Keegi mäletab eelmisel aastakümnel esilinastunud filmi “Marslane”? Peaosas Matt Damon, režiitoolis Ridley Scott ja kirjanik Andy Weiri originaalmaterjal – raske oleks midagi valesti teha. Ja ega nad ei teinudki. “Marslane” oli suur hitt nii kinokassa kui ka kriitikute jaoks. Mees, kes jääb üksi Marsile kinni ja peab seal kas piiritute liivadüünide sees ujuma õppima või uppuma. Selge, otsekohene lugu ja kaalul on kosmiliselt (heh) palju.
11 aastat hiljem on Andy Weiri kaasaegse näoga looming taas kinolinale jõudnud. “Ave Maria” on adaptatsioon Weiri samanimelisest raamatust, mis räägib teadlasest nimega Ryland Grace (Ryan Gosling), kes ärkab üles metallkolakast kosmoselaevas keset lõputult venivat tühja kosmost. Olles Maast liiga kaugel, et olemasolevate vahenditega koju tagasi jõuda, ei jää Grace’il muud üle, kui oma olukorrast maksimum pigistada ja välja uurida, mis see on, mis väidetavalt 30 aasta pärast planeet Maal globaalse katastroofi põhjustab.
Pealtnäha on tegemist õnnestunud teosega – lugu on siiras, emotsionaalne ja toonilt “Marslasest” tuttava huumorinoodiga. Samuti on tuttav filmi vorm: üksik teadlane kosmoses. Režissöörideks on seekord Phil Lord ja Christopher Miller, kes tunduvad justkui rusikas silmaauku oma minevikukogemuse põhjal, mille hulka kuuluvad nii menukate “Spider-Verse” filmide stsenaariumid kui ka lavastuskogemus komöödiatel nagu “21” ja “22 Jump Street” ja “The Lego Movie”. Viimase puhul on tegemist isegi päris hea eeldusega – siiras lastefilm tugevalt koomilise tooniga, mis hoomab endas tegelikult armsalt siirast sõnumit. “Ave Maria” on üpris samasse auku.
Viimase 20 aasta jooksul on kosmoseulmekate populaarsus üpris kõrgel püsinud. Filmid nagu “Interstellar”, “Gravity”, “Ad Astra”, “Arrival”, “Passengers” jpt; tekitavad koheselt küsimuse, et kas sellel uuel kosmosefilmil siis midagi päriselt uut pakkuda ka on?
Vastus on… kahetine. Kuigi “Ave Maria” pakub kohati imetlusväärset visuaalset spektaaklit operaator Greig Fraseri käe all, siis värskusenoote tal napib. Ryan Gosling on küll väga sarmikas ja oskuslik näitleja, aga minunimelise vaataja jaoks kujuneb aina rohkem Goslinguga välja Tom-Cruise-efekt – ma näen ekraanile vaadates aina vähem tegelast ja aina rohkem Ryan Goslingut. Vast on see isiklik perspektiivialane mure, aga ehk keegi samastub.
Filmi sarnasused “Marslasega” ei ole teps mitte üllatavad. Andy Weiri proosa on algusest peale olnud omamoodi moodne. Hoolimata eksistentsiaalsetest teemadest suudab “Ave Maria” rahuldavalt säilitada oma kerglaselt naljaka ja tehnoloogiažargoonist läbi imbunud andyweiriliku tooni. Kõige rohkem särab “Ave Marias” läbi tema siirus ja sõbralikkus nii vaataja kui ka tegelaste suhtes.
Kõik teemad, mida “Ave Maria” käsitleb, ei ole kindlasti ulmemaastikul uued, aga õnneks ta ka kõigele, mis varem juba leierdatud on, pidama ei jää. Filmi algne püstitus ei ole liigselt erinev 2016. aasta filmist “Passengers”, kus mees inimesi täis laeval üksi vigases unekapslis hüperunest ärkab. Küll tundub ühel hetkel, et “Ave Maria” võtab võib-olla hoopis “Arrivali” suunda minna, aga siis hoopis võtab kursi “Interstellarile”. Lõpuks leiab ta ikkagi õnneks omaenda laine ka üles – aga kahjuks ei hoia seda piisavalt kaua, et midagi tõeliselt värsket varrukast välja tõmmata.
Sealt ilmneb minu jaoks ka filmi suurim ora – Andy Weiri materjal võib see tõesti olla, aga tonaalsuselt on ilmselgelt üles krutitud huumorit ja maha keeratud Weirile omast spekulatiivset ulmeteadusteksti. Ekraanil lavastatud komöödia jääb samuti vormilt tuttavaks ja seeditavalt pehmeks, mis ei ole muidugi patt, aga mõni üllatus nõnda tuttavas tervikus oleks ju tore. Olen küll Andy Weiri loomingust lugenud vaid “Marslast” ja novelli “Muna”, seega “Ave Maria” tüvitekstiga tuttav ei ole, kuid juba “Marslase” puhul ilmnes filmiadaptsiooniga sarnane paralleel – lugu oli iseenesest põhiliselt kõik ekraanil, kuid muudatused peitsidki end salakavalalt teostuses ja tunnetuses.
Ühine tegur? Occami habemenoa alla jääb seekord stsenarist Drew Goddard, kelle sulg tõi ilmale nii “Marslase” kui ka “Ave Maria” adapteeritud stsenaariumid. Jah, taoline vorminihe on mõnes mõttes vältimatu osa filmi adapteerimisest – kuid Andy Weiri lood leidsid ju oma massilise publiku just tema unikaalselt teaduse-teadliku meele ja huumorisoone sümbioosi tõttu. Miks ei võiks samat publikut leida kinost? Lihtsam vastus on, et tegemist ongi stsenaristi enda nägemusega ja nii ongi. Raskemalt neelatavam vastus on ilmselt, et tegemist on blockbuster’i tasemel Hollywoodi filmiga ja paratamatult kukub alati produtsentide kaela kohustus maksimeerida piletitulu. Võime oletada, et sellest ka siis toonimuutus. Laiem publik, rohkem kõlisevat. Vastu ei saa ka vaielda. Halleluuja. Aitab kah, lähme edasi.
On ainult paslik heita ka päriselt pilk sellele, mida film oma meeeessssaageee’iga öelda üritab. Mis ta point on, noh. Raske on lasta endast mööda minna kliimamuutuse analoogil-metafooril. Suur loodusjõudude kokkumäng ja -langevus, mis inimkonda ohustab? Kõlab lausa argiselt.
Pannes irooniatilgad hetkeks pudelisse tagasi – kui “Interstellar” räägib mehest, kes leiab universumi üüratu raskuse all üles armastuse kõikeülendava jõu, siis “Ave Maria” räägib mehest, kes peab esmalt kosmoseavarusi nägema, et see armastus üldse üles leida – pean siiralt tunnistama, emotsionaalselt sitaks laetud ja suursugune teesipüstitus. Meeldib, like and subscribe!
Ja filmi sõnumil ei olegi otseselt midagi viga, aga ta eksistentsiaalsuse ja emotsionaalse sügavuse teravad servad saavad filmi rohkem-kui-seeditavate visuaalide, muusika, ja naljadega lõpuks lihtsalt nüriks lihvitud.
Filmi ümber tekitati ka turunduses toredat kõmu – nenditi avalikkuse ees fakti, et film on tehtud ilma ühegi sinise-rohelise ekraanita, kosmoselaev on päriselt füüsiliselt ehitatud ja praktilised efektid sellega ei piirdu. Loogiline turundus, filmifanattidele kahtlemata meeltmööda ja ajab ila tilkuma. Minu jaoks tähendab taoline lähenemine pigem vastupidist – kartust filmi tegeliku sisu osas.
Kui su filmi juures on kõige muljetavaldavam selle tehniline teostus, siis kannab see väärtust ainult mingi teatud piirini. Tehniline teostus on küll see skelett, mis tervet filmi ülal hoiab, aga ärgem unustagem lugu ennast – poleks lugu, poleks skeletil midagi kanda. Kontidest võib ju head puljongit saada, aga tahaks loota, et kontidelt kukkuv liha on siis samaväärne, kui mitte parem.
Isegi filmi omaette teosena võttes, viivad adaptsioonidega kõik teed paraku tagasi algmaterjalini. Seda lõiku kirjutades olen juba endale augu pähe rääkinud, et võtan “Ave Maria” raamatu ette ja puren ta läbi, et saaks teadvusele mingitki hingerahu anda. Ent kõikide tähelepanekute ja järelduste keskel on võimatu mitte tunda seda, et idee “Ave Maria” filmiadaptsioonist pakatas potentsiaalist – nii tehniliselt kui ka looliselt; kuid adaptsiooniprotsessi loomulik kulg võttis sellelt käekirjalt selle sama nohikliku julguse, mis teeb Andy Weiri loomingu omanäoliselt võluvaks. Jääb mulje, nagu see lugu oleks raamat-ekraan tõlkes kaotanud selle, millest ta lõppude lõpuks ise jutustab.
Ja ärge saage minust valesti aru, ma tegelikult siiralt nautisin selle filmi vaatamist.
Ja see ongi mu probleem.
“Ave Maria” ei paku ka harvemale kinoskäijale midagi suures osas uut. Visuaalselt, temaatiliselt ja tunnetuslikult kukub ta välja analoogsena mitmele teisele 2010-2020 eelnimetatud kosmosefilmile. Ja mõjub ka sarnaselt. Vahet pole, mis liha sellesse suppi panna, ta maitseb ikka nagu see vana hea Hollywoodi megastuudio lurr. Ja ongi täitsa hea. Näeb alati enam-vähem sama välja ka, ainult pakend on uus. Ja siis me sööme, seedime, situme; mööda läheb kümme aastat ja me ei märkagi, et me sööme ikka veel seda sama suppi igaks toidukorraks.
Aga piletid ikka müüvad.
Kinokassa tiksub.
Ja mis kõige tähtsam?
Publik on rahul.
Ja rahulolu on innovatsiooni vaikne surm.
“Ave Maria” on nagu vana koolikaaslane, kellega kunagi kunagi päris läbi ei käinud, see-eest mõlemad tundusite üksteisele sümpaatsed, ütlesite koridoris tere ja värki. Nüüd aeg-ajalt trehvate tänaval, räägite kolm minutit (sh mainite ka ära, et peaks mõni päev kokku saama) ja lähete oma teed. Sellised… turvatuttavad. Tore näha, tore minna.
Otseselt ei ole sel midagi häda, tegemist on pädeva ja nauditava kinoteosega, kuid ta tundub kahjuks kinni olevat möödunud aastakümnete tunnetuse-mudas – 21. sajand muutub kiiremini, kui me sellega oskame toime tulla. Kunst võiks seda peegeldada. “Ave Maria” viskab õhku nii mõnegi emotsionaalse ja eksistentsiaalse kaaluga noatera, kuid otsustab põhifookuse liigutada emotsioonidele, mis on turvaliselt seeditavad. Kahtlemata on see film, millega publikut kinno tuua. Tulevik näitab, kas ka selline, millega publik sinna jääb.
Ma olen “Ave Mariaga” nõus. Oleme julged. Leiame endale kellegi, kelle jaoks julge olla. Ja ärme unusta hetki, kui on vaja seda teha enda jaoks. Kunagi ei tea, kui kõigest viis protsenti julgust on täpselt see, mis lahutab hinge hiilgusest.