Kaitseväe propagandajutt räägib meile järjekordse drooniinvasiooni järel, kuidas meil õhku tõstetud Itaalia õhuturbe lennukid on “vabaduse sosin” ja viskab nalja, et kui lastel on hästi õpitud, siis võib nad kooli küll saata. Et noh, seda muret, et saadad lapse kooli ja mõni Ukraina “eksinud” droon kukub maja peale ja pärast pole isegi surnukeha, mida matta, seda praegu pole! Kui oht naaseb, siis teavitame!
Mu meelest on asi ikka väga hull. Ukrainlased kasutavad Eesti õhuruumi, et käia Leningradi oblastit pommitamas, valitsuse ametlik seisukoht on, et me ei luba neil seda teha. Samas ütleb kaitseministeeriumi naljahambast kolonel, kommunikatsiooniosakonna ülem läbi lillede, et ega me neid väga tõrjuda ei soovi ka. Me sellised puukallistajad rohkem, käime “vajadusel ja võimalusel neid droone ohutult alla toomas”. Aga nagu näha, ei vajadust ega võimalust ei ole tekkinud, kõik droonid tulid ise alla, ohutusega on, nagu on. Kaitseväga suhtub aga asjasse, nagu kuldsete nööpidega korstnapühkijal puu otsa jäänud kiisupojasse.
Valitsus ja kaitsevägi tunnistab üsna muretult, et Ukraina on terve meie õhuruumi enda kasutusse võtnud. “Õhupilt ei ole küll avalik info”, aga “mitmed erinevad vahendid liikusid ja tulid erinevatesse kohtadesse Eestisse”.
Praegu peaks küll Eesti valitsus kanna maha panema ja Zelenskile selgelt ütlema: meie õhuruumi te ei tule. Kui tulete, siis meilt rohkem abi ei saa. Ei raha, ei relvi. Ja kõik mis siin liigub, laseme kohe alla. Me ei luba end sõtta tõmmata.
Sest peale seda, kui me kõik koos oleme kollektiivselt hüüdnud “slava!”, tasuks endalt küsida, kui kaua läheb aega, et mitmed eri vahendid liiguks erinevatesse kohtadesse Eestis Vene arsenalist? Me ju oma õhuruumi ei kontrolli. Või kui kontrollime, siis seda vaenutegevuse arendamiseks ühele poolele ei keela. Miks me arvame, et teine pool seda pikalt taluda kavatseb?
Ah, et NATO ja tuumaheidutus? Mõtleme korra selle peale ilma roosade prillideta. Ukraina droonid käivad Eestist Peterburi peal, me midagi ette ei taha või ei suuda võtta. Venemaa teeb meile vastu kas raketi või droonirünnaku. Võib-olla on inimohvreid, võib-olla mitte, aga purustusi saab kindlasti olema. Ja siis meie valitsus, kes on lasknud asja nii kaugele minna, käivitab artikkel 5. Edasi? Mida me ootame, et edasi juhtuks? Venemaa saab tuumalöögi? Kellelt? Mis argumendiga? Mis tagajärjega? Briti teevad oma raketilöögi Venemaale? Või sakslased? Et USA õhuvägi tuleb Iraanist ära meile appi Venemaaga drooni- ja raketilahinguid pidama Eesti aladel? Äkki rootslased või soomlased? Ja täpsemalt, mida nad siin teeks? Ootaks järgmist lööki või läheme kohe ise ikka põlvili suruma ja tükeldama?
Maru palju usku pannakse abstraktsele paragrahvile, ilma, et täpsemalt aru antaks endale, mis tegelikult juhtuma hakkab. Ainus, milles kindel võib olla on see, et lein saab olema meie oma…
Praeguses olukorras tuleb fookuses seada lihtsale ülesandele: teha Ukrainale selgeks, et meie õhuruumi kasutamine on vaenulik tegevus ja takistada nende tegevust siin. Selle tegemata jätmine on sisuliselt lubamine neil meid tirida sõtta Venemaaga. See oleks meile aga rahvuslik katastroof.
Kui valitsus sellega hakkama ei saa, siis tuleb valitsusel ametist lahkuda. Need on liiga tõsised asjad, et nalja visata või mitte hakkama saada.
Martin Helme, EKRE esimees