Evar Anvelti esimene täispikk mängufilm “Midagi tõelist” toob vaataja ette loo pornosõltlasest pereisast ja teda ära kasutavast endisest vangist. Mõlemad otsivad midagi tõelist oma elus ja mõlemad jooksevad oma otsingutes ka ummikusse. Põhjuseks see, et nende ettekujutus “tõelisusest” ei lähe kokku tegelikkuse endaga ja illusioonidele rajatud jooks põrkub vastu reaalsuse müüri.

Kangelasi filmis pole ja nii kummaline kui see ka ei tundu, kipub vaataja poolehoid minema õnnetult pereisa Leolt (Jan Uuspõld) hoopis parandamatule kurikaelale Karlile (Kristo Viiding). Karl võtab filmi üle oma tahumatu ja jõulise loomuse ning otsustavusega, veenvam on nii tema karakter kui ka Kristo Viidingu kehastus.

Oma äparduste varjamisele keskenduv pereisa Leo jääb kogu filmi jooksul tammuma otsustamatuse ja kannatuse sohu, ehkki ta füüsis ja ka temaga toimuv annaks eelduse sellest väljatulekuks. Vaataja ootused on ette valmistatud nukust tõusva liblika nägemiseks, kuid seda ei tule. See püss, mis seinal, pauku ei tee.

Leo tegevusjoone katartiline finaal on sealjuures aga liialt muinasjutulik, liiga teisest maailmast, et mõjuda usutavana. Ja usutavust, oma “tõelisust” ju film taotleb elulähedaste episoodide, toimuvale kohaste lokatsioonide ning jõhkrate märulistseenidega.

See, mis töötab raamatus, ei pruugi töötada filmis, mille tõelisust hakkab kujundama päris tegelikkus – eelkõige võttekohad ja näitlejad, kes tegelaskujusid etendavad ning see, kuidas seda filmiks vormitakse.

Raamat võimaldab rohkem läbi kirjutada nii tegevusliine, kui ka tegelaste sisemisi otsustusteid ning vältida seeläbi küsimusi tekitavaid auke või arusaamatut kokkusurutust nagu juhtub filmi “Midagi tõelist” finaalis. 

Võibolla oli raamatus ka rohkem pööratud tähelepanu naistegelastele, ekraniseeritult kujunes “Midagi tõelist” meestefilmiks – meestest ja meestele. Ester Kuntu tegelaskuju Leo abikaasa Dianana läks südamesse ja tõi filmi vajalikke soojemaid toone, seevastu Jaanika Arumile kirjutatud roll Karli elukaaslase Leilana jäi äärmiselt üheplaaniliseks, allapoole Arumi võimekust näitlejana.

Siin võib täheldada teatud tasakaalu – tugevad karakterid olid Viidingu Karl ja Kuntu Diana, kes tegevust ka suunasid, Uuspõllu Leo ja Arumi Diana jäid aga kõrvaltvaatajateks, statistideks, kes pigem markeerisid karakterit. Mehed filmis – Leo ja Karl on sümboolsed äärmused, tänapäeva mehe stereotüübid. Karl on jõuline hakkaja, oma tahte läbiviija, kellel on kogu oma kriminaalse taaga juures siiski ka südant ja soovi elada perekonnaelu, talle ei tule aga ilmselt kunagi pähe hakata tööl käima kusagil kontoris nagu ta antipood, pehmeloomuline aga südametu Leo.

Leo traagika seisneb äärmuslikus isekuses, millest ta ei taha taganeda ega enda möödalaskmisi tunnistada ka siis, kui kogu ta senine elu kokku kukub. Helendava lõpuni usub ta imesse, mis teda päästab, väljastpoolt tulevasse jõudu, Karl seevastu on veendunud, et kõik on tehtav vaid ta enda pingutuste kaudu, tema häda on selles, et ei oska neid pingutusi sotsiaalselt vastuvõetavalt kanaliseerida.

Karli maailmapäästmise “kõntsast” võib näha peegeldusi Scorsese/Scraderi “Taksojuhist” Travis Bickle’ist, kuid Karl pole oma jõulisuse juures siiski sedavõrd ettearvamatult ohtlik. Korralikule filmile kohaselt viiakse Karl finaalis taas vangikongi, kuid mõjusam oleks ehk olnud õhku jäänud vaheepisoodi paigutamine vahistamise asemele, kus Karl järjekordset ohvripaari – ema ja tütart seirab. See oleks ehk võimendanud Karli krimispiraalist väljapääsematuse lootusetust ja andnud ka hoiatava signaali, et ühiskonnas võib olla ka selliseid mehi.

Leo mannetust oma probleemidega hakkamasaamisel ei leevenda ka imeline lõpp, kus oma füüsist ning aega ja ruumi trotsides lahendab Leo kõrge hinnaga ühe tema ette kerkinud ülesande. Mis oli aga Leo probleem tegelikult, seda me teada ei saa. Kui Karl oma lapsepõlve ühes episoodis Leilale avab, siis Leo dialoogid Dianaga seisnesid eelkõige Diana arusaamatusest nutustes silmades ja Leo pominast “kõik saab korda”. Ei saa ju eeldada, et pornosõltuvus on igal keskmisel pereisal, Leo ei osanud seda aga lihtsalt varjata.

Või oli siiski autorite soov uurida Leo karakterit ja tema kaudu midagi vaatajale öelda? Et “midagi tõelist”  võib olla varjul ka kõige mömmimas mehes? Selle filmi häda on selles, et ta ei aja seda otsima.