- Mis on roospõletiku iseloomulikud tunnused ja ravi?
- Mis puhul on olukord ohtlik ja vajab kiiret erakorralist arstiabi?
- Põhjused, miks roos korduma jääb.
Kaunikõlalise nimega roospõletikul pole mitte midagi pistmist roosidega – tegemist on päris kurja bakteriaalse nakkusega, mille tagajärjel võib tekkida raskesti paranev haav ja jääv nahakahjustus. Tüüpiliselt saab haigus alguse mõnest väikesest haavakesest või vaevumärgatavast kriimustusest.
Dr Andreas Tulveri sõnul esineb roospõletik kõige sagedamini jalgadel ning märkimisväärselt suureneb selle esinemissagedus vanusega, ent aeg-ajalt näeb ta oma igapäevatöös probleemi ka noorematel inimestel ja mujal kui jalgadel.
Kümmekond aastat tagasi hammustas Reeta (73) pahkluust naabri koer. Hammustuskoht läks paiste ja nägi väga kole välja. Reet puhastas haava nii hästi, kui oskas, kuid arsti juurde kohe ei läinud – koer oli marutaudi vastu vaktsineeritud ja hammustuskohad ei tundunud ka eriti sügavad olevat. „Haav aga ei paranenud. See läks järjest koledamaks, ajas välja vedelikku ja kogu pahkluu paistetas hirmsal kombel üles. Loomulikult see ka valutas väga ning ma ei saanud enam paistes jala tõttu kingi kanda,“ meenutab ta.
Mõne aja möödudes läks naine mitteparaneva jalahaavaga ikkagi perearsti juurde ja sai teada, et tõenäoliselt on koerahammustusest alguse saanud roos. Perearst kirjutas talle antibiootikume ning mõneks ajaks rahuneski haavakoht maha – tundus, et see paraneb kenasti ära ja loo võib unustada.
Nüüdseks on hammustada saamisest möödas üle kümne aasta, aga Reeda jalg ei olegi endiseks muutunud. Tema vasak pahkluu on veidi paistes, nahk sellel on paksenenud ja mõnikord on hammustuskoht läinud jälle kehvaks. „See ärkaks nagu uuesti üles, ajab vedelikku välja, valutab ja sügeleb,“ sõnab Reet. „Ma ei mäleta, mitmeid kordi olen ma käinud eri spetsialistide juures – perearstil, veeniuuringul, sidumises, haavahoolduses. Olen kandnud ka tugisukki. Kõik justkui toimib leevendavalt, aga ainult ajutiselt – pean ise väga hoolikas olema, et mitte roosi jälle üles äratada.“
Reet ütleb, et juba ammu ei julge ta suviti ujumas käia, sest kardab saada kahtlase moega pahkluu tõttu mõnd uut nakkust. Ta kannab ka madalaid plätusid või tenniseid, sest kitsast jalanõud, kinga, mis hammustusekohale surub, ei kannata jalga panna. „Ma ei käi enam paljaste säärtega, sest jalg näeb nii kole välja. Kui asi väga hulluks keerab, lähen jälle perearstile leevendust saama.“
Sarnane lugu juhtus ka Liinaga (66), kes komistas kasvuhoones toimetades ja lõi jalasääre ära. Löögist tekkis kriimustus, millest naine alguses muidugi suurt numbrit ei teinud. Umbes kaks kuud hiljem pani ta aga tähele, et kriimustus oli muutunud põletikuliseks. Alguses määris Liina haava joodisalviga, suurt abi sellest polnud. Jalg aina valutas ja nii läks Liina tütre soovitusel perearsti juurde, kes diagnoosis roospõletiku.
„Arst määras antibiootikumid, aga haav ei paranenud. Läks hoopis hullemaks – valutas hirmsasti ja mõne aja pärast hakkas mäda välja ajama. Kogu haava ümbrus on valus ja haav sügeleb kohutavalt. Perearst on soovitanud määrimiseks erinevaid geele, aga mingit väga suurt efekti ei ole neist küll näinud,“ räägib naine.
Tüüpiliselt jalaprobleem
Meliva üldarst Andreas Tulver selgitab, et roospõletik ehk erüsiipel on bakteriaalne nahainfektsioon, mis tekib siis, kui bakterid pääsevad läbi nahakahjustuse pindmistesse nahakihtidesse ja lümfisüsteemi. „Tavaliselt põhjustavad roospõletikku β-hemolüütilised streptokokid (eriti Streptococcus pyogenes ehk A-grupi streptokokk) ja nende sisenemine nahka toimub enamasti läbi mingi „sissepääsuvärati“. Sageli on selleks näiteks varvastevahelised lõhed, tüüpiliselt ka väikesed haavad, kriimustused, jalahaavandid, putukahammustused, loomahammustused ehk mistahes nahapinna kahjustus, mis võib olla ka vaevumärgatav,“ sõnab ta.
„Praktikas on roospõletik oma põhjustajate, riskitegurite ja ravi poolest sarnane teise bakteriaalse nahapõletiku tselluliidiga, kuid vahe on selles, et roospõletik hõlmab naha pindmisi kihte ja lümfisüsteemi, samas kui tselluliit ulatub sügavamale nahaaluskudedesse.“
Dr Tulveri sõnul esinebki roospõletik kõige sagedamini jalgadel ja märkimisväärselt suureneb selle esinemissagedus vanusega. Samas ütleb ta, et aeg-ajalt näeb ta oma igapäevatöös seda probleemi ka noorematel inimestel ja mujal kui jalgadel. „Vanemas eas inimestel on rohkem nahapõletiku riskitegureid, nagu lümfödeem, jalaveenide puudulikkus, rasvumine, suhkruhaigus, jala seenhaigus,“ ütleb ta.
Kriimustus, mis areneb hullemaks
Roospõletiku erisused tavalise haavaga võrreldes on kiiresti leviv põletik ja muud iseloomulikud tunnused. Dr Tulveri sõnul tasub tähele panna, kui kriimustus või haavake on arenemas millekski hullemaks. Kui märkad järgmisi klassikalisi roospõletiku tunnuseid, on vaja pöörduda arsti poole:
- selgelt piiritletud punetus – erinevalt tselluliidist on roospõletiku piirid teravad ja selged;
- põletikuline ala on enamasti ümbritsevast nahast kõrgem;
- põletikuline ala on erepunane;
- koht on turses ja valulik;
- nahk põletikulisel alal kuumab;
- esineda võib ka palavik, mis mõnikord kerkib enne nahapunetuse teket.
Arsti sõnul on haigus enamasti ühepoolne ehk kui punetus ja turse on mõlemal jalal samasugused, on tõenäoliselt tegemist mõne muu probleemiga. „Arsti poole pöördumine on roospõletiku korral alati vajalik, kuid esimene arst, kelle poole pöörduda, ei pea tingimata olema erakorralise meditsiini arst. Võimalusel alustage perearstist, kes saab samuti ravi määrata ja põletiku kulgu jälgida. Ravi toimub tavaliselt kodus suukaudsete antibiootikumidega,“ selgitab ta.
„Samas võib äge roospõletik vajada ka kiiret erakorralist abi. Sellest, et tegutseda tuleb kiirelt, annavad märku need märgid: kõrge palavik ja külmavärinad, madal vererõhk või šoki tunnused, kiiresti leviv lööve, ebatavaliselt tugev ja piinav valu, naha nekroos või mustade villide teke, krepitus ehk krudin naha katsumisel, segasusseisund või teadvusehäired.“
Haigus võib jääda korduma
Roospõletik kipubki uuesti välja lööma täpselt nii, nagu on juhtunud Reeda ja Liinaga. „Kui probleemid on pikaajalised, siis need võivad viidata korduvale roospõletikule või ebapiisavale riskitegurite kontrollile. Kuna meil on teada riskitegurid, mis soodustavad roospõletiku teket, siis korduvate episoodide vältimiseks tuleb neid riskitegureid raviga kontrollida. Haiguse kordused tekivad enamasti samas kohas ja neid on sagedamini neil, kellel on veenipuudulikkus, lümfodeem, rasvumus, diabeet,“ selgitab dr Tulver.
„Ägeda roospõletiku saab kenasti antibiootikumidega ära ravida, kuid korduvate probleemide vältimiseks tuleb rõhku panna ka riskitegurite kontrollile. Olgu selleks siis tursete ravi kompressioonsukkadega, jalgade seeninfektsioonide ravi, korrektne hügieen, haavahooldus või diabeediravi.“
Arst märgib, et nahk võib põletiku järel muutuda, kuid need muutused ei ole ise enam roospõletiku nähud, vaid selle tagajärjed. „Teine põhjus, miks roospõletikku põdenud inimese jalad võivad teistsugused välja näha, on see, et ka eelmainitud riskitegurid ise tekitavad nahamuutusi,“ sõnab ta ja paneb südamele, et kui vähegi tekib roospõletiku kahtlus – eriti kui esinevad palavik ja külmavärinad koos kiiresti leviva, selgelt piiritletud punase lööbega jalal –, tuleb esimesel võimalusel perearsti juurde minna või kui asi tundub olevat äge, siis pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.