Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanduse üks mässumeelseimaid autoreid, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili.

“Doppelgänger”, mis ilmus 2002. aastal ja mida kirjanik pidas oma loomingust enda lemmikuks, nimetades seda “minu pisikeseks inetukeseks”, jutustab kaks põimuvat lugu – kahe üksildase vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, ja noorelt pensionile saadetud spioonist Printzist ehk Pupist, kes langeb tavaelust üha enam välja. Neist tuleb kokku lühiromaan, mis jutustab loo vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest, enesehävitamisest ja headusest.

Katkend

PUPI

Tibutab, aga tema on paigale tardunud.

Ma olen paigale tardunud.

Tema peas võtavad võimust väiksed pahatahtlikud minevikud. Need segunevad tibutava vihmaga, mis on olevik.

Kõige rohkem on maailmas must-ninasarvikuid. On ka halle ja valgeid, valged on haruldased. Ninasarvikuid on aina vähem. Nad on ohustatud liik, ohustatud liike on aina rohkem, sellepärast on neid üha vähem. Nad hääbuvad.

Ka tema hääbub.

Ma hääbun, ütleb Printz. Tema nimi on Printz.

Ninasarvikud lähevad ümbrusega sama värvi. Sulanduvad. Linnades on see ümbrus hallikas.

Ma sulandun, ütleb Printz. Ma olen linnas ja sulandun. Seisan loomaaias ja vaatan ninasarvikuid. See on kõigile arusaadav. Siin pole kedagi. Ma olen üksi. Minu nimi on Printz.

Ta on linnas, Printz.

Ta on loomaaias ja vaatab ninasarvikuid. Need on suured loomad, paksud ja krobelised.

Inimesed arvavad, et nad on ohtlikud loomad, koledad loomad, aga nad ei ole. Ninasarvikud ei ole inimestele ohtlikud. Ninasarvikud võivad iseendile olla ohtlikud, aga mitte inimestele. Nad võivad iseendile olla ohtlikud, sest nad hävitavad endid, hävitavad end ise. Ninasarvikud on taltsad ja autodestruktiivsed. Ninasarvikud ei ole verejanulised. Nad on metsikud metsloomad, üüratud metsloomad. Mina ei ole enam üüratu, ma olen kahanenud. Ma olin ilus, oh, kui ilus ma olin. Ja suur.

Ninasarvikud jooksevad aeglast traavi, kui nad jooksevad. Kui nad jooksevad, siis nad vappuvad. Nende kehamürakad liiguvad aeglustatult üles-alla, õõtsuvad. Vaata, kuidas nad õõtsuvad!

Ninasarvikud on nagu suured lained ja ajavad sellepärast hirmu nahka, mina ei karda. Oi, kui suured on need ninasarvikud siin minu all. Muud ei midagi.

Printz seisab järsaku kohal ja vaatab kaht ninasarvikut all loomaaia taraga ümbritsetud alal. On hilissügis. Värvid on sügisesed, sombused.

Ma vaatan ninasarvikuid. Nad on suured.

Printz ütleks midagi kellelegi, aga kedagi ei ole.

Ma ütleksin kellelegi, kellelegi ütleksin, ma tahaksin kellelegi öelda: ma matsin täna oma ema. Ema nimi on Ernestina, kutsusime teda Tinaks, kedagi ei ole.

Hüüata. Hüüata alla ninasarvikutele, nemad on seal all, augus.

Loomaaed pole just teab kui hea koht piknikkude pidamiseks, kui on külm hilissügis ja vaja matta ema. Ma olen kuidagi üksi.

Ta ei ole üksi. Tal on isa.

Mu isa on vana ja kurb. Ma viin ta reisile.

Tal on ka vend.

Minu vend ei ole enam hea. Ma viin isa kaugele ära.

Oh ei, Printz ei ole veel üksi. Printzi tihke üksindus on alles sündimas. Selle taga varitseb pimedus.

Minu üksindus pungub, ütleb Printz. Ma tunnen, kuidas mu üksindus pungub, ma näen, kuidas mu üksindus pungub, sellepärast hingan ma sügavalt.

Printz hingab järsakul sügavalt ja vaatab ninasarvikuid, tema üksindus aga pungub.