Siia intervjuule sõites olin ise loll ja läksin alustuseks hoopis Telliskivisse, sest minu ajus on kogu Eesti kultuurimaastik koondunud praegu sinna. Teie kontor asub aga hoopis südalinna veerel Pärnu maantee ääres. Miks teie kontor pole koos kõigi teistega Telliskivis?
See otsus on sündinud enne “minu aega”, kui Jazzkaar kolis siia Pärnu maanteele… Traditsiooniliselt asus Jazzkaare kontor hoopis raadiomajas, kus nad tegutsesid seal kõrvuti PÖFF-iga. Ehk sealt majast on kasvanud välja mitmeid suuri kultuuriorganisatsioone.
Siinse asukoha eelis on see, et erinevad muusikaasutused on läheduses ehk siis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, endine Otsa-kool ja praegune Muba, jazziklubi Philly Joe’s, kultuuriministeerium, kultuurkapital, Eesti Kontsert, Alexela Kontserdimaja. Kõik sellised asutused, kellega on eri aegadel olnud koostöö väga tihe.
Sinu nimi on džässi- ja muusikavaldkonna inimestele tuttav juba varasemast, kuid nüüd on põhjust sinust ka laiemalt rääkida: sinust on saanud Jazzkaare tegevjuht. Mida see tähendab?
See roll hõlmab eelkõige Jazzkaare strateegilist juhtimist, organisatsiooni igapäevast toimimist, meeskonna ja arenduste suunamist ning finantsvastutust. Samuti kannan festivali juures peaprodutsendi rolli. Minu ülesanne on hoida koos nii lühi- kui ka pikaajaline vaade ning tagada, et festivali areng oleks järjepidev ja läbimõeldud.
Samas ei ole midagi muutunud Jazzkaare olemuses – Anne Erm on jätkuvalt festivali süda ja hing. Ta on olnud Jazzkaare kunstiline juht alates 1990. aastast ning kannab seda rolli ka praegu. Anne on tõeliselt fenomenaalne inimene, kes on andnud hindamatu panuse Eesti džässi arengusse. Ka praegu seisab ta väga pühendunult selle eest, et Eesti džässil ja meie muusikutel läheks hästi.
Minu roll on eelkõige toetada seda visiooni organisatsiooni, juhtimise ja produktsiooni poolelt – ehk kui Anne vastutab kunstilise programmi eest, siis mina keskendun festivali toimimisele, arendamisele ja meeskonnale. Seda ei tee ma üksi, vaid koos meie väikese ja pühendunud tiimiga.
Tegelikult on see olnud Jazzkaare juures juba pikemat aega loomulik areng, kus kunstilise juhi kõrval tegutseb tugev meeskond, kes toetab organisatsiooni nii igapäevastes kui ka strateegilistes küsimustes.
Ehk siis selle ametiga võtad mingid ülesanded Anne Ermilt ära?
Pigem on see rollide selgem jaotus, mis on tegelikult juba pikemat aega loomulikult välja kujunenud. Anne juhib festivali kunstilist poolt ning administratiivses ja korralduslikus töös on tal alati olnud tugev tugi meeskonna näol. Nüüd on see vastutus lihtsalt selgemalt fikseeritud, et nii organisatsiooni sees kui ka väljapoole oleks rollid paremini mõistetavad ning kogu süsteem toimiks loogilisemalt ja läbipaistvamalt.
Sina praegu festivali kunstilise juhtimisega ei tegele üldse?
Festivali kunstiline sisu ja artistide valik on muusikafestivalide puhul üks olulisemaid osi. Sellega tegelevad Anne Erm, programmimanager Birgit Krullo ning alates 2023. aastast ka kolm programminõunikku – Kirke Karja, Henrik Ehte ja Petteri Hasa –, kes aitavad kaasa mõelda, millised artistid siit ja kaugemalt väärivad praegu tähelepanu ning keda võiks Eestisse kutsuda. Ka mina ja ülejäänud tiim oleme nendesse aruteludesse kaasatud, kuid igapäevane programmi kujundamine ja koordineerimine on siiski Anne ja Birgiti õlul.
Huvitaval kombel on kujunenud nii, et kuigi meie põhitiim on viieliikmeline ja enamikus valdkondades tegutseb üks inimene, siis koos programminõunikega on just programmimeeskonnas lausa viis inimest.
Minu küsimus võrsub tegelikult sellest, et aasta alguses teatas PÖFFi direktor Tiina Lokk, et festivali kunstilise juhtimise võtab osalt üle tema tütar Triin Tramberg, ka Tallinn Music Weeki puhul näeme, et Helen Sildna kõrval on peaprodutsendina olulist rolli kandmas praeguseks ka Eva Johanna Lepikov. Näeme, et suurte kodumaiste festivalide juhtimise juurde hakkab tekkima uus põlvkond, kas võime seda vaadata teatepulga üleandmisena?
Praegusel hetkel pigem mitte. Ka nende teiste sündmuste puhul, mida sa nimetasid, on organisatsiooni arengu vaates astutud järgmised sammud ja tehtud strateegilisi otsuseid – see peegeldab eelkõige organisatsioonide jõudmist uude arenguetappi.
Tegemist on märgilise hetkega Eesti festivalimaastikul, kus järjest teadlikumalt tegeletakse organisatsiooni arendamise, juhtimiskultuuri, pikaajalise strateegia, väärtuste ja meeskonnaga. Kui kunagi sündisid need festivalid suuresti armastusest valdkonna vastu, siis praeguseks on neist saanud küpsed ja teadlikult juhitud organisatsioonid, kus lisaks sisule, igapäevasele toimimisele ja ellujäämisele on väga oluline ka jätkusuutlik ja teadlik juhtimine, meeskonna areng ning organisatsiooni võime kasvada.
Selles mõttes ei ole tegemist niivõrd teatepulga üleandmisega, vaid pigem vastutuse ja kompetentside laiendamisega. Uue põlvkonna kaasamine toob organisatsiooni uusi vaatenurki, tugevdab juhtimist ning loob paremad eeldused edasiseks arenguks ja kasvuks.
Loomulikult toimub ka põlvkondade vaheline teadmiste ja kogemuste edasiandmine, kuid see ei tähenda, et senised juhid või loojad kõrvale astuksid – vastupidi, nende roll muutub sageli strateegilisemaks. Pigem on see märk sellest, et organisatsioonid on piisavalt küpsed, et liikuda järgmisele tasemele nii sisus kui ka juhtimises.
Varem oli ikkagi pigem nii, et juhid võtsid kõik ülesanded enda kanda?
Just nii – ka Anne Erm alustas festivali tegelikult üsna üksinda. Ta on olnud selles mõttes tark eestvedaja, sest ta on osanud enda kõrvale kaasata tublisid kolleege ja parimad neist on temaga olnud ligi 30 aastat. Anne on jätkuvalt Jazzkaare süda ja hing, kuid just meeskonna kaasamine ja rollide jagamine on aidanud tema enda tugevusi veelgi paremini esile tuua ning festivali tervikuna arendada.
Võime siis öelda, et sina praegu Jazzkaare tegevjuhina festivali ümber mõtestama ja senist struktuuri lõhkuma ei lähe?
Minu Jazzkaares oldud kümne aasta jooksul on toimunud mitmeid muudatusi ja arenguid. Süsteeme on järjepidevalt üle vaadatud ning tehtud teadlikke arendusotsuseid. Näiteks kolisime festivaliga Telliskivi Loomelinnakusse, muutnud festivali kestuse kümnest päevast kaheksale päevale, värskendanud visuaalset keelt, võtnud osa EV100 ja Tartu 2024 programmist, loonud Tallinna laste jazzifestivali Kräsh. Samuti oleme hakanud senisest aktiivsemalt tegelema Jazzkaare ja Eesti jazzi rahvusvahelise tutvustamisega. Viime regulaarselt läbi publiku-uuringuid, õpime nende tulemustest ning rakendame saadud teadmisi nii publiku arendamisel, turunduses kui ka programmi koostamisel jne.
Lisaks on toimunud ka organisatsioonilised arengud, nagu programmimanageri ja programminõunike rollide loomine ja kaasamine. Ehk siis kümne aasta jooksul on Jazzkaares toimunud pidev ja loomulik areng ning muutused on olnud osa selle kasvust ja professionaalsemaks muutumisest.
Kuivõrd Anne Ermi nägu on praegu Jazzkaar?
Programmiliselt on Jazzkaar kindlasti väga Anne Ermi nägu. See on uskumatu, kuidas ühel inimesel on olemas see miski, kuidas tunda kõhutunde pealt ära, mis on ka rahvusvaheliselt selles hetkes õige ja aktuaalne. Samal ajal on väga armas, et ta on avatud soovitustele ja kuulab nõuandeid ka tiimilt. Produktsiooni mõttes arutame suuremad programmilised väljakutsed meeskonnaga läbi, hindame artisti aktuaalsust, majanduslikku mõistlikkust ja produktsiooni kvaliteetset teostust.
Anne üheks tugevuseks on tema pidev soov otsida uut ja värsket. Ta julgustab Eesti muusikuid sageli astuma sammukese mugavustsoonist välja ning proovima midagi teistsugust ja põnevat.
Kas on üldse võimalik kujutada Eesti džässimaastikut ette ilma Anne Ermita?
Arvan, et Eesti džässimaastikku on väga raske ette kujutada ilma Anne Ermi panuseta. See on olnud Eesti džässi üks suurimaid õnnestumisi, et just tema alustas Jazzkaare festivaliga 1990. aastal.
Oma olemuselt on ta olnud ühendaja ja koostöö looja. Hoolimata sellest, et hiljem on tekkinud Eesti Jazzliit ning muusika- ja teatriakadeemias džässiosakond, on Anne alati olnud avatud valdkonna ühiseks arendamiseks ja koostööks. Ta on toonud Eesti džässi arusaama, et kui teeme asju koos, siis oleme tugevamad. Mõne teise muusikažanri puhul Eestis ei pruugi see nii loomulik olla, kuid džässivaldkond on olnud kui üks suur pere – ja see on suuresti tema teene.
Samas on oluline, et see, mida ta on üles ehitanud, ei sõltu ainult ühest inimesest – see mõtteviis ja koostöökultuur on praeguseks saanud kogu valdkonna osaks ning elab iseseisvalt edasi.
Sa oled üle kümne aasta Jazzkaares eri positsioonidel töötanud ja mainisid ka, et festival on teinud selle ajaga läbi suure muutuse. Aga kui sa vaatad tagasi, siis kui erinev oli see Jazzkaar, kuhu sa toona tööle tulid?
Ajad olid täiesti erinevad. Kui mina tööle tulin, siis oli majanduskasv ning tegelikult väga palju võimalusi oli õhus…
Siis oli tunneli lõpus valgus?
Jah, siis oli tunneli lõpus valgus, praegu on seda ka jälle, kuid vahepeal on olnud raske. Aga siis oli tunneli lõpus valgus ja tekkisid suured pidepunktid, mis andsid inspiratsiooni uuteks algatuseks, alates EV100’st, mis lõi nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt palju võimalusi unistuste täitumiseks ja andis uusi kontakte, kuni selleni, et Euroopa džässikonverets otsustati tuua Eestisse. Unistati suurelt ja ajapikku on need pikaaegsed unistused hakanud täituma.
Keerulised koroona-aastad sai ära kasutatud selleks, et mõtestada läbi ka juhtimisalaselt, sisuliselt ja funktsionaalselt, mis on festivali tugevused ja nõrkused. Mis on optimaalne pikkus? Mis on majanduslikult efektiivne ja kunstiliselt vajalik? Selliste teemadega tegelemiseks on igapäevase kiiruse kõrvalt raske aega võtta, aga koroona-perioodil oli võimalus korraks sellele keskenduda.
Tunnen, et ühtpidi on kultuurisektoris tegutsevad inimesed väsinud, aga teistpidi, et valgus hakkab ehk vaikselt tagasi tulema, majanduslikult oleme küll veel raskes hetkes, aga esimesed positiivsed nüansid on liikumas sinna suunas, et varsti läheb paremaks.
Kas võib öelda, et nendest koroona-ajal saadud majanduslikest tagasilöökidest ei ole te siis siiamaani täielikult taastunud?
Tegelikult me ei saa seda öelda, sest meil oli privileeg saada koroonaajal Kultuuriministeerium toetust ning ka Tallinna, EISi ja eratoetajate toetused jäid alles. See aitas meil kriisiperioodi üle elada – ilma selleta oleks see olnud praktiliselt võimatu. Koroonaajal oli väga oluline ja ka julgustav näha, et toetused ei suunatud ainult riigiasutustele ja pikaajalistele partneritele, vaid riik leidis võimaluse toetada ka erasektori kultuurivaldkonna tegijaid.
Teine oluline aspekt oli see, et kõik Jazzkaare festivalid siiski toimusid ka 2020. ja 2021. aastal – lihtsalt aprilli asemel oktoobris või augustis. Jõulujazz oli küll mõnevõrra lühem, kuid samuti toimus programm nii kohalike kui ka rahvusvaheliste artistidega. Sündmuste toimumised olid väga olulised nii muusikute, publiku kui ka kogu ökosüsteemi ellujäämise jaoks.
Seega on koroona-aja majanduslik mõju on olnud pigem kaudne – eelkõige tarbijakäitumise muutusega, mis mõjutab kultuurisektorit siiani. Koroonaajal kujunes välja harjumus osta pileteid viimasel hetkel – sõltuvalt nii külastaja tervislikust olukorrast kui ka üldisest ebakindlusest ühiskonnas – ning see muster on osaliselt jäänud püsima.
Tänases korralduslikus loogikas tähendab see, et märkimisväärne osa piletitest müüakse alles viimase kuu või isegi viimaste päevade jooksul – näiteks Jazzkaare 2025 publiku-uuring näitas, et 30 protsenti piletitest osteti viimase nädala jooksul. See muudab sündmuste planeerimise ja prognoosimise keerulisemaks ning tekitab korraldajatele pideva pingeseisundi, samas õpetab kiiret kohanemist.
See kõik on festivalide eelarved muutnud oluliselt pingelisemaks ja optimeeritumaks, mistõttu on riskimiseks ja katsetamiseks vähem ruumi. Samas on just see osa kultuurivaldkonnas tegutsemisel väga oluline, sest tihti sünnivad just sealt uued ja tähenduslikud algatused.
Kui nüüd üritada mingeid piirjooni maha joonistada, siis milliseks sa pead Jazzkaare positsiooni Eesti festivalimaastikul? Mina usun, et koos PÖFF-i ja Tallinn Music Weekiga võib moodustada teist omamoodi suure festivalikolmiku.
Esiteks suur aitäh – see on väga meelitav kuulda, et meid asetatakse selliste suurte tegijatega samasse paati. Me ise loodame end samuti nii positsioneerida, aga näeme siin veel Viljandi pärimusmuusikafestivali ja Pärnu muusikafestivali, kes kõik on seadnud endale selge eesmärgi panustada valdkonna arengusse. Need on viis suurt lipulaeva ja vedurit.
Astume nendega ühtset sammu, jagame samu väljakutseid ja omavaheline suhtlus on muutunud väga tihedaks. Kui ma Jazzkaarega liitusin, siis ei olnud see koostöö nii loomulik ega regulaarne, kuid see on üks koroonaajastu positiivseid muutusi – me jagame nüüd rohkem kogemusi, muresid ja rõõme ning seeläbi on kogu valdkond muutunud ühtsemaks ja koostöisemaks kui varem.
Natukene juba markeerisime seda ka, aga milline on praegu laiemalt olukord kontserdi- ja festivalimaastikul? Kui konkurentsitihe olukord seal hetkel on?
Viimastel aastatel on kontserdi- ja festivalimaastik muutunud selgelt konkurentsitihedamaks. Eesti turule on tulnud ka mitmeid rahvusvahelisi ja lähiregioonis tegutsevaid korraldajaid. Samas näeme mõnel juhul ka erinevusi organisatsioonikultuuris ja korralduslikus kvaliteedis – sagenenud on olukorrad, kus artistid kuulutatakse välja, kuid kontserdid lõpuks siiski ei toimu.
Anne Erm ei väsi kordamast, et kui ta kunagi Jõulujazziga alustas, siis jõulutuure ei olnud üldse, praeguseks on ka see periood väga konkurentsirohke. Jazzkaar on teinud teadliku strateegilise otsuse lõpetada Jõulujazz veidi varem, et vältida kõige tihedamat jõulutuuride perioodi.
Üldine tunne on, et keerulisemates majandusoludes muutub turg polariseeritumaks – tugevamad tegijad jäävad püsima, samas kui väiksematel ja keskmise suurusega korraldajatel on raskem. Kui vaadata tarbijakäitumist, siis seda kinnitavad ka rahvusvahelised festivalikorraldajad: ebakindlatel aegadel teeb publik teadlikke kultuurivalikuid, eelistatakse pigem kindlamaid ja tuntumaid artiste ning väljakujunenud festivale.
Just toimunud Tallinn Music Weeki konverentsil jäi kõlama Soome festivalituru sarnane muster – suurte ja väikeste tegijate kõrval on just keskmise suurusega festivalid need, kes satuvad kõige keerulisemasse positsiooni. Põhjuseid on mitmeid – ühelt poolt muutunud tarbijakäitumine, teisalt kiiresti kasvavad kulud – eriti artistide honorarid. Kui keskmise suurusega festival konkureerib line-up’i, turunduse-kommunikatsiooni ja kogu eelarve poolest suurte festivalidega, siis on paratamatu, et eelarvelise tasakaalu leidmine on tõsine väljakutse.
Teil on samuti tuntud nimed tegelikult üsna kiiresti välja müünud. Ka tänavune peaesineja Jordan Rakei täitis Alexela kontserdimaja saali üsna kiirelt.
Jah, absoluutselt. Kui võtame ka Jõulujazzi, mis meil just oli, siis me teadlikult vaatasimegi programmiliselt seda, mis artiste tarbija soovib, et pakkudagi talle seda, mida ta ootab. Majanduslikult keerulisemates oludes muutub publiku käitumine ettevaatlikumaks ning riskivalmidus väiksemaks – eelistatakse kindlamaid ja juba tuntud muusikaelamusi. Kevadise Jazzkaare piletimüüki vaadates oleme õnnelikud, sest näeme, et meie publik julgeb taas teha rohkem kui ühe-kahe kontserdi valiku. Võrreldes eelmise aastaga on taas kasvamas valmisolek külastada mitut erinevat kontserti ning ka rohkem eksperimenteerida ja avastada uusi artiste.
Vahepeal võtsite festivalina vähem riske?
Nii ja naa. Mingis osas võtsime kindlasti väiksemaid riske, et jääda majanduslikult ellu, aga kuna meil on ka valdkonna arendamise eesmärgid, siis me ei saa ainult väikeste riskidega sõita. Me peame pakkuma ka võimalusi ja tegevusi Eesti muusikutele, mis on alati väga erilised ja põnevad, aga tihtipeale sisuliselt ja majanduslikult riskantsed.
Kas võime äkki Jazzkaare kohta esitada hüpoteesi, et kodumaiseid kontserdisaale ja publikut arvestades olete festivalina juba oma lae saavutanud? Või on teil veel ruumi kasvamiseks?
Sa tõid väga õige aspekti välja. Kui rääkida nii aastaringsetest kontsertidest kui ka kevadisest Jazzkaarest, siis Telliskivi Loomelinnak on meie jaoks väga loomulik keskkond, tunneme end seal väga oodatud ja hoituna. Kuid seal on kaks saali – Von Krahl ja Fotografiska –, mille mahutavus seab selged piirid.
Tunneme puudust veidi suuremast black box tüüpi saalist Tallinnas, kuhu mahuks vähemalt 800–1000 istekohta või üle 1500 seisukohta. Ideaalis võiks sellise saali kõrval olla ka väiksem ruum, et ühes keskuses saaks paralleelselt toimuda rohkem tegevusi ja luua terviklikum festivalikeskkond.
Praeguses linnapildis on küll olemas teatreid ja kultuurikeskusi umbes 800 istekohaga saalidega, kuid seal ei ole võimalik paindlikult mängida iste- ja seisukohtade kombinatsiooniga. See paindlikkus on aga just muusikafestivali kontekstis väga oluline.
Veidi suurema honorariga ja rahvusvaheliselt tuntumate džässartistide kontsertide majandusliku tasuvuse seisukohalt oleks sellise vahepealse suurusega saal väga vajalik. Praegu on Tallinnas olukord, kus meil on mitu sarnase suurusega saali ehk umbes 500 istekohta, kuid järgmine aste on juba Estonia kontserdisaal, Alexela Kontserdimaja või Unibet Arena.
Unibet Arenal vist ei ole Jazzkaar veel kunagi kontserte korraldanud?
Ei ole, aga Tallinna Linnahall on küll Jazzkaare ajaloos kasutusel olnud ning seal on toimunud ka täismaja kontserte. Mäletan isegi hästi üht Angie Stone kontserti seal, kus sai kõvasti tantsitud.
Meie programmis on tegelikult artiste, kelle puhul publiku huvi on väga suur, kuid kelle kontserdid müüvad kiiresti välja ja inimesed lihtsalt ei mahu saali. Selles mõttes oleks kasvupotentsiaal kindlasti olemas.
Samas me ei tee programmilisi otsuseid ainult selle põhjal, kas saal müüakse välja või mitte. Väga oluline osa programmist on ka valdkonna arendamisel – Eesti muusikute uute teoste tellimine, eriprojektid ning koostööd rahvusvaheliste muusikutega.
Ehk siis küsimus ei ole ainult kasvus kasvamise pärast, vaid tasakaalus – nii programmiliselt kui ka finantsiliselt. Ehk siis osade artistidega oleks võimalik liikuda suurematesse saalidesse, samas teiste puhul on praegused ruumid just kõige sobivamad nende kontseptsiooni ja publiku kogemuse seisukohalt.
Kas teil on kontoris seina peal ka hulk artiste, keda teha väga tahaksite kutsuda, aga praegusel hetkel need jäävad teie haardeulatusest välja? Kas Jazzkaarel on unistuste artistide nimekiri?
Meil on unistuste artistide nimekiri, kust me igal aastal tegelikult ka unistusi täidame. Näiteks Jordan Rakei oli seal nimekirjas pikalt, Jacob Collier, Gregory Porter ja Snarky Puppy olid seal. Me küsime igal aastal ka oma publikult, keda nad näha tahaksid. Meil on mingid artistid, keda oleme aastaid proovinud Eestisse saada, aga pole ka siiani korda läinud ehk teame, mida ja keda peame veel meie publiku rõõmustamiseks siia tooma.
Majanduslikult on meil õnnestunud neid unistusi täita tänu eratoetajate kaasamisele, kes aitavad kõrgete honoraride puhul hoida piletihinnad publikule mõistlikud. Ilma nende toetusteta jääks mitmed kontserdid tegemata.
Oled maininud ebakindlust selles vaates, et inimesed ostavad pileteid viimasel hetkel, aga kui räägime festivalikorralduse majanduslikust poolest, siis mis on need suurimad katsumused, millega praegu silmitsi seisate?
Meie eelarve peamised tulugrupid on piletitulu, eratoetajate koostööd ning riiklikud toetused. Kindlasti on üheks väljakutseks see, et riiklikud toetused ei ole viimastel aastatel kasvanud samas tempos kui üldised kulud. Alates 2022. aastast vähenes kultuuriministeeriumi toetus Jazzkaarele. Eelmise aasta lõpus toimus ministeeriumi eestvedamisel festivalide toetussüsteemi muudatus, mille tulemusel liikus festivalide toetamine kultuurkapitali alla. Tänu sellele tõusis tänavu Jazzkaare toetus ning hindame seda väga.
Samas on vahepeal märkimisväärselt tõusnud kõik kulud ning muutunud ka publikukäitumine, mis mõjutab otseselt festivalide korraldamist. Lisaks oli Ukraina sõja alguses periood, kus osa rahvusvahelisi artiste suhtus meie regiooni ettevaatlikumalt ja eelistas siia mitte reisida.
Enam ei ole seda?
Nüüd on seda pigem harva, kuid vahetult pärast sõja algust oli tõesti olukordi, kus artistid ütlesid, et nad ei tunne end siia reisides kindlalt – Eesti tundus neile geograafiliselt liiga lähedal Venemaale.
Teine suur väljakutse on meeskonna hoidmine ja arendamine. Meie tegevuste maht on kasvanud – korraldame kolme festivali, kontserthooaega, erisündmusi ja rahvusvahelisi projekte –, kuid meeskond ei ole samas tempos kasvanud. Ideaalis võiks tiim olla suurem, kuid praegu seab sellele piirid finantsvõimekus. Väikses tiimis töötamine on ka vaimselt nõudlik – rollid on laiad ja tuleb pidevalt liikuda ühe teema juurest teise juurde. See nõuab kõigilt paindlikkust ja vastupidavust, et sellises tempos jätkusuutlikult toimida.
Tööjõuturul konkureerime paratamatult nii avaliku kui ka erasektoriga ning meie võimalused pakkuda samaväärseid tingimusi on piiratumad. Näeme ka seda, et arendame ja kasvatame oma organisatsioonis tugevaid spetsialiste, kes liiguvad aja jooksul edasi teistesse sektoritesse, kus pakutakse stabiilsemaid või konkurentsivõimelisemaid tingimusi.
See on siis ikkagi paratamatus, et mõnede rollide puhul, kellele tahaks palka maksta, tuleb täita vabatahtlike abiga?
Kindlasti on festivali korraldamisel vabatahtlike kaasamine paratamatu, aga ka väga oluline osa kogu mudelist. Meil on üle saja vabatahtliku ning nad on sageli esimene kontakt publikuga – seeläbi kujundavad nad suuresti ka festivali õhustiku ja näo. See on paljuski ka rahvusvahelises festivalimaailmas tavapärane praktika, kus vabatahtlikud on osa suuremast kogukonnast, mitte ainult tööjõuressurss.
Aga on mingeid positsioonid, keda tahaks hoida aastaringselt meeskonna osana, kuid saame praegu kaasata tasustatuna ainult hooajaliselt või projektipõhiselt. Tegelikult tahaksime neid inimesi iga päev oma tiimis näha, sooviksime neilt ise õppida, pakkuda neile võimalust areneda ja kasvada püsitiimi liikmetena.
Näed, et lähitulevikus on võimalusi selleks, et saaks tiimi suuremaks kasvatada?
Kui ma olen hästi aus, siis tegelikult me ei näe selleks lähitulevikus võimalust. Pigem on mure sellega, et need töötajad, kes praegu tiimis on, saaksid paremat…
…palka?
Paremaid tingimusi, ma ei ütleks, et siin on ainuke tegur palk. Me räägime organisatsioonikultuuris terviklikust motivatsioonipaketist. Üks teema, kuidas oleme saanud oma tiimis hoida väga häid spetsialistei, on see, et oleme andnud neile võimaluse teha Jazzkaare kõrvalt muid asju. See on see motivatsioon, mida sa erasektoris või riigitööl ei saa pakkuda, aga me oleme selles osas olnud vastutulelikud.
Aga mis on suuremad riiklikul tasandil muudatused, mida sa ikkagi ootaksid? Kultuuriürituste käibemaksu alandamine?
See on kindlasti oluline teema. Kui vaadata publiku vaadet, siis kultuuriürituste käibemaks mõjutab otseselt piletihinda ja seeläbi ka publiku ligipääsu kultuurile.
Samas peame seda vaatama ka rahvusvahelise konkurentsi kontekstis. Rahvusvaheliste artistide Eestisse toomisel konkureerime otseselt lähiriikidega, kus maksukoormus ja üldine hinnatase on sageli madalam. See tähendab, et sama artisti puhul on meil keerulisem eelarvet kokku saada ning tasakaalu leida.
Käibemaks on selles tervikus üks komponent, mis mõjutab kogu ahelat – alates piletihinnast kuni festivali võimekuseni teha programmilisi valikuid. Seetõttu on Eesti korraldajad tihti ebasoodsamas konkurentsiolukorras võrreldes naaberriikidega.
Eratoetajatest juba oli veidi juttu ka, aga PÖFF on näiteks korduvalt maininud, et pärast koroonat on partneritega läinud keerulisemaks, mitmed suured tegijad on ära kukkunud ja uusi on raskem leida. Kas ka Jazzkaare puhul tunnetate sellist tendentsi?
Me oleme hästi õnnelikud ja saame öelda, et koroona-ajal olid meie partnerid hästi mõistvad. Kui varasemast festivali 26 000 külastusest sai järsku 10 000, siis nad jäid sellest hoolimata meiega. Loomulikult vaatasime natukene ka omalt poolt toetuse mahud üle, aga need partnerid, kes olid enne, jäid ka pärast seda alles. Aga enne koroonaaega kaotasime festivali kõige suurema toetaja ning sellele positisioonile uut partnerit ei ole õnnestunud veel leida. Oleme aga ühe suure toetaja asemel mõned väiksemad partnereid juurde kaasanud. Eks selles mõttes on tunnetus sama – väga suuri partnereid on keerulisem leida.
Pigem saame öelda, et meil on väga vedanud, meil on väga head pikaajalised partnerid ning nad on meiega jäänud ka keerulistel aegadel. Nad on nagu meie väike perering, kes on toeks nii nõu kui jõuga.
Kui oleme rääkinud piletitest, siis Eestis on selles osas justkui väike anomaalia: räägitakse, et inimestel ei jagu enam majanduslikult keerulistes oludes raha kultuurile, aga samal ajal on Draamateatri “Rahamaa” piletite järjekorras sadu inimesi. Mulle lõhnab see veidi uusrikluse järgi: mida kallim, seda parem.
See on täpselt see, mida ma sulle rääkisin ja mida rahvusvahelised uuringud kinnitavad ka, et kui on keerulised ajad, siis publik vajab kultuuri, aga ta valib kõige populaarsemad üritused ja tuntumad artistid, kus soovib kohal olla. Ta lähebki “Rahamaale”, aga ei lähe teatrisse ilmselt mõnd muud asja vaatama. Kuna tal on võimalusi vähem ja üldine murefoon kõrge, siis ta ei soovi oma valikutes riskida.
Kas Jazzkaar on ka viimastel aastatel hindu tõstnud? On teie publik üldse hinnatundlik?
Saame öelda küll, et publik otsib praegu allahindlusi. Sa tahad head elamust, aga vaatad, kas kuskilt tuleb soodustuskampaania. Need sooduskampaaniad lähevad väga hästi. Jazzkaar ei tee neid tingimata vaid publiku meelitamiseks, vaid ka selleks, et hoida džässisõpru, kes soovivad teha mitut ostu korraga ja käivad paljudel kontsertidel. Programmi avalikustamise 40 protsendilise sooduskampaaniaga müüme esimese paari päevaga mitutuhat piletit.
Samas peame oluliseks hoida kvaliteetse sisu puhul õiglast hinnataset, mistõttu ei soovi oma turundust üles ehitada peamiselt sooduskampaaniatele.
On see siis majanduslikult rasked ajad Eestis või globaalne ärevus, inimesed ei tea praegu seda, mida homne päev toob. Kui väga on selle mõju tunnetada ka kultuurimaastikul?
Jah, seda mõju on kultuurivaldkonnas selgelt tunda. Üldine ebakindlus – nii majanduslik kui ka laiem globaalne – mõjutab otseselt nii korraldajaid, partnereid kui ka publikut. Kui tuleviku suhtes on rohkem teadmatusi, muutuvad otsused ettevaatlikumaks ja pikem vaade lüheneb. Sama kehtib ka muusikute kohta – töömaht ja võimalused võivad periooditi kõikuda ning see on osa tänasest reaalsusest.
Kokkuvõttes võib öelda, et kultuurivaldkond ei ole sellest ebakindlusest eraldi, vaid peegeldab väga selgelt üldist ühiskondlikku ja majanduslikku meeleolu.
Mainisid juba enne, et festivalidega hoiate omavahel kokku, aga kui ühtehoidev on laiemalt kultuurivaldkond? Rasketel aegadel tahaks justkui ette kujutada, et toetatakse rohkem üksteist, aga kas selline õlg-õla tunne on päriselt ka praegu olemas? Või olete eelkõige konkurendid?
See on jälle üks hea asi, mis koroona-ajal tekkis, et meil on nüüd kultuuriorganisatsioonide juhtide mitteametlik võrgustik Knopka. Tänu sellele, et pidime tol ajal ühiseid seisukohti omama, hakkasime koos käima ja teatud teemadel valdkonna tundmisi ja mõtteid väljendama. Tegelikult saame siiamaani kokku, üldjuhul Zoomis, aga sel nädalal kohtusime ka kultuuriministri juures.
See on nii huvitav, et need teemad, mis on Jazzkaarel parasjagu südamel, käivad ka teistel läbi, olgu see filmi-, teatri-, kunsti-, muuseumivaldkond või muu, need küsimused ei ole ühe žanri kesksed. Hetkel oli teemaks koolinoorte kultuuriürituste külastamine, mis puudutab väga paljusid, puudutab ka Jazzkaart, kus meil Tallinna lastefestivalil Kräsh on üks muusikapäev loodud koolidele. Lisaks rääkisime sellest, et kui spordi külastamiseks on olemas erisoodustusmaks, siis võiks ühel hetkel seda ka kultuuritarbimisel pakkuda.
Üks asi, mida me tunnetame ühiselt, on see, et strateegiline pikk vaade valdkondade kaupa on hästi vajalik.
Seda on praegu sinu arvates vähe?
Jah, seda võiks olla rohkem ja läbimõeldumalt. Ka see temaatika, et kui festivalid on liikunud kultuuriministeeriumist rahastuse mõttes ära kultuurkapitali alla, aga kultuuriministeerium võiks partnerina festivalidele alles jääma. Kuidas seda teha? Kuidas seda loogikat luua? Ministeeriumil on kõvasti mõtlemist. Selliste suurte teemade puhul on nüansse palju ja sellistel hetkedel on väga hästi tunda, et valdkond tuleb kokku, mõtleme ühiselt ja toome erinevate nurkade alt eripärasid välja, selle tulemusena muutub terviku tunnetus tugevamaks.
Mulle tundub, et viimasel ajal käib igast teisest kultuuriintervjuust läbi motiiv, et kasvavate kaitsekulutuste ja ebakindluse kontekstis vaadeldakse kultuurivaldkonda pidevalt mõtteviisiga, et “küll nad saavad hakkama”. Kas sa tunned ka seda?
Ma arvan, et see tunne oli tõesti mõnda aega üsna tugev – eriti viimasel paaril aastal. Samas tundub praegu, et olukord on veidi muutumas ja kuskilt paistab ka rohkem kindlustunnet. Oleme pidanud toime tulema kärbete ja kulude kasvuga, samal ajal kui konkurents on tihe ning tugeva ja kõnetava programmi loomine on olulisem kui kunagi varem. Üheks oluliseks tasakaalustavaks teguriks on siin kindlasti publik – nende huvi, kohalolu ja usaldus on see, mis annab kogu valdkonnale kindlustunde ja hoiab meid käigus. Oluline on hoida ka positiivset ootust – ilma selleta oleks väga keeruline edasi liikuda.
Koolikülastuste teema käis korra juba läbi ja tõepoolest ka Jazzkaar kirjutas sellele avalikule kirjale alla, kus sellele probleemile tähelepanu pöörati. Aga kust tuli teil üldse tunne, et džässi peaks ka noorte ja lasteni viima?
See on laiem temaatika. Anne Erm on alati vaadanud džässivaldkonda suure spektriga, džäss on olnud tema jaoks väga avatud žanr ja meie programmis ei ole ainult standard-džäss, vaid juba festivali algusest on programmiliselt kaasatud olnud džässi piirimail tegutsevad žanrid nagu funk, blues, elektrooniline muusika, indie ja muud kattuvused teiste žanritega. Samamoodi on ka lapsed ja noored olulised.
Aastaid oleme teinud perekontserte ja näinud, et neid külastavad lapsed on kasvanud koos festivaliga. Need, kes juba korra perekontsertidele või Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh muusikat nautima tulevad, enam nii kergelt ära ei lähe, me suudame nad selle žanri ja muusikaga nakatada.
Kui veel analüüsida, miks lapsed ja noored, siis põhjus on ka selles, et kümmekond aastat tagasi said Jazzkaare meeskonnas olevad inimesed lapsed ja nad said aru, et…
…lastele meeldib džäss?
Lastele meeldib muusika ja miks mitte neid nakatada neid džässiga varakult. Kui meil käivad rahvusvahelised külalised, siis nad toovad välja aspekti, et see on uskumatu, kuidas Jazzkaare publik on võrreldes teiste rahvusvaheliste džässifestivalidega palju noorem. Küsitakse, et kuidas te seda teete, aga see ongi teadlik strateegiline töö olnud läbi laste- ja noorteprogrammide ning džässile läbi avatud spektri vaatamisega.
See on ka üks põhjus, miks me oleme atraktiivsed ka eratoetajatele, sest Jazzkaare publik on äge, noor ja cool ning sa tahad olla osa sellest. Jazzkaar on festival, kuhu minna. Jazz on punk!
Aga kui tugevalt see koolikülastuste küsimus Jazzkaart tegelikult puudutab?
Jazzkaare kontekstis mitte nii tugevalt, aga Tallinna laste džässifestivali Kräsh puhul küll. Varem oli seal kaks avalikku festivalipäeva ja kolm päeva muusikalaagreid, aga eelmisest aastast tegime nii, et üks päev on avalik ja teine päev on ainult koolidele. Koolid said tulla klasside kaupa, noorem vanusegrupp hommikul, vanem vanusegrupp õhtul, aga praegu me näeme, et õpetajad on hirmul, sest nad ei tea, mida teha. Teadmatus ja kommunikatsioonisegadust on väga palju.
Meil on väga hea näha, et mitmed koolid on registreerunud, aga ruumi on veel. Kui eelmisel aastal oli nii, et sama nädalaga olid kõik kohad täis, siis seekord nii kiiresti see ei läinud. Rohkem küsitakse-uuritakse, pead andma vastused, palutakse aega lõpliku otsuse tegemisel.
Mul on õpetajatest hästi kahju, sest nendele on see toonud nii palju lisasegadust. Aga mul on hea meel, et see avalik kiri läks välja, sest me ei tohi tekitada olukorda, kus mingi vanusegrupp jääb ilma kultuuriharidusest ja -kogemusest, mis meie omal ajal oleme saanud. Meil on vaja viia lapsi näiteks balletti, kunsti ja kõiki teisi kultuurižanre vaatama, mitte lihtsalt popkultuuri tarbima.
Rääkisime lastest ja sellest, kuidas osadest lastest on juba kasvanud noored džässihuvilised, aga milline on laiemalt praegu Eesti džässipublik? Mainisid, et meie trendid on lähiriikidest erinevad?
Meie keskmine kuulaja on umbes 40-aastane, 60 protsenti meie publikust on naised.
Kas meeste osakaal kasvab või väheneb?
Meeste osakaal on enam-vähem sama püsinud, see on olnud 35-40 protsendi kandis. Rahvusvaheliselt oleme me aga eristuv, sest rahvusvahelistel jazzifestivalidel on üldjuhul publikuks üle 50 protsendi mehed. Aga meie publik on kultuurilembeline, ta külastab rohkem kui üht kontserti Jazzkaarel, ta usaldab meie kunstilisi valikuid isegi siis, kui ta neid artiste veel ei tea.
Me oleme loonud ka Jazzkaarele persona’d, me teame, kes on meie keskmine kuulaja Eestis, Soomes, Lätis, millised on naiste keskmiste vanusegruppide käitumuslikud eripärad, samamoodi meestega.
Oled viimase kümne aasta jooksul näinud džässimaastikku päris lähedalt. Kui palju on džäss selle aja jooksul muutunud?
Ma arvan, et viimase kümnendi jooksul on nii publiku kui ka muusikute vaates toimunud selge avanemine. Julgus katsetada, otsida uusi suundi ja näha džässi laiemalt kui ainult žanrit on oluliselt kasvanud.
Eriti märgatav on olnud naiste tugeva esiletõusu teke Eesti džässis, mis on ka rahvusvahelises kontekstis sageli tähelepanu äratanud. Praegu on meil väga tugev põlvkond naisjazzmuusikuid ja heliloojaid – näiteks Kadri Voorand, Kirke Karja, Mingo Rajandi, Maria Faust, Rahel Talts, Liisi Koikson ja Anna Kaneelina –, aga see nimekiri on tegelikult palju pikem.
Meilt küsitakse tihti, kuidas see on nii loomulikult kujunenud, eks see on olnud järjepideva arengu ja mitmete tegurite koosmõju tulemus. Anne Erm on seda arengut teadlikult toetanud ja loonud ruumi naisloojatele juba varakult. Samuti on oluline, et ka korraldus- ja produktsioonipoolele on järjest enam jõudnud väga tugevaid naisprofessionaale, mis on kogu valdkonda tervikuna rikastanud.
See kõik näitab, et Eesti džäss on muutunud avatumaks, mitmekesisemaks ja rahvusvaheliselt väga konkurentsivõimeliseks. Ja muidugi on uhke tunne näha, kui tugeval tasemel meie muusikud täna tegutsevad.
Aga kas on mingid trendid, mida tahaksid kodumaises džässis veel enam näha?
Tegelikult tahaks, et Eesti džässmuusikud paneksid veel rohkem hullu, et meil oleks julgust, tahtmist ja viitsimist teha veel teistsugusemaid asju. Julgust põruda sajaga, et sellelt pinnalt uuesti katsetada ja proovida. Et Eesti džäss ei kapselduks turvalisse tsooni. Väga tahaks julgust olla kreisi ja teistmoodi.
Mida sa ise hetkel enim muusikast otsid? See ei pea tingimata džäss ka olema.
Ma otsin võimalust minna muusikasse sisse ja unustada see, mis ümberringi toimub. Lihtsalt olla muusikas, olla korraks ära ja saada positiivne emotsioon, et unustada igapäev. Seda on väga vaja ning mul on tunne, et publik otsib seda samamoodi.
Tihti lähengi pärast kontserti välisuste juurde ja vaatan neid positiivseid nägusid, kes kontserdilt tulevad ning see annab mulle korraldajana ka väga palju tagasi, kui sa näed, et aitasid kaasa sellele, et inimesed said korraks oma elu väljakutsed kõrvale jätta ja lasid end tugeval tundel ja emotsioonil kanda.
Sul siis seda ei ole, et muusika on eelkõige töö? Suudad ikkagi töö mingil hetkel ära unustada ja muusikasse ära kaduda?
See on väga hea küsimus. Eriti rahvusvahelistel festivalidel taban end sageli ikkagi produktsioonile mõtlemas – jälgin heli- ja valguslahendusi, kaameratööd, publiku liikumist ja kogu sündmuse ülesehitust. See on loomulik osa sellest, kuidas ma kontserte vaatan. Vahel jäängi detaile analüüsima ja hiljem olen natuke enda peale pahane, et ei suutnud lihtsalt kuulata ja kohal olla. Aga see käib selle rolliga kaasas.
Samas on kontserte, kus mingil hetkel see kõik kaob ära. Mitte alati, aga vahel juhtub see imeline hetk, kus sa lihtsalt lased lahti ja oledki muusikas sees, ilma et mõtleksid enam millelegi muule. Kõige olulisem on minu jaoks ikkagi see hetk, kus sa saad muusikaga kaasa minna, justkui koos sellega lendu tõusta.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.