Ruhnu pole lihtsalt kihelkond, see on eraldi maailm. Siia ei satuta, vaid sõidetakse mitu tundi parvlaevaga kas Pärnust, Munalaiust või Roomassaarest. Või külmal poolaastal lennukiga. Ühtlasi peab arvestama, et kehv ilm võib visiiti saarele mõne päeva võrra pikendada. Siiski on Ruhnu niivõrd omapärase looduse ja pärandiga paik, kuhu tasub plaanida pikemat reisi.

Ruhnu kohta on kirjutatud suur hulk raamatuid. Vikipeedias on Ruhnu artikkel kadestamisväärselt põhjalik. Huvilistele soovitame kindlasti geograafi, endise Ruhnu vallavanema ja koolidirektori Kaarel Laugu peetud Ruhnu-blogi ja tema koostatud raamatuid Ruhnu lugudest. Selle saare loodust ja uurimist on käsitletud Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamatu 73. köites (1993). Ka ajakirja Eesti Loodus veergudel on Ruhnut mainitud harukordselt sageli.

Ruhnu loodus ja loodusharuldused

5,5 km pikkune, 3,5 km laiune ja 11,9 km² suurune Ruhnu saar paikneb peaaegu Liivi lahe keskel. Siit on umbes 50 km Saaremaani ja vaid 37 km Kolka neemeni Kuramaal. Pärnusse ja Riiga on linnulennult võrdselt umbes 100 km.

Geoloogid on põhjalikult uurinud saare tekkelugu [2]. 1969. aastal siia rajatud puurauk oli toona 787 meetriga Eesti sügavaim. Praegu on see Hiiumaa 815-meetrise ja Paldiski 926-meetrise augu järel kolmandal kohal. Ruhnust saadi täiuslik Vanaaegkonna settekivimite läbilõige (776 m) ja jõuti kristalse aluskorrani (784 m maapinnast).

Saar on Devoni liivakividest koosneva 20 km pikkuse, 10 km laiuse ja 50 m kõrguse voore väike veepealne osa. Viimasest jääajast on saarele jäänud ka moreeni ja rändrahne ning Läänemere eri staadiumidest viirsavi ja liiva. Ruhnu järsem kirderannik ehk Flisbacka (’kliburand’) järsak on kantud ürglooduse raamatusse. See on ainus koht Eesti mererannikul, kus võib näha Devoni ajastu kivimeid, siin paljandub Narva lade. Puhkajatele meeldib enamasti inimtühi Limo liivarand saare ida- ja kaguküljel.

Aastatuhandetega on tuuled ja tormid liiva ümber tõstnud, nii et saare kõrgemasse idaossa on kujunenud astmeline luitestik. Kõrguskaardil meenutavad need loode-kagu suunas välja venitatud luiteahelikud koos keskosa ümara platooga inimsilma. Praegu on luitestik kaetud männimetsa ja mustikapuhmastikuga. Ilmselt jätsid aga järjestikused vallid vanarahvale peenarde mulje, nii et Ruhnut on peetud Suure Tõllu kapsamaaks.

Ruhnu kõrgeim luiteseljak on Haubjerre (Kõrgemäe), mille tipp ulatub 30 m üle merepinna. Järsunõlvalise künka otsas asub 1877. aastal püstitatud metalltuletorn. Seda rajatist on peetud ka „Eiffeli torniks“, kuid teadaolevalt pole insener Eiffelil ja tema firmal selle tuletorniga pistmist erinevalt Hiiumaa Ristna tuletornist. Ühtlasi on Ruhnu tuletorn Eesti lõunapoolseim meremärk.

„Silmast“ läände jäävad saare tasandikulised alad, kus kõrgusvahemikud on 1–5 m ü.m.p. Siin asusid ruhnlaste põllu- ja karjamaad, mis tänapäeval on suures osas metsastunud või võsa all, osalt muudetud ka kultuurniitudeks.

Saare lääneranniku kaldajoon on peitunud laialdase roostiku varju. Ruhnul on leidnud elukoha hulk haruldasi liike, sest siin on hõre inimasustus, omapärased maastikud ja mereline kliima ning saar asub üsna lähedal Kuramaale. Suurema osa saarest hõlmab Ruhnu hoiuala. Selle eesmärk on hoida saare väärtuslikke elupaigatüüpe, aga ka näiteks niidurüdi, herilaseviu, raudkulli, hiireviu, rukkiräägu, liivatülli, sookure, punajalg-tildri jt elupaiku.

Loodusharuldusi võib Ruhnul kohata igal sammul. Oleks vaid silma ja teadmisi, et neid tunda. Ruhnul on näiteks Eesti võimsaimad hariliku valviku mättad. Veel 1980. aastatel arvati Ruhnul olevat üks elujõulisemaid juttselg-kärnkonna ehk kõre asurkondi Eestis. Ent 1990. aastate lõpus hakkas arvukus siingi kiiresti vähenema, viimased uudised kõre kohta jäävad 15 aasta taha. Kõre kadumise põhjuseks peetakse maaparandust ja rannakarjamaade kinnikasvamist. Tänavuse aasta alguses põhjustas elevust loorkakk – see oli kaheksas kinnitatud loorkakuga kohtumine Eestis.

Saare pehme kliima pakub kasvuvõimalusi ka taimedele soojematest kliimavöötmetest. 1970. aastatel istutati eeskätt Eesti metsainstituudi eestvõttel saarele võõrliike ja nii leidsid puudeuurijad 2017. aastal siit Eesti suurima idakuuse, kalifornia ebaküpressi, nutka küpressi ja kaukaasia nulu. Ruhnu kõige eksootilisem puu, mis kasvab Duskas-Ratasepa talu dendropargis, on mammutipuu ehk hiidsekvoia [1].

Peale taimede on looduse muutmise eksperimente tehtud ka loomadega. 1970. aastatel toodi saarele viinamäeteod ja metskitsed, kes siin jõudsalt paljunema hakkasid. Aeg-ajalt ujub või triivib mandrilt saarele teisigi ootamatuid loomi. Kõige sensatsioonilisem oli pruunkaru saabumine jääpangal 2006. asta aprillis. Seda lühivisiiti kajastati toona laialdaselt ajakirjanduses. Puust karukujude ja pilditahvlite ohtrus Ruhnus on sama sündmuse kaja. Ainsad olendid, kes saarel puuduvad, on rästikud. Rahvapärimuse järgi olevat Ruhnu muld neile mürgine. Nastik on Ruhnusse jõudnud pärast teist maailmasõda.

Ruhnu eluolule on tähtis ka see, et voorekujulisest künnisest kirdes asub umbes 50 m sügavune loode-kagusuunaline Ruhnu süvik. See on oluline kalade elupaik ja Liivi lahe kalurite traditsiooniline püügikoht. Saart läänest ja põhjast ümbritsev madalam rahnurikas meri on aga olnud hüljeste meeliselupaik. Kõige parem on neid jälgida põhjaosas Kuunsi (Kunsudden) rannas kivide peal peesitamas.

Ruhnu vanem ajalugu

Hülged olid ka põhjus, miks inimesed saarel kohe pärast selle veest kerkimist hooajati peatusid ja hiljem paiga asustasid. Ruhnust on teada kuus kiviaegset asulakohta. Vanimad jäävad vahemikku 5300–4200 a eKr. Toona oli Ruhnu umbes viis korda väiksem maalapp ja püsiasustuseks kõlbmatu. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et siin käisid jahil Hiiu- ja Saaremaalt pärit inimesed.

Püsiasustuse kujunemiseks pidi saar veel mitu tuhat aastat merest kerkima. Ruhnust on leitud kild potist, milles keedeti süüa umbkaudu 2700 a eKr. Kuna külaase, kust kild on leitud, asus toonasest rannajoonest päris kaugel, siis oletatakse, et seal elasid juba värske rahvasterännuga saabunud põllupidajad-karjakasvatajad [3].

Muistsete Ruhnu elanike saabumisest pole kuigi palju teada. Kindlasti oli siin püsiv asustus viikingiaegadel. Liivlastel on küll üks krimimaiguline lugu kolmest vennast, kes röövisid Saksamaalt printsessi, sõitsid laeva Ruhnu kividel puruks ja jäid saarele elama [7]. Pole aga teada, kas liivlased ise saarel elasid. Samuti on rootslaste tuleku asjaolud kadunud aegade hämarusse. On üksnes ähmane legend, et siia tuldi Pakri saartelt.

Kirjalikes allikates on Ruhnut ja siin elavaid rootslasi esimest korda mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi antud vabaduskirjas, mille järgi võisid ruhnlased elada vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi.

Rootslased olid muidugimõista kristlased ja läbi ajaloo on saarel olnud mitu pühakoda. Tänini on säilinud 13. sajandi lõpus ja 14. sajandi alguses toonase kabeli tarvis valmistatud neli väikest puuskulptuuri. Ruhnu kiriku ristimiskivi pärineb 14. sajandist ja vana tornikell 15. sajandist.

Praeguseni püsti püsiv puukirik pühitseti 22. aprillil 1644. aastal Maarja-Magdaleena auks. Esimene pühakojas ristitud laps sai samuti nimeks Magdalena. Ruhnu puukirik on Eesti vanim säilinud puithoone, mida plaaniti isegi vedada Eesti vabaõhumuuseumisse. Hoonet väga põhjalikult uurinud dendroloog Alar Läänelaid [8] on teinud kindlaks, et kiriku puitdetailide aastarõngaste kronoloogia läheb päris hästi kokku pühakoja kirjutatud ajalooga, näiteks ehituspalgid langetati aastatel 1641–1643.

Ruhnu uus kirik, mis asub vanast ainult mõne meetri kaugusel, on ehitatud aastatel 1910–1912. Maakivist müüride ja puust torniga pühakoja arhitekt oli Otto Hoffmann. Juba 18. sajandil hakati rääkima, et Ruhnule oleks vaja suuremat kirikuhoonet. Ent ruhnlastel polnud ehituseks kunagi piisavalt raha ja nii eelistati lappida vana kirikut. Ka uus pühakoda saadi püsti vaid tänu Rootsist ja Soomest tulnud annetustele.

Ruhnlaste kombed

Eesti rannarootslaste hulgas peetakse ruhnlasi täiesti omaette rahvaks. Siin oli oma keelemurrak, tantsud, laulud ja pulmakombed. Pulmapidude eripära oli püssipaugutamine: mida rohkem, seda uhkem. Naaberkihelkondades tekitasid kadedust pruudi rikkalikud ehted ning eriline peakate, mida laenati perest perre. „Selle wastu on aga Ruhnu peigmees ka laulatamise ajal niisama suguseks lihtses hallis ülikonnas, kuda ta seda hülge püüulgi kannab“ [11].

Ruhnu mehe elu tiirleski hülgejahi, kalapüügi ja merel käimise ümber. Ent nagu ülemöödunud sajandivahetuse ajalehtedes sageli rõhutati, olid nad kõvad napsitajad, see-eest teadsid mitut keelt. Põllutööd ja muud kodused tööd olid naiste mure.

Üks Ruhnu elu omapära, mille üle ajakirjanduses imestati, oli vähene kohtuskäimine. 1899. aastal ilmus ajalehes „Saarlane“ järgmine uudis: „ .. minewal aastal [on Ruhnus] nime järele küll 48 kohtupäewa olnud aga nende 48 päewa sees on ainult üks ainuke asi kohtu poolt harutatud.“ Ometi oli Ruhnus oma vangimaja. Viimane teadaolev vangisistumine oli seal 1917. aastal.

Kohtuasjade vähesus ei tulenenud saarerahva sõbralikkusest, vaid kinnise kogukonna reeglitest. Need olid kohati väga karmid. Nii räägitakse tragikoomilist lugu sellest, kuidas Rootsist tulnud uus pastor keeldunud paari heitmast eelmise ametivenna lesega. Saarerahvas oli aga abielust väga huvitatud, sest siis ei pidanud enam lesele eraldi kümnist maksma. Kangekaelset kirikuõpetajat veendi sellega, et aeti kaelani merre, kuni saadi nõusolek.

Ruhnut 1921. aastal uurimas käinud folklorist August Pulsti sõnade kohaselt valitses saart rahva täiskoosolek. Sellelt tuli saada luba isegi härja müümiseks või koorelahutaja ostuks [9].

Oma sisemiste seadustega elas Ruhnu nagu riik riigis. Seejuures erineb riikide loend, mille alla Ruhnu kuulus, pisut ülejäänud Eesti omast. Peamine vahe seisneb muidugi selles, et saar kuulus keskajal mitu sajandit Kuramaa piiskopile. Liivimaa sõja käigus, aastal 1562, läks Ruhnu hiljuti loodud Kuramaa hertsogiriigi haldusse. Rootslased vallutasid Ruhnu aastal 1621.

Hertsogiriigist on jäänud legend, et 1617. aastal vasallide poolt pagendusse saadetud hertsog Wihelm Kettler (1574–1640) redutanud mõned aastad Ruhnus. Kas see just nii oli, kuid Ruhnu vana kiriku seinal ripub Wilhelmi paraadportree.

Ruhnu valikud: Eesti, Rootsi või Läti riik?

Põnev lugu on ka see, kuidas Ruhnust sai Eesti Vabariigi osa. Eesti ajutine valitsus kuulutas Ruhnu saare Eestile kuuluvaks juba 17. jaanuaril 1919. aastal. Ruhnlased said esimest korda Eesti Vabariigi olemasolust teada 1919. aasta mais, kui saarele oli sõitnud merepäästejaama üle võtma mereväeohvitser Rudolf Schiller.

Oma ambitsioonid olid muidugi ka vast loodud Läti riigil ja nii hakkasid saarel kordamööda käima lätlaste ja eestlaste valitsusdelegatsioonid. Mõned ruhnlased pöördusid aga hoopis Rootsi poole palvega saar annekteerida. Tundub, et meie valitsuse pakkumine oli lätlaste omast mõnevõrra parem, ja Rootsil polnud huvi siia oma nina toppida. Nii kaldus ruhnlaste sümpaatia Eesti poole. Seda, kuidas meie saadikutega läbirääkimisi peeti, on meeleolukalt kirjeldanud ruhnlane Jakob Steffensson (1924–2011) oma mälestusteraamatus [12].

Lõunanaabrite huvi Ruhnu vastu kestis 1923. aastani, kui sõlmiti Eesti-Läti piirileping. Toonases lepingus polnud fikseeritud merepiiri ning see põhjustas 1990. aastatel Eesti ja Läti vahel „räimesõja“. Nagu mainitud, asub Ruhnust idas meresüvik, kust käivad kala püüdmas nii meie kui ka Läti kalurid. 1993. aastal kehtestas taasiseseisvunud Eesti merepiiri, millega jäi enamik süvikust meile. Et aga lätlasedki vajavad kala, hakkasid naabrid luba küsimata piiri ületama. 1995. aasta kevadel saatis Eesti vaidlusalust mereala patrullima relvastatud piirivalvelaevad.

„Räimesõja“ lahendust peetakse aga riikidevahelise tüli rahumeelse reguleerimise musternäiteks. 1996. aastal sõlmisid Eesti ja Läti piirilepingu, millega Eesti loovutas naabrile 500 km2 jagu merd, ja järgmisel aastal kehtestati kalapüügilepinguga üle riigipiiri püütava kala kvoodid.

Ruhnurootslaste asemel ruhnueestlased

Jakob Steffensson on oma mälestustes põhjalikult kirjeldanud ka seda, kuidas üle 600 aasta kestnud ruhnurootslaste tsivilisatsioon teise maailmasõja ajal lõppes. Ajaloolisele kodumaale hakati pagema juba 1943. aastal. 4. augustil 1944 peeti kirikus viimane jumalateenistus ja mootorkuunar Juhan viis saarelt Rootsi kõik veel siia jäänud ruhnlased [12].

Ruhnu jäi vaid kaks põlisperet, kusjuures mõlemas peres oli naine Kihnust toodud eestlane. Tühjadesse taludesse leiti kiiresti uued asunikud, peamiselt pärinesid needki Kihnust. Suur osa Steffenssoni raamatust on pühendatud ruhnlaste saatusele Rootsis. Vabadest hülgeküttidest said metsatöölised ja talusulased.

Nagu paljud põgenikud maailmas arvasid ka ruhnlased, et äraminek on ajutine. Nii palusid nad enne lahkumist tuttavaid kihnlasi ja saarlasi nende talude järele vaadata. Nõnda eestistus saar piltlikult päevapealt. Uutel asukatel polnud aga sülle langenud varanatukesest pikalt rõõmu. Nõukogude võim riigistas põgenike talud ja sundis uusasunikke neid välja ostma. 1949. aastal asutati kolhoos. Eluga saadi siiski kuidagimoodi hakkama, seda kuni 1969. aasta tormini.

Saatuslik 1969. aasta novembritorm

Tormid on Ruhnu loodust, maastikke ja inimesi vorminud aegade algusest saadik [6]. Liivi lahe avatud veeväljal paisub tuul erakordselt tugevaks. Näiteks 1825. aasta novembrimaru lükkas saarel ümber peaaegu 15 km jagu aedu [13].

1969. aasta 2. novembril Eesti läänesaartel ja -rannikul ning Pärnu linnas suuri üleujutusi ning purustusi põhjustanud torm oli Ruhnul elumuutev. Selle sündmuse kohta on Ruhnu muuseumis isegi eraldi stend. Toona Ruhnu ilmajaamas fikseeritud tuulekiirus 48 m/s on endiselt suurim mõõdetud puhangulise tuule kiirus Eestis. Torm murdis 2/3 saare metsast ning hävitas suure osa kalapaatidest ja -võrkudest.

Sel erakordsel ilmasündmusel olid ka märgatavad sotsiaalsed tagajärjed: paljud pärast sõda Ruhnu kolinud inimesed läksid siit minema ning iseseisev kolhoos kaotati. Kui enne tormi elas saarel 195 inimest, siis 1993. aastal oli elanikke 59, peale selle paarkümmend Nõukogude sõjaväelast pereliikmetega. Muu hulgas toimus nihe elanikkonna koosseisus. Tühjaks jäänud maju hakkasid kokku ostma loomeinimesed. Saar kujunes kunstnike ja kirjandustegelaste armastatud suvituskohaks ning pelgupaigaks.

Praegu elab Eesti väikseim omavalitsus läbi huvitavaid taassünniaegu. Saarel räägitakse isemajandavast Ruhnust: põhimõttest, et enamik siin tarbitavast toidust peaks olema kohapeal toodetud. Ametlikult on Ruhnu valla elanikke tänavu 1. jaanuari seisuga 169, kuid tegelik asukate arv oleneb aastaajast: talvel on saarel poolsada inimest, suvel aga mitu korda rohkem.

Soe poolaasta on saarel väga kiire ja sündmusrohke. Külatänavatel liigub ohtralt suvitajaid ja turiste, toimub hulga kultuuriüritusi. Näiteks on traditsiooniks saanud viiulilaager, mis on pühendunud Ruhnu kunagise rikkaliku viiulimängu pärandi taaselustamisele. 2015. aastast on korraldatud festivali «RuhnuRahu», mis reklaamib end Eesti kõige väiksema festivalina.

1. Kasesalu, Heino; Roht, Urmas 2018. Võõrpuuliikidest rikas Ruhnu. – Eesti Loodus 69 (10): 22–26.

2. Kask, Jüri jt 1994. Ruhnu saare geoloogiline minevik ja tänapäev. Eesti TA Geoloogia Instituut, Eesti Geoloogiakeskus. Tallinn, Kuressaare.

3. Kriiska, Aivar jt 2024. Ruhnu saar ja ruhnlased kiviajal. Ruhnu lood 1, koost. Kaarel Lauk. Ruhnu.

4. Lauk, Kaarel 2009–2021. Ruhnu ajaraamat I–V. Ruhnu.

5. Lauk, Kaarel 2024–2026. Ruhnu lood 1–2. Ruhnu.

6. Lauk, Kaarel 2017. Limo luidete müstilised augud. – Eesti Loodus 68 (2): 32–33.

7. Loorits, Oskar 2000. Liivi Rahva Usund IV. www.folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/lru4.

8. Läänelaid, Alar 2005. Kuidas ruhnlased kirikus käisid selgitavad aastarõngad. – Horisont 3: 10–15.

9. Pulst, August 2020. Kuuldust, nähtust vanast Ruhnust. Rootsi-Mihkli kogudus.

10. Ruhnu blogi – ruhnlane.blogspot.com.

11. Saarlane, nr 27, 8. juuli 1897.

12. Steffensson, Jakob 2006. Meie, ruhnlased. Tõlkinud Helmut Piirimäe ja Ingrid Gilts-Nittim. Tartu.

13. Tarand, Andres; Jaagus, Jaak; Kallis, Ain 2013. Eesti kliima minevikus ja tänapäeval. Tartu.

Artikkel on ilmunud ajakirja Eesti Loodus märtsi-aprillinumbris.