Rohkem kui poole sajandi vältel on keeleteadus tuginenud kindlale raamistikule, mis püüab määratleda, mis teeb keelest keele. Ent kas need klassikalised «disainitunnused» suudavad endiselt kirjeldada tänapäeva teaduslikku arusaama? Uus uurimus seab kahtluse alla senise lähenemise, viidates keele olemuse oluliselt suuremale keerukusele. Keelt käsitletakse üha enam dünaamilise ja mitmetasandilise nähtusena, mitte fikseeritud omaduste kogumina. See nihe puudutab nii inimestevahelist suhtlust kui ka laiemat küsimust keele päritolust ja arengust. Kas seni kehtinud definitsioonid on muutunud liiga kitsaks? Ning milline raamistik suudab paremini haarata keele tegelikku olemust?