Rosenbergi esimene kokkupuude Eesti teatrimajadega oli Kanuti Gildi saalis, kus esietendus tema debüütlavastus “Eden Detail”. “Võtsime aluseks Eesti mütoloogilised tegelased ning mõtlesime, kuidas tekitada põrgulik Eedeni aed. Ja leida nendele mütoloogilistele tegelastele tänapäevased arhetüübid,” selgitas ta.

Ise nimetab Rosenberg ennast etenduskunstnikuks ja koreograafiks. “Olles väga truu tantsuvaldkonnale, sest ma tulen sellest koolkonnast, alustades täitsa tänavatantsudest kuni kaasaegse tantsuni välja. Mul on ka koreograafi haridus. Koreograafina teen kindlasti korraga kõiki võimalikke koreograafi töid. Kas siis dramaturg, õppejõud, etendaja, lavastaja,” märkis Rosenberg.

Rosenberg sooviks, et tema käekirja tuntaks ära märksõnade “nostalgiline horror” järgi. “Ja teatraalne tants,” lisas ta. “Kuidas me saame lahti sellest mõttest, et tants oli teatri väike vennike. Koreograafia on omaette meedium ja vaatamise mõtestamis-viis. Mul on tunne, et Eestis peab kogu aeg uuesti küsima, mis on tants ja mis ei ole. Paratamatult vestlen sellest küsimusest igapäevaselt, sest see on kolleegide vahel kogu aeg aktuaalne.”

“Ma elan praegu Berliinis ja seal on hoopis teine diskursus. Seal ei räägita nii palju, et “see nüüd küll ei ole tants”,” nentis Rosenberg, kelle vabakutselisus toob kaasa palju reisimist. “Vahepeal oli mul kolm baasi. Amsterdam, Berliin ja Tallinn. Praegu sõidan Tallinna ja Berliini vahelt, sest lõpetan magistriõpinguid.”

“Ma otsin iga tööga ka uut väljakutset, uut vormilist lahendust. Mind huvitab alati etendaja ja publiku suhe, millest kõik pihta hakkab. Proovin iga tööga leida uue vormi, kuidas publik saaks seda kogeda ja tajuda. Alates sellest, et mismoodi nad saalis istuvad.”

8. aprillil esietendub Von Krahli suures saalis ”Öömaaeg”, mis on Rosenbergi, helilooja Hendrik Kaljujärve, arhitekt Sille Pihlaku ja moekunstnik Karl Joonas Alamaa koostöölavastus.

“Kui see pealkiri kõlab natukene naljakalt, siis esimene meenutab ta sõna “söömaaeg”. Sellest see pihta hakkaski. Kui sa selle sõna lahti hakid, siis on seal ka “öö oma aeg”. Ja ka vanas talupoja sõnastikus on olemas selline väljend “et lähme kuskile öömajale”. Et saada kuhugi räästa alla.”

Ka “Öömaaajas” on Rosenbergi põhiline tööriist liikumine ja tantsulisus. “Tantsust kasvavad välja teatraalsemad stseenid ja olukorrad, aga tants on meie põhiline tööriist. Lavastus räägibki tegelikult tantsu tekkest,” selgitas Rosenberg, kes toob lavale nii tantsijad kui ka Von Krahli näitlejad.

“Kuna me seda tükki Eestis teeme ja selle baas on pärimus, siis ei saanud üle ega ümber rahvatantsijatest. Pääsukese rahvatantsugrupp on meie tiimiga liitunud. Neid on laval 17,” sõnas Rosenberg, kes on ka ise kooliajal rahvatantsu harrastanud. “Olen käinud kolm korda tantsupeol. Mulle on alati tantsupidu oma eepilisuse ja mustritega meeldinud. Samal ajal olen ka alati küsinud, kas me saame sellele kuidagi vunki juurde anda.”

“Mulle on alati hästi värskendavalt mõjunud, kui ka tantsupidudel on kasutatud hoopis teisest žanrist muusikat ja stiile,” lisas ta.