Sirje Helme ütles, et kui ta sellele kohale kandideeris, siis tema tingimus oli, et sooviks juhi positsiooni võtta uuesti kaheks aastaks. “Mulle tundus, et kaks aastat kõlab hästi,” sõnas ta.

Helmel oli kaks suuremat põhjust, miks ta uuesti kandideeris. “Esiteks Eesti kunstiajaloo uurimises on paar asja, mida ma tahaksin lisada, seda suunda täiustada, edasi arendada, sest head näitused tekivad hea teadmise pealt, see on praegu heal teel ja tahaks sinna mõned tellised juurde panna.”

“Teine asi on see, et meie muuseum on hästi kiiresti arenenud, viimase nelja aasta jooksul on ta laienenud igas suunas ja igale poole, me oleme küsimuse ees ka terve muuseumiga, et kuidas sellises majandusolukorras, kus me ei tea, kui palju suudame omatulu teenida, on tööd korraldada nii, et tase ei langeks, aga asjad saaksid tehtud,” selgitas ta ja mainis, et ümberkorraldamise faas võtab natukene aega. “Kuna olen seda siin muuseumis mitu korda teinud, siis teeks selle ühe korra veel ära ja süda oleks rahul.”

Riigipoolne rahastus ei ole Helme sõnul põhiline mure. “Teadusprojektidega on nii, et mõned viimased aastad on riik aidanud, mis on väga suur asi ning on meie teadustegevusele ka uue hoo sisse andnud, me saame seda päriselt kirjastada, uurida ja käia välismaa raamatukogudes, mis puutub tegevustoetusesse, siis see on üle Eesti kõigi mure, me pole siin originaalsed,” kinnitas ta.