kõik annab tervikliku ülevaate sellest, kuidas loomad olid seotud majanduse ja igapäevaeluga.

Eve Rannamäe töö näitab, et isegi väikesed leiud, nagu killuke luust, võivad anda suure pildi. Need aitavad siduda mineviku ja tänapäeva ning mõista, kust me tuleme – ja võib-olla ka seda, kuhu liigume.

Maatõug on meie geneetiline kindlustuspoliis

Mida see kõik tänapäeval tähendab? Uuring rõhutab, et kohalikud maatõud ei ole pelgalt elav ajalugu, vaid hindamatu väärtusega geneetiline reservuaar. Tänapäeva tööstuslikud kanad on aretatud maksimaalsele tootlikkusele, kuid sellega on kaotsi läinud geneetiline mitmekesisus. Maatõud on aga sajandite jooksul kohalike oludega kohanenud, olles haigustele vastupidavamad ja sitkemad.

Põlistõud on justkui geneetiline kindlustuspoliis tuleviku väljakutsete, näiteks uute haiguste või kliimamuutuste vastu. Rannamäe sõnul on parim viis nende kaitsmiseks lihtne. «Neid tuleb pidada ja kasutada, hoides aretuse puhtana. Nii säilib loom ise kui ka temaga seotud ajalugu ja traditsioonid,» ütleb ta.

Teadlaste töö aga jätkub. Järgmise sammuna on plaanis veelgi põhjalikumad analüüsid, et uurida meie kõige esimesi kanu. Loodetavasti saame peagi vastuse küsimusele, kust ja kellega saabus Eesti aladele see kõige esimene kana ning mis rolli see väärtuslik lind meie kaugete esivanemate elus tegelikult mängis.

Eesti maakana puhul ongi oluline mõista, et väärtus ei seisne ainult selles, mitu muna ta muneb või kui kiiresti kasvab. Tema väärtus peitub ka loos, mille ta endaga kaasa toob.

Eesti maakana

Eesti maakana on vana kohalik kanatüüp ehk põliskana, kes kujunes välja Eesti looduse ja oludega kohanedes, mitte sihipärase aretuse tulemusel. See tähendab, et tegemist ei ole «disainitud» tõuga, vaid kanaga, kes on pika aja jooksul siinsetes tingimustes loomulikult kujunenud.

Arheoloogiliste andmete põhjal peeti Eestis kanu juba 2. või 1. sajandil eKr. Hiljem, eriti alates 19. sajandi lõpust, hakkasid sisse toodud kultuurtõud ehk aretatud kanatõud eesti maakana välja tõrjuma. 1930. aastateks oli maakana alles peamiselt saartel ja teistes eraldatud maapiirkondades.

Tänapäevaks ei ole säilinud täiesti segunemata ehk puhtaid eesti maakanu. Samas ei tähenda see, et kõik oleks lõplikult hävinud. Säilitamisele on võetud mitmed populatsioonid, kelle puhul arvatakse, et nad võivad olla eesti maakanade järglased. 2025. aasta seisuga on Eestis säilitamisel seitse populatsiooni: Vormsi, Liivi, Keedika, Lõo, Viru, Võru ja Härma populatsioonid. Populatsioon tähendab siin üksteisega seotud lindude rühma, keda peetakse ja uuritakse kui võimalikku vana maakanaliini jätku.

Selliste populatsioonide säilitamine on tähtis mitmel põhjusel. Esiteks aitab see hoida alles Eesti põllumajanduslikku ja kultuurilist pärandit. Teiseks võib kohalikes vanades loomaliinides peituda väärtuslikke omadusi, näiteks vastupidavust, kohanemisvõimet või geneetilist mitmekesisust. Geneetiline mitmekesisus tähendab lihtsas keeles seda, et loomadel on palju erinevaid pärilikke omadusi. Mida rohkem seda mitmekesisust on, seda paremini suudab populatsioon muutuvate oludega toime tulla.

Eesti maakana puhul ongi oluline mõista, et väärtus ei seisne ainult selles, mitu muna ta muneb või kui kiiresti kasvab. Tema väärtus peitub ka loos, mille ta endaga kaasa toob. See on lugu Eesti taluelust, kohalikust loodusega kohanemisest ja sellest, kuidas vanad koduloomad võivad moodsas maailmas märkamatult kaduma hakata.

Et seda pärandit paremini hoida, loodi 30. novembril 2021 Eesti Maakana Selts. Sellise ühenduse roll on aidata maakana tutvustada, koguda teadmisi, toetada säilitamist ning hoida teemat avalikkuse tähelepanu all.

Eesti maakana lugu on ühtaegu kaotus ja võimalus. Kaotus sellepärast, et täiesti puhas põliskana ei ole enam säilinud. Võimalus sellepärast, et tema järglasteks peetavaid populatsioone saab veel uurida, hoida ja väärtustada. Nii võib see vana kohalik kana säilitada oma koha Eesti elus – mitte enam ainult talulinnuna, vaid ka olulise osana meie ajaloolisest ja bioloogilisest pärandist.