Uue büroohoone ehituse arheoloogilisel jälgimisel leiti kinnistult kaks täis kasvanu skeletti. Surnud olid sängitatud selili-siruliasendis, aga ühtegi eset nende juurest ei leitud, seetõttu jääb matmisaeg praegu lahtiseks. Samuti puudub teave, kas maetud olid hauas kirstuga või mitte. Esimene, terviklikum luustik kuulus mehele, kes oli surres üle 40 aasta vana. Tema luustikul on näha nii toitumisest kui ka kehalisest koormusest tingitud patoloogiaid. Eluajal oli mees umbes 175 cm pikkune. Hambahaigustest oli tal kerge hambakivi ja kaaries, eluajal oli välja langenud kaks tagapurihammast, tõenäoliselt kaugele arenenud hambasööbija tõttu.

Nagu keskealistele või vanematele inimestele omane, olid mehel jäsemete liigespindadel luukasvised, neid põhjustab liigeste kulumine ehk osteoartroos. Otsmikuluu vasakul küljel ja sama kehapoole kiiruluul oli kaks ümmargust ja ümbritsevast luust veidi kõrgemat 2–4 mm suurust ala. Selliseid moodustisi teatakse kui punktosteoome ehk healoomulisi luukoekasvajaid.

Teisest skeletist olid säilinud vaid üksikud luud vasakust jalalabast. Kat kendlikkuse tõttu saab tema kohta üksnes öelda, et ta oli kindlasti täiskas vanu; konts- ja kandluu suuruse põhjal võis tegemist olla naisega. Välitööde käigus koguti ka mõni irdne inimluu, mis võisid kuuluda teisele matusele, kuid seda ei saa siiski kindlalt väita. Surnute luudel ei tuvastatud vägivalla tunnuseid, leitud patoloogiad on omased kesk- ja varauusaegsete mat mispaikade luuainesele.

Viljandi linna lähiümbrusse jäävatest matmispaikadest teame peamiselt 1599. aasta Poola revisjoni põhjal. Juba 1533. aastal on nimetatud Antoniuse kabelit, mis on tänini jäänud leidmata, kuid tõenäoliselt seostub kabel 19. sajandi linnaplaanidel kujutatud Seatiigiga praeguse J. Liivi tänava piirkonnas. 1599. aastal maeti selle kabeli juurde eestlasi. Linna lähedal on paiknenud veel kabeleid, näiteks on revisjonis mainitud Eliisabeti kabelit. Selle kohta teati juba 1599. aastal ainult seda, et kabel asus väljal, mitte kaugel linnast.

Praegune kinnistu Tartu tänav 7D asub piirkonnas, kus keskajal oli ilmselt olnud eeslinn. Kultuurikihti on leitud nii praeguse Tartu tänava alalt kui ka mitmest ümbruskonna hoovist, kuid kahtlemata on hilisemad hooned, toru- ja kaablikraavid varasemaid ladestusi lõhkunud. Ka leitud luud olid jäänud elektrikaabli kraavi ja hoonevunda mentide vahele. Peale luudest madalamal asunud 20. sajandi klaasikildude on samal kõrgusel paljandunud ladestustest kogutud kesk- ja varauusaega dateeritavaid savinõukilde.

Nii võis ka uuringualale ulatuda eeslinnakiht, ent kas samas kohas on samal ajal või hiljem asunud kalmistu, samuti seda, kas võimalik kalmistu oli kasutusel lühikest või pikemat aega ning kas seda saab seostada mõne eespool nimetatud kabeliga, pole praegu võimalik kindlaks teha. Välistada ei saa ka võimalust, et selles paigas leidsid oma viimse puhkepaiga vaid need paar maetut.

Loe lisaks:

Kaur Alttoa 1989. Kahest Antoniuse kabelist ja ühest sealoost. – Kleio 2, 22–27.

Arvi Haak 2005. Tartu värava eeslinna tekkest, hävingust ning taaskujunemisest. Uusi andmeid arheoloogilistelt kaevamistelt 1996–2005. – Viljandi muuseumi aastaraamat, 68–87.

Artikkel ilmus ajakirja Horisont APRILL-MAI numbris.