Inimesed käisid taas Kuu taga. Esimest korda ajaloos lendasid sinna 1968. aasta detsembris Apollo 8 pardal kolm astronauti, kes – nagu nüüdki – valmistasid ette inimeste minekut Kuule. Eelmine kord oli see osa kosmosevõidujooksust Nõukogude Liiduga, nüüd on võistluspartner vahetunud – see on Hiina.

Eesti aja järgi 2. aprilli väga varajasel hommikutunnil startis Floridast Kennedy kosmosekeskusest 98 meetri kõrgune ja 2600 tonni kaaluv sõiduk, milles ühtekokku 2000 kuupmeetrit vedelat vesinikku ja hapnikku. Raketi turjal oli 10 tonni kaaluv Orioni meeskonnakapsel – ainuke vidin, mis plaanitud tervena Maale naasma, mõistagi koos inimestega.

Kapslit liigutab Maalt Kuuni ja tagasi Euroopa Kosmoseagentuuri loodud 15-tonnine teenindusmoodul, milles on 8,6 tonni vedelkütust (hüdrasiini) ja selle oksüdeerijat – N₂O₄. Mõlemad kütusekomponendid jäätuksid kosmilises külmas, aga kütusepaakide soojaisolatsioon ja päikesepaneelidest saadaval elektril töötavad küttekehad hoiavad neid vedelana. See reis, nagu varasemadki Kuu-reisid on kui noateral kõndimine. Väikseimgi rike või ebakõla võib lõppeda katastroofiga.

Ajaloo vari

Nii lennunduses kui kosmosereiside vallas on muutused enneolematult kiired. 1926. aasta märtsis nimelt startis maailma ajaloo esimene vedelkütusrakett, mille ehitas Robert Goddard.

Oma mõtetes liikus Goddard kindlasti Kuuni, kui mitte kaugemalegi. Enne seda oli geniaalset innovaatorit saatnud korralik meediapeks. New York Times naeruvääristas teda: kuidas saab Kuule lennata, kui need mootorid vaakumis isegi ei tööta? Goddard tõmbus endasse ja lahkus siitilmast 1945. aastal, mil kosmoseajastu oli tegelikult juba alanud: 1944. aastast vorbiti saksa raketiteadlase Wernher von Brauni juhtimisel ja jooniste järgi V2-rakette, mis ületasid kosmose piiri ning suutsid kiiremini kui 5000 km/h lennata 200 ja enama kilomeetri kaugusele Maast.

Robert Goddard tõmbus endasse ja lahkus siitilmast 1945. aastal, mil kosmoseajastu oli tegelikult juba alanud: 1944. aastast vorbiti saksa raketiteadlase Wernher von Brauni juhtimisel ja jooniste järgi V2-rakette.

Olgu öeldud, et natsiteadlane von Braun küsis juba enne 1939. aastat nõu Goddardilt ning kasutas tema näpunäiteid ja jooniseid, et oma lennumasin luua. Teise maailmasõja lõpul leidis von Braun tee Ühendriikidesse, paljud teised raketiinsenerid viidi sunniviisil Nõukogude Liitu. Apollo programm ratsutaski von Brauni loodud Saturni raketil.

Igasuguse tehnoloogia areng on inimestest ja juhtumustest sedavõrd läbi põimitud, et väga lihtne on sattuda pea lõputult kasvavatesse juttude ja seoste keeristesse.

Läbi raskuste tähtede ja Kuu poole… Jälle

Mehitatud Artemis II start pidi olema juba 2024. aastal. Koroonapandeemiajärgsel ajal otsustati paljusid asju üle kontrollida. Nüüdisajal riskitakse vähem kui näiteks poole sajandi eest. Samas on nii NASA SLS-raketi RS-25 mootorid kui ka tahkekütusraketid loodud juba 1970. aastatel ning need olid kasutuses kosmosesüstiku programmides. Ühtpidi on need ära proovitud, aga teisalt nõuab sellise «antiikse» tehnika kasutamine põhjalikkust – Artemise programmis on need uutmoodi kokku pandud.

Artemis II tänavune start pidi aset leidma juba veebruaris, kuid see lükkus edasi mitmel põhjusel – üks neist oli vesinikuleke mootoritest. Artemise vedelkütusraketid, millele Goddard sada aastat tagasi aluse pani, kasutavad nimelt kütuseks vedelat vesinikku ja hapnikku.

Kas kõik oli ikka korras?

Orioni kapsel, mis seekord kasutusesse võeti, on oma välisosas uus, aga osa kapslisisest tehnikat pärines Artemis I lennult, mis viidi üle uude kapslisse ning sätiti töökorda. Sisemuses on see kapsel vaid 9-kuupmeetrise mahuga – nagu keskmise kaubiku tagaosa. Kindlasti on see väiksem pind, kui oli 15. sajandi lõpus üle Atlandi rännanud Christopher Kolumbuse laevades iga meremehe kohta, aga reisiaeg on ju tublisti lühem. See kõik on aga järjekorras juba teine eellugu Apollo programmiga pooleli jäetud plaanile: minna Kuule ja asustada see. Artemise programm on Donald Trumpi «laps» ning vaatamata NASA ja teadusuuringute kärbetele on võimalik aimata, et just rivaliteet Hiinaga on põhjus, miks juba lähikümnendil võime näha maju Kuul.

Artemise programm on Donald Trumpi «laps» ning vaatamata NASA ja teadusuuringute kärbetele on võimalik aimata, et just rivaliteet Hiinaga on põhjus, miks juba lähikümnendil võime näha maju Kuul.

Pärast Apollo 8 lendu 1968. aastal, mis oligi mõeldud selleks, et katsetada kogu omaaegset Kuu-vallutuse tehnikat, ent sinna pinnale mitte laskuda, oli ka Apollo 13 lend see, mis tegi samuti vaid tiiru Kuu ümber, kuigi oleks pidanud sinna laskuma. Põhjuseks polnud muu kui enneolematu õnnetus.

1970. aastal teel Kuule plahvatas Apollo 13 hapnikupaak, jättes astronaudid Jim Lovelli, Jack Swigerti ja Fred Haise’i ülimalt eluohtlikku olukorda. Astronaudid kolisid kuumoodulisse ja kasutasid seda omamoodi päästepaadina, hoides nappe ressursse ja lennates ümber Kuu tagasi Maale, maandudes ohutult pärast pingelist päästeoperatsiooni. Selliste riskide maandamiseks on hiljem tehtud mitmesuguseid vaatlusoperatsioone.

Vahetult pärast seda, kui viimane raketiaste oli Orionist eemaldunud, aga veel enne seda, kui see Maa atmosfääri kukutati, toimus kaks olulist sündmust. Orbiidile lähetati neli kaasa võetud väikest kuup-tehiskaaslast, ning siis viidi 70 minuti vältel käsijuhtimisel läbi viimasest raketiastmest eemaldumise ja sellele lähenemise «rituaalid», kus peale orienteerimismootorite kontrolliti kapsli enda väljanägemist.

Tootetutvustus ja muu äri

NASA ja Ühendriikide teadusraha kokkukuivamise ajastul on arvatavasti iga viimane kui rahaeraldis kosmoseagentuurile nagu lonks vett kõrbes. Kuupsatelliitide kaasavõtmine oli ilmselt üks teaduskoostöö vorme ja võimalik arve selle eest kas puudus või on selle eest saadav raha tagasihoidlik võrreldes programmi kogukuluga. Üllatus oli aga suur, kui 7. aprillil, kui juba Kuu taga käidud, keerles videopilti vaadanute silme alla Nutella purk kogu oma ilus. Paljude esmareaktsiooni järgi otsustades pole kahtlustki, et Itaalia päritolu toote reklaam on osavalt tellitud. Huvitav, kui palju NASA sellega teenis? Hiljem klaariti asja nõnda, et see olevat lihtsalt n-ö emotsionaalne toode, mis oli astronautidele kaasa lubatud. Sedavõrd kauni juhuse peale võiks muidugi Nutella tootjaettevõte Ferrero ju mingi lahke «kosmilise žesti» teha. Aga elame – näeme!

Lummav valguse ja varjude mäng

Päikesevarjutus, mida astronaudid jälgisid, kestis pea tunni – 57 minutit. Maal paigal olles kestab see vaid mõne minuti. Võib ju küsida, mis on sellise reisi omapära ja miks on vaja inimesi sellistesse ohtlikesse kohtadesse viia. Kas see kõik on ikka seda väärt, et tunda saada mittetöötavast kosmosekemmergust lekkivaid aroome? Vaieldamatult: see kõik lihtsalt on inimese loomuses ja on selles kogu aeg olnud.

Tagasi koju

Artemis II murdepunkt oli vaieldamatult see hetk, kui Kuu ei hoidnud Orioni kosmosesõidukit enam enda küljes ning oli oma raskusjõuga saatnud astronaudid kui lingukivi Maa poole teele. Arvutused on täpsed; kujutan ette, mismoodi neid trajektoore maapealses juhtimiskeskuses üle kontrollitakse ja veendutakse, et kõik on ikka nii, nagu olema peab.

Kui loete neid ridu, siis teadke, et need on kirja pandud enne, kui neli astronauti laupäeva, 11. aprilli varahommikul oma maandumiskapslis kolme langevarjuga pidurdatult Vaiksesse ookeani peaksid sulpsatama.

Kui loete neid ridu, siis teadke, et need kirja pandud enne, kui neli astronauti laupäeva, 11. aprilli varahommikul oma maandumiskapslis kolme langevarjuga pidurdatult Vaiksesse ookeani peaksid sulpsatama. Loodetavasti nii lähebki. Postimehe veebis on aga see uudis mõistagi olemas – kiigake sinna!