National Geographic, Time, Le Monde, Politico, New Yorker, Washington Post, New York Times on vaid mõned näited sajatuhandeliste tiraažidega väljaannetest, mis juba üle kümne aasta teevad koostööd 43-aastase eesti illustraatori Eiko Ojalaga.
Valguse ja varju kontrast, intensiivsed toonid ja minimalism – Ojala pildid näevad välja, justkui oleksid need paberist välja lõigatud. Tegelikkuses valmivad kunstniku pildid Photoshopi programmi abil ning kääride ja paberiga pole neil midagi pistmist.
“Ma tahtsin teha sellist stiili, mis jätaks mulje, nagu see oleks päriselt tehtud. Või vähemalt sul oleks tunne, et kui sa seda arvutiekraanil näed, siis sa tahaksid katsuda. See võiks olla nagu päriselt tehtud,” selgitas ta.
Briti illustraator, Ojala sõber Tyan Chapman ütles, et eestlase tööd paistavad silma vaikusega.
“Praegu on väga keeruline eristuda, eriti visuaalse sisu vallas. Me tarbime meediat hoopis teisiti kui 25 aasta eest. Ja konkurents on tohutu. Mulle näib, et just selles vaikuses kõlavad tema tööd kõige valjemini. Neile pole liiga palju vaja, neis on kõik suurepäraselt tasakaalustatud,” kirjeldas ta.
Ojala on joonistanud lapsest saati – algul paberil, hiljem arvuti abil. “Ma olin see, kes kasvas arvutitega üles. Kui esimesed arvutit tulid, siis mina olin valmis. Ma olin see generatsioon, kes oli kohe valmis kasutama ja kasutaski juba keskkooli ajal. Ja kuna mul need oskused olid juba olemas, siis mind võeti reklaamiagentuuri tööle ja sealt see pihta hakkas,” rääkis ta.
Pärast keskkooli läks Ojala ülikooli õppima sisearhitektuuri ning asus peaaegu kohe ka tööle reklaamiagentuuris Saatchi & Saatchi. 2000-ndate keskel pani Ojala pingelise agentuuritöö pausile ning läks aastaks Austraaliasse ja Uus-Meremaale oma sõnul loovtööst ja reklaamist paastuma. “Ma arvan, et minu illustratsioonistiil sündiski seal. Ma hakkasin seda kuidagi intuitiivselt arendama.”
Eeskätt keskendus ta sõprade portreedele. Kui Ojala loovpuhkuselt naasis, kuuldi tema joonistustest ajakirjas Anne & Stiil.
“Nad olid näinud neid portreepilte, mis ma olin teinud ja siis nad mõtlesid, et proovime teha mingitest Eesti kuulsatest inimestest neid portreesid. Ja siis igas numbris ilmuski üks portree. Oli selline inimest tutvustav lühike kolumn,” meenutas ta.
Sealt jäi Ojala silma ka Eesti Ekspressile. 2013. aastal palus nädalaleht Ojalal kujundada väljaande Areeni lisa esilehe, teemaks suhtumine toitu. Kollane porgand inimese embuses avaldas välismaistele kirjastajatele sellist muljet, et Ojala postkast hakkas riburadapidi tellimustega täituma.
“Pärast seda tulid tellimused Inglismaalt ja Ameerikast. Ma mäletan, esimene kõige suurem tellimus oli oligi Victoria Alberti muuseum UK-st ja siis New York Times tuli USA-st kohe,” meenutas ta. “Aga see ei ole ka selline plahvatuslik, kui kui näiteks New York Times esimest korda ühendust võtab, siis ta teeb seda üsna ettevaatlikult, jätab puhvri, et võib-olla mul ei tule midagi välja sellest, lihtsalt proovi, võib-olla saab.”
Kunstnik tunnistas, et New York Timesilt pakkumise saamine oli esialgu korralik ehmatus. Samas nentis ta, et Eesti tellijatega võib pinge kohati suuremaks kerkida.
“Ükskõik, mis juhtub, nad on teisel pool ookeani, ma ei saa nendega kokku. Ma võtan neid selles mõttes nagu väljamõeldud tegelasi võib võtta. Aga Eestis ma pean võib-olla mingi hetk mõne inimesega füüsiliselt kohtuma, kellele ma olen midagi teinud. Võib-olla talle ei meeldi see töö.”
Ojala kolleeg, briti illustraator Ryan Chapman teab, kui raske on jõuda kirjastajate Olümposele. Chapman on teinud koostööd paljude gigantidega Google’ist Legoni ja tema tööd on tuntud ka Eestis. Chapmani loodud on näiteks sotsiaaldemokraatliku erakonna roosilogo, samuti on ehtinud tema illustratsioonid pealinna busse ja reklaamtahvleid. Sõprade tööd on isegi veidi sarnased oma minimalismi, värvide sügavuse ja mõtte edasiandmise lihtsuse poolest. Ojala loomingut märkas Chapman veel enne, kui ise kümne aasta eest Eestisse kolis.
“Töötasin agentuuris, mil oli auhindade programm. Ta vist võitis tollal ühe neist. Mäletan, et nägin nime: Eiko Ojala, Eesti. Jätsin selle meelde, sest mu elukaaslane on Eestist. Hakkasin tema töödel silma peal hoidma. See võis olla umbes aastatel 2012–2013. Kui ma paar aastat hiljem Eestisse kolisin, otsustasin temaga ühendust võtta, sest ta oli ainus illustraator, keda ma teadsin. Kirjutasin talle vist midagi maksude teemal,” meenutas ta.
Maailmatasemel piltide tegemiseks ei ole Ojalal omaette stuudiot. Talle piisab paarist ruutmeetrist oma Tallinna korteris, visandimärkmikust ja arvutist. Lisaks globaalse loetavusega ajakirjade kaantele on Ojala kujundanud ka presidendi kantselei pühadekaarte ja illustreerinud raamatuid, sealhulgas Jo Nesbø krimiromaane.
“Eiko on täpselt selline, nagu te teda tema tööde põhjal ette kujutate. Väga täpne, sihikindel ja tõesti oivaline illustraator,” märkis Chapman.
Üks ta märgilisemaid töid on illustratsioon USA ajakirja Time esikaanel 2021. aasta juunis. See oli pühendatud koroonakriisile.
“See tegi mind oluliselt närvilisemaks. See Time’i kaas, mis oli tehtud koroonateemalise ajakirja jaoks, tegi mind selles mõttes närviliseks, et nad tulid kindla ideega, mida nad tahavad. Ma võtsin nõuks, et ma pakun ka oma ideed välja. Nad valisid ühe idee, mille ma lisaks pakkusin. Mul oli selle üle väga hea meel. Lõpuks Time’i kunstiline juht tunnistas, et see on see, mis neile sobib palju paremini. Pärast seda hakkas väga hea suhe selle kunstilise juhiga,” meenutas ta.
Enam kui miljonilise tiraažiga Time’ile on Ojala teinud veel töid. Üks neist pidi eelmise aasta lõpus ehtima tehisintellektile pühendatud numbri esikaant, kuid et Time pühendab aasta viimase numbri alati aasta inimesele ja mullu anti see tiitel tehisintellekti loojale, tehti esikaas ringi. Kuigi tehisintellekti teema tungib ka illustraatorite maailma, siis Ojala hinnangul see esialgu veel kunstnikelt tööd ära ei võta.
“Loomulikult paneb see mind natukene muretsema, sest juurde on tulnud täiesti eraldi liik, mingisugune tööriist, mis teeb visuaalset pilti. Aga see on selles mõttes paratamatu. Kui maalikunsti kõrvale tuli foto, siis ka kõik muutus,” märkis ta.
Kahtlane, kas tehisintellektil Ojala unikaalset käekirja kopeerida õnnestub. 20 aasta eest, oma loomingulise tee algul, katsetas mees mitmete stiilidega, aga nüüdseks on ta kindlaks jäänud ühele, talle ainuomasele stiilile.
“Kuna ma püüan teha oma tööd võimalikult rahvusvaheliselt, siis ma pigem hoian selle stiili hästi kitsa. Mul on mingi hästi kindel nišš, mida ma teen, stiil on hästi fikseeritud ja äratuntav. See on näiteks eelis, sest kui ma teen Eestisse töid, siis ma tihtilugu ütlen palju töid ära. Mitte sellepärast, et ma neid ei tahaks teha, aga ma ei taha, et minu illustratsioonid külvaks raamaturiiulid või poes pakendid üle. Ma üritan hoida võimalikult madalat profiili, et see stiil elaks kauem ja oleks selles mõttes viljakam.”