Oktoobrirevolutsioon 1917. aastal pani aluse põhiõiguste kahetisele mõistmisele. On olemas üldised inimõigused ja siis veel teised ning nende propageerijate arvates hoopis olulisemad õigused.

Mitmel inimrühmal ei olnud enam poliitilisi õigusi ja ka neil, kes selle said, muutus see petukaubaks.

Kasutan mõisteid põhi- ja inimõigused sünonüümina, nii nagu möödunud sajandi esimesel poolel kombeks oli. Ka neid üldisi inimõigusi tuleb mõista uue, kommunistliku ühiskonna rajamise võtmes ja nende kehtimine on tingimuslik – kas aitavad kaasa või ei. Nõukogude Liit jäi erapooletuks 1948. aastal ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisel.

Proletariaadi diktatuur

Kas taoline suhtumine põhines enamlaste õpetusel või praktilisel vajadusel hoida võimu? Arvan teoorial, kuid tegelikud sammud tulenesid võimu hoidmise vajadusest.

Nõukogude valitsus võttis esimestel kuudel vastu rea dekreete: maa, rahu, ajakirjandusvabaduse kaotamisest, saladiplomaatia kaotamisest, kaheksatunnisest tööpäevast, pankade natsionaliseerimisest, Venemaa rahvaste õiguste deklaratsiooni, seisuste kaotamisest, tööliskontrollist, kohtutest, tšekaa moodustamisest, abielulahutusest, tsiviilabielust, lastest ja perekonnaseisuregistrist.

Mõned neist, näiteks ajakirjandusvabaduse kaotamine, olid lubaduse kohaselt ajutised, kuid kestsid nõukogude korra lõpuni.

Hääleõigusest ilma jäämine mitme elukutse pidajate suhtes ilmnes ka sovhooside (nõukogude majandite) moodustamisel.

Perekonna muutmine lõpuni partei eesmärgiks – nii oli NLKP programmis kirjas: Perekonnasuhted vabanevad lõplikult materiaalsetest kaalutlustest ning rajatakse tervenisti vastastikusele armastusele ja sõprusele. Tavakeeles öelduna tähendab see ülalpidamiskohustuse kadumist ning laste riigipoolset kasvatust, mis on iga totalitaarse riigi unistus.

Seisused kaotati, kuid see ei tähendanud kõigi võrdsust seaduse ees. Mitmel inimrühmal ei olnud enam poliitilisi õigusi ja ka neil, kes selle said, muutus see petukaubaks. Erinevused inimeste maksustamisel ja sotsiaalkaitses kehtisid Nõukogude Liidu lõpuni. Esialgu oli vahetegemist tähistavaks märksõnaks proletariaadi diktatuur.

Hääleõigusest ilma

Eestimaa Kubermangu Teataja avaldab 2. novembril 1917 (kuupäevad kuni jaanuari 1918 lõpuni juliuse kalendri järgi, 14. veebruarist 1918 gregoriuse kalendri järgi) avaldab Eesti Nõukogu Täidesaatva Komitee juures oleva Sõja-Revolutsioonilise Komitee komissar Viktor Kingisseppa 27. oktoobri käsukirja võimu ülevõtmise kohta ja maatameeste ja väikemaapidajate vallanõukogu ajutise määruse. Nõukogu valijateks on palgatöölised ja teenijad, väikemaapidajad ja käsitöölised, kes palgatööd ei tarvita. Nõukogud omakorda saadavad esindajad nõukogude täidesaatvasse komiteesse.

Kubermangu Teataja asendatakse Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu häälekandja Eesti Teatajaga ja selle 1917. aasta lõpu ja 1918. aasta alguse numbrites on läbivaks teemaks maakonna ja valla töörahva nõukogude (endiste maatameeste ja väikemaapidajate nõukogud) valimiste läbiviimine, kuid üldist valimisõigust ei olnud endiselt.

Olulisem, kui hääleõiguse kaotus oli järgnevatel aastatel toidukaartidest ilma jäämine sotsiaalse seisundi pärast.

Hääleõigusest ilma jäämine mitme elukutse pidajate suhtes ilmnes ka sovhooside (nõukogude majandite) moodustamisel. Valla töörahvanõukogu asemik pidi Eesti Tööliste ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatva Komitee juhatuskirja kohaselt mõisates kokku kutsuma tööliste koosoleku, kus jäeti hääleõiguseta mõisateenijad, kes mõisapidaja ehk valitseja isiklises teenistuses olid – kokad, teenijad, kutsar jne.

Jaanuari lehtedes arutatakse võimaluse üle kaasata nõukogude valimistel ka posti ja telegraafi teenistujad, võib-olla kunagi ka linna väikekodanlus, kuid selleks peavad nad omaks võtma pahempoolsed vaated.

Olulisem, kui hääleõiguse kaotus oli järgnevatel aastatel kodusõjas oleval Venemaal toidukaartidest ilma jäämine sotsiaalse seisundi pärast.

Ainuvõimu kehtestamine

Tõsi, samal ajal valitakse Venemaa Asutavat Kogu ja kuulutatakse välja ka Eesti Asutava Kogu valimised, mis põhinevad üldisel valimisõigusel. Algul tundub, et ka nõukogude võim paneb lootused Asutava Kogu peale, kuid siis ilmnevad kahtlused. ning “abinõud” võeti tarvitusele.

Donimaal ja Lõuna-Uuralites alanud kasakate ülestõusu põhjuseks tuues teatab 2. detsembri ajaleht dekreedist, mis näeb ette kadettide juhtivate asutuste liikmete vangistamise.

Eestist valitud Asutava Kogu liikmeid Julius Seljamaad ja Jüri Vilmsi ei lastud Tauria paleesse, sest neil polnud komissar Uritski allkirjaga luba.

1. detsembri juhtkirjas kirjutatakse miitingutest Petrogradis, kus Asutava Kogu kokkutuleku eel trükivabadust ja poliitilist amnestiat nõutakse. Kirjutaja lubab tõelist demokraatiat – nõukogude võimu kaitsta. Enamlastele heideti ette ka uut ainuvõimu kehtestamist. Meeleavalduste laialisaatmisest juttu ei tehtud.

5. detsembri juhtkirjas „Asutav Kogu ja Nõukogude võim“ võib lugeda: „Nõukogude ja nende poolt loodud võimu vastu töötada, tähendab Asutavale Kogule enesetapmist, sest ainult Nõukogude peale toetudes oleks tal võimalik kodanlise vasturevolutsiooni vastu võidelda“.

Samast lehenumbrist saab teada, et Eestist valitud Asutava Kogu liikmeid Julius Seljamaad ja Jüri Vilmsi ei lastud Tauria paleesse, sest neil polnud komissar Uritski allkirjaga luba ja Ülevenemalise Asutava Kogu Valimiste tunnistus oli võimude poolt tühjaks kuulutatud.

10. jaanuari 1918 leht toob ülevaate Asutava Kogu istungist 5. jaanuaril. Parempoolsete sotsiaalrevolutsionääride kanditaat Tšernov sai esimehe valimistel 244 poolt- ja 151 vastuhäält, enamlaste ja vasakpoolsete sotsiaalrevolutsionääride kandidaat sm Spiridonova 53 poolt- ja 244 vastuhäält.

Sm Buhharin nõuab, et Asutav Kogu võtaks vastu Täidesaatva Keskkomitee deklaratsiooni ja lõpetab oma kõne sõnadega: „Meie, kommunistline tööliste partei, tõrjume kodanlis-parlamentlise vabariigi enesest ära, sellest kõnetoolist kuulutame talle sõja.“

Meie, kommunistline tööliste partei, tõrjume kodanlis-parlamentlise vabariigi enesest ära, sellest kõnetoolist kuulutame talle sõja.

Mereväe rahvakomissar Dõbenko lisab. „Asutav Kogu pole mitte Venemaa peremees, ta ei tohi rahva vastu töötada.“

Keskkomitee deklaratsioon nõudis Asutavalt Kogult võimu üleandmist.

Paraku omas too ülevaade ainult ajaloolist tähtsust, sest kaks päeva varem ilmunud numbri esilehel on suurelt kirjas: „Kesktäidesaatev komitee otsustas 7. jaanuaril Asutava Kogu laiali saata.“

Nõukogude võimu ei õnnestunud rahvamandaadi kaudu õiguspäraseks tunnistada.

Eesti Asutava Kogu valimised esialgu jätkusid, kuid võimu sekkumise näiteks on jaanuari lehtedes järjepidevalt ilmuv juhatuskiri nõukogudele, milles kohustatakse nõukogusid tegema agitatsiooni, hoolitsema selle eest, et töölised kõik valima läheksid ja, et ümbrikku selle partei nimekiri pandaks, kes töörahva nõukogu valitsust toetab ja Vene riigist lahkuda ei taha.

Tribunali moodustamine

Läbiv teema tolle aja nõukogu häälekandjas on ametnikkude streik. 24. novembri 1917 leht annab ülevaate Riigipanga tegevusest ja lugeda võib: „Rida teenijaid on juba lahti lastud, mõned kõrgemad ametnikud vangivõetud, seisab veel terve rida lahtilaskmisi ja vangivõtmisi ees“. Taolisi teateid ilmub paari kuu vältel. 30. novembri 1917 Eesti Teatajas kirjutatakse vallavanemate ja –sekretäride aresteerimisest.

Tribunal moodustatakse võitluseks vasturevolutsiooniliste jõudude, ametnike ja teenistujate sabotaaži ja liiakasuvõtjatega.

Tribunal moodustatakse võitluseks vasturevolutsiooniliste jõudude, ametnike ja teenistujate sabotaaži ja liiakasuvõtjatega. Samas lubatakse saboteerivad ametnikud rahvavaenlasteks kuulutada, nende nimekirjad avaldada ja nad seltskondliku boikoti alla panna. Advokaat Teemantil aga ei lubata Tallinna Sõjarevolutsioonikomitee polguülem Tõnissoni kaitsta, sest tema üle mõistetakse kohut harilikus korras, nagu kõigi vasturevolutsionääride üle senini on mõistetud.

12. detsembri lehes on avaldatud Läänemaal vangistatud rahvavaenlaste nimed, nende seas kaks vaimulikku, vallavanem, kubjas ja mölder.

Enne võimuletulekut pidasid enamlased ka ametnike ja teenistujate streike õiguspäraseks.

Sobimatu inimmaterjal

Inimeste eristamine ei piirdunud poliitiliste ja sotsiaalsete õigustega. Lenin ütles oma kõnes Noorsooühingute ülesanded1920: „Siin on tarvis, et proletariaat osa talupoegi ümber kasvataks, ümber õpetaks ja töötavad talupojad enda poole võidaks, et murda nende talupoegade vastupanu, kes on rikkad ja ajavad kasusid kokku teiste hädade arvel.“

Partei programmiliseks eesmärgiks oli ka nõukogude korra lõpu eel „kasvatada uut inimest, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täiuslikkus“.

Siin on tarvis, et proletariaat osa talupoegi ümber kasvataks, ümber õpetaks ja töötavad talupojad enda poole võidaks, et murda nende talupoegade vastupanu, kes on rikkad.

Milline oli aga sobimatu inimmaterjali vastupanu murdmine, sellest annab aimu 29. jaanuari 1918 lehes avaldatud Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatva Komitee läkitus „Eesti Töörahvale“: Kõik end. Balti mõisnikuseisusest meessoost isikud kes üle 17 a. vanad ja naistesoost isikud üle 20 a. vanadusest, välja arvatud imetavad naised ja vanadusest nõdrad linnupriiks, mis tähendab seda tähendab, et iga seesugust isikut igaüks igal pool kinni võtta võib ja kinni võtma peab.

Nende varjajatele nähti ette karistus ja kinnipeetavad tuli panna kontsentratsioonilaagrisse, et nad pandiks jääksid ja ei näeks seda, mida silm ihaldanud. Veel antakse teada, et kaubahärrad, sahkerdajad, hallid parunid, majaperemehed, rahvakurnajad – terve Eesti kodanlus valmistub Eesti Asutava Kogu kokkutulekupäeval 15. veebruaril nõukogude võimule surmahoopi andma ja selleks salaseltse ja valget kaardiväge loob. Nõukogude võim kuulutas 27. jaanuari ööl vastu 28. jaanuarit 1918 välja piiramisseisukorra ja pani Eesti Asutava Kogu valimised seisma.

Punased asuvad hukkama

Kui jaanuaris oli veel ka revolutsioonilist halastust imetavate või vanadusest nõtrade naiste suhtes, siis detsembris 1918. oli see kadunud. 28. detsembri 1918 Edasi avaldab 29. novembril vastu võetud Eesti töörahva kommuuna valitsuse manifesti, kus on kirjas:

1. Eesti ajutine valitsus, kõik tema agendid ja toetajad, kõik mõisnikud ja pastorid, kelle kuritegelikud käed Eesti töörahva verest nõretavad, on väljaspool seadust ja linnupriid.

2. Igaüks, kes „Eesti ajutise valitsuse“ või tema agentide käskude täitmist nõuab, tuleb samas paigas maha lasta.

Valitsuse agendiks ja lindpriiks kuulutati seega vaimulikud. Samas keelati ka jumalateenistused ja kiriklikud ametitalitused.

Valitsuse agendiks ja lindpriiks kuulutati seega vaimulikud. Samas keelati ka jumalateenistused ja kiriklikud ametitalitused.

Nimetan need vaimulikud, kes tapeti oma usu ja ameti pärast nende mõne nädala jooksul, mil Punaarmee idapoolset Eestit Vabadussõja alguses okupeeris.

Juba 1918. aasta 16. augustil tapeti Permis Eesti asundusi teeninud August Nigol.

Jõhvi õpetaja Carl Immanuel Philipp Hesse tapeti 18. detsembril Maidla mõisas.

Rakvere õpetaja Walther Hugo Theodor Paucker tapeti 6. jaanuaril 1919 Rakveres.

Rakvere Palermo metsas hukati ka sõjaväehaigla preester Sergi Florinski.

Tartu krediitkassa keldris tapeti 14. jaanuaril 1919 piiskop Platon (Paul Kulbusch).

Tartu krediitkassa keldris tapeti 14. jaanuaril 1919 piiskop Platon (Paul Kulbusch), preestid Mihhail Bleive ja Nikolai Bežanitski, usuteaduse professor ja ülikooli koguduse õpetaja Traugott Hahn ja Tartu Jaani koguduse abiõpetaja Moritz Wilhelm Paul Schwartz.

Jaanuaris tapeti Valgas noor Penuja preester Joann Pettai.

4. mail 1919 tapeti Pihkvas vangina sinna viidud Valga õpetaja Richard Alexander Georg Wühner.

Peame kõndima kõrist saadik veres

Nõukogude võim kuulutas usuvabadust ja nende leht kirjutas kiriku riigist lahutamisest. Lenin oli juba tosin aastat varem pidanud usku eraasjaks. Millest siis Eesti seltsimeeste verehimu?

Küllap olid liiga tormakad, nagu ka mõisatest sovhoose tehes.

Eesti seltsimehed ei mõistnud revolutsiooni kui kunsti dialektilist olemust. Mäletan kuidas esimesel kursusel seletasin partei ajaloo eksamil loosungi Proletariaadi ja talurahva liit vahetamist loosungiga Proletariaadi ja kehvikute liit, et pärast võimu kindlustumist ja kodusõja võitmist oli aeg murda ka talurahva iseolemine.

Eesti seltsimehed ei mõistnud revolutsiooni kui kunsti dialektilist olemust.

Võib-olla oli õigus Andrzej Strugil, kes romaanis Tundmatu sõduri haud laseb komissar Smirnovil öelda: Peame kõndima kõrist saadik veres. Ainult siis kaitseme end igasuguste Euroopa poolt abistatud Koltšakite, Judenitšite ja kodusõdade eest. Vaja on, et igamees poolest miljonist kommunistist, ja mitte üksnes juhid, vaid ka inimesed massist, teaksid, et küsimuses on oma pea alalhoid.

Ajakirjandusvabaduse piiramine

Eespool oli juttu ajakirjandusvabaduse piiramisest. 9. novembri 1917 Eestimaa Kubermangu Teataja avaldab Eesti Ajutise Maanõukogu Vanemate protesti Eestimaa Sõjarevolutsiooni Komitee vägivalla vastu Tallinna ajalehtede sulgemise pärast 1. novembril.

Tollal lasti lehtedel uuesti ilmuma hakata. Kuid edaspidi on Eesti Teatajas lugeda mitteenamlike lehtede sulgemisest Venemaal. 7. detsembri 1917 anti teada, et Päevalehe toimetaja võetakse vastutusele. Ta oli kirjutanud, et Vene sõdurid Galiitsia rindelt olid tagasi tulnud röövlite, mõrtsukate ja rüüstajatena.

Vene sõdurid Galiitsia rindelt olid tagasi tulnud röövlite, mõrtsukate ja rüüstajatena.

Ka majanduslikult suruti teised lehed välja. 24. novembri 1917 nõukogude häälekandjas antakse teada, et neil kuulutuste avaldamise monopol on. Teistes lehtedes enam kuulutusi ei avaldatud ja see sissetulek langes ära. Tulemus on selge. Detsembris 1917 on lõpetanud mitteenamlikud lehed Eestis ilmumise.

Rahvaste enesemääramisest

Kuidas oli siis rahvaste enesemääramise õigusega? 28. novembri 1917 lehes avaldatakse rahvusasjade rahvakomissari Stalini ja Sergei Baklinski vestlus Ukraina teemal.

Stalin esmalt tunnustab täieliku enesemääramise õigust kuni lahkulöömiseni, kuid siis lisab: Võim Ukrainas peab niisama kui teistes maakondades tervelt tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute kogu päralt olema.

Meile on arusaamata see umbusaldus, millega ukrainlased niisuguse kongressi mõtet vastu võtavad.

Järgmise päeva lehe ülevaates Ajutise Töö- ja Talurahva Valitsuse tegevusest kirjutatakse: Meie kõik arvame, et Ukraina tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute esitajate kongress tingimata tarvilik on. Meile on arusaamata see umbusaldus, millega ukrainlased niisuguse kongressi mõtet vastu võtavad.

Igas järgnevas lehes süveneb umbusk koostöö võimalusse Keskraadaga ja asendub otsese vaenuga. Avaldatakse küll 7. detsembri 1917 lehes Eestis ja Lätis paiknenud XII armee ukrainlastest sõjaväelaste telegramm ülemjuhataja lipnik Krõlenkole, et neid kiusatakse, takistatakse koondumast, koju minemast ja isegi tapetakse.

Avaldatakse ukrainlastest sõjaväelaste telegramm, et neid kiusatakse, takistatakse koondumast ja isegi tapetakse.

Otsest vaenu talitses esialgu Brest-Litovskis toimuvad rahuläbirääkimised ja jõu puudumine. Jaanuaris 1918 kuulutatakse välja nõukogude võim Ukrainas ja Keskraada laialisaadetuks. Punakaart oli juba piisavalt tugev.

Seega enesemääramine ei tule kõne alla poliitilise korralduse puhul.

Kogu ühiskond muutugu üheks suureks vabrikuks

Nii on ka igati mõistetav pool sajandit hiljem vastu võetud NLKP XXIV Kongressi resolutsioon: Kongress kiidab täielikult heaks NLKP Keskkomitee tegevuse , mille eesmärgiks oli anda koos vennasmaadega Tšehhoslovakkia rahvale internatsionaalset abi sotsialismi saavutuste kaitsmisel sisemise kontrrevolutsiooni ja imperialistliku reaktsiooni eest.

Lenin: Kogu ühiskond muutub üheks kontoriks ja üheks vabrikuks võrdse töö ja võrdse palgaga.

Mis oli siis enamlaste eesmärk? 1917. suvel kirjutas Lenin, et sotsialismi korral esmalt: Kogu ühiskond muutub üheks kontoriks ja üheks vabrikuks võrdse töö ja võrdse palgaga ja seejärel kõik õpivad juhtima ja tegelikult iseseisvalt juhivad ühiskondlikku tootmist, kui kõik õpivad iseseisvalt teostama arvestust ja kontrolli logelejate, memmepoegade, petiste ja muude selletaoliste „kapitalismi traditsioonide säilitajate“ üle, – siis muutub kõrvalekaldumine sellest üldrahvalikust arvestusest ja kontrollist möödapääsmatult nii uskumatult raskeks, niivõrd haruldaseks erandiks, ja sellega käib kaasas tõenäoliselt nii kiire ja tõsine karistus (sest relvastatud töölised on tegeliku elu inimesed, mitte aga sentimentaalsed intelligendikesed, ja vaevalt küll lasevad nad endaga nalja teha), et igasuguse inimliku ühiselu lihtsate põhireeglite pidamise vajadus muutub peagi harjumuseks. (Riik ja revolutsioon)

Inimloomusega mitte arvestav õpetus ja püüd seda iga hinnaga ellu viia ning selleks võimu hoida viib põhiõiguste kadumiseni.

Relvastatud töölisteks olid parteil tšekistid. Kui keegi seltsimeestest kõhkles uute harjumuste õpetamises memmepoegadele, logelejatele ja teistele vanade traditsioonide säilitajatele, siis talle sobis kõhkluste hajutamiseks lugeda Lenini 1913 ilmunud Marksismi kolme allikat ja kolme komponenti kus on kirjas: Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige.

Põhiõiguste kadumine

Hilisem NLKP programm kinnitab partei osa: Üksnes partei, kes teostab järjekindlalt proletaarset klassipoliitikat, kes on relvastatud eesrindliku revolutsioonilise teooriaga ja on monoliitne, kes on tihedalt seotud rahvahulkadega, suudab organiseerida kogu rahva ja viia ta sotsialismi võidule. /- – -/

Nõukogude ühiskond garanteerib tõelise isikuvabaduse. Selle vabaduse kõrgeimaks avalduseks on inimeste vabastamine ekspluateerimisest. Selles seisabki kõigepealt sotsiaalne õiglus.

Taoline olukord võib tekkida ka tänapäeval. Seepärast pean üheks tähtsamaks õiguseks inimese õigust väärikusele, mis ei saa olla tingimuslik.

Mida järeldada? Inimloomusega mitte arvestav õpetus ja püüd seda iga hinnaga ellu viia ning selleks võimu hoida viib põhiõiguste kadumiseni. Sellele vastu rääkimine aga rahvavaenlaseks tunnistamiseni ning ühiskonnani, kus avalikus elus ja eraelus on erinevad jutud.

Taoline olukord võib tekkida ka tänapäeval. Seepärast pean üheks tähtsamaks õiguseks inimese õigust väärikusele, mis ei saa olla tingimuslik.

Kui õigus elule ja väärikusele ei ole tagatud, siis võidakse meile ette manada igasuguseid kõlavaid ja oluliseks peetavaid õigusi, kuid see on petukaup.