Jah, Bruno Mars on vähemalt Spotify järgi maailma kõige kuulatum artist. Iga kord, kui see faktikilluke läbi mu aju vuhiseb, valdab abitu tunne. Räägime küll peamiselt Swiftidest ja Weeknditest ja Beyoncedest ja Bad Bunnydest ja Bieberitest ja Billie Eilishitest ja Drake’idest jne jne. Aga tegelikult istub seal vahelduva eduga, aga siiski üsna rahulikult mees, kelle viimane album ilmus 10 aastat tagasi.
Märtsi keskpaiga seisuga kuulab 40-aastase Haitil sündinud puertoriiko-juudi-ungari-ukraina-filipiini-hispaania (wtf!) verd mehe muusikat iga kuu 133 miljonit inimest. Kõige rohkem kuulajaid on Indoneesias, siis Mehhikos, Ühendkuningriigis, Brasiilias ja Filipiinidel ehk siis üle terve pisukese maakera.
Spotify troonil ei istu ta esimest korda. Ka rekord 150 miljoni igakuise kuulajaga kuulub Marsile. Aga kes või mis on Bruno Mars? St see inimene või artist selle nime taga. Raske öelda, sest ega tegelikult eriti hästi ei tea. Ei, kas teda ennast ka väga see huvitab. See, kas mina või teie või keegi kolmas sellest aru saab, ei huvita teda kindlasti. Ja, muidugi, miks peakski.
Aga oletame, et meid siiski huvitab, kes või mis Mars on. Seda on ka raske teha. Mulle on alati tundunud, et Bruno Mars on popstaaride legacy-skaalal lõpuks ikkagi lähemal (aga mitte siiski päris kõrval) Jason Derulodele ja Pitbullidele ehk artistidele, kes on olnud pikka aega justkui ülipopulaarsed, aga kelle jälg muusikasse, või siis teisiti – mõju nendele, kes pole sunnitud kaasaegsetena nende lugusid lihtsalt kuskilt kuulma, on põhimõtteliselt olematu. Nii-öelda nothingburger. Kaugemale, skaala teise otsa jäävad Marsist Michael Jacksonid, Prince’id, isegi The Weekndid, Drake’id jne.
Aga kui korra uuesti nendele numbritele mõelda, siis saad aru, et silmade kinni panemine on veidi rumal, sest põhimõtteliselt oled justkui Pariisis, aga proovid iga hinna eest mitte Eiffeli torni vaadata. Isegi, kui sa sellepärast sinna ei tulnud, on ta seal, suvaline, kole ja ebameeldiv või igati loogiline, ilus ja tore, vahet pole. Seal ta seisab ja ilmselgelt ära kaduda ei kavatse.
Eiffeli torn on jällegi meeletult äratuntav sümbol, millel on paljude jaoks mingit sorti isiklik tähendus ning selle kõrval kõigi jaoks üks, suur ja ühine tähendus. Bruno Marsi puhul on asi palju segasem, veel juhuslikum ja sellest vast ka see abituse tunne, kui tuleb mõelda temast kui ühe olulise parameetri järgi maailma number üks artistist.
On ta kitarriga südemetemurdja, kes oma armsama eest isegi granaadi kinni püüaks, The Police’i fänn, kes jäeti taevaväravate taha, või funky RnB playa oma (vist?) suurimate hittidega “That’s What I Like” ja “Uptown Funk”.
Sinna kuhugi peaksid mahtuma ka veel viimaste aastate megahitt-koostööd K-popstaari Jenniega (“APT”) ning Marsi kuulatuim lugu ehk “Die With A Smile” koos Lady Gagaga, mis on vast mõlemad kõige ootamatumad ja rändomimad hitid viimastest aastatest. Kuigi just viimase paari nädala jooksul on “Die With A Smile” mul mitu korda eikusagilt kummitama jäänud. Läks kaks aastat aega, et see refrään mulle meelde jääks.
Marsist saigi retro-maan juba oma teisel albumil 2012. aastal. Kurbliku diskofunk-loo “Treasure” võib vabalt võtta vastutusele selle eest, et selle ilmumisele järgnenud aastatel nii paljud hitid ja artistid kuhugi, kas 70- või 80-ndatesse, vahet pole millisesse, aga vähemalt mingisugusesse kuldajastusse tagasi soovisid minna, mis lõpuks, superlaia pintsliga tõmmates, kulmineerus näiteks The Weekndi “Blinding Lightsiga”.
Kuigi viimane sooloplaat, “24K Magic”, ilmus Marsil tõesti 2016. aastal, siis sinna vahele mahub veel ka 2021. aasta koostöö Anderson.Paakiga duos Silk Sonic, mis keeras juba Marsi retro-soul’i vähemalt minu jaoks kuhugi karikatuursetesse kõrgustesse, sest sinna lisandus ka püüdlikkus ja tõsiseltvõetavuse poos.
Kuigi niimoodi samm sammu haaval liikudes võib siin mingit loogikat või järgnevust näha, on need erinevad Marsid tulnud eikusagilt ja liikunud suure hooga edasi eikuskile, ära kadunud-ununenud, välja hüppanud, veidi K-popi teinud ja siis edasi mütanud, sajad miljonid kuulajad siiski reeglina alati kaasas. Ja nüüd saime “The Romanticu” ehk 32 minutit salsa-chachacha–soul’i.
Plaadile eelnenud singlid olid isegi Marsi hitimeisterdamise standardite järgi olemuselt täiesti märkamatud. Sinust kinni haarata ei tahtnud nad kuidagi. Ei “Risk It All” ega esiksingel “I Just Might”, mida kuulates jäi pärast kummitama hoopis Calvin Harrise, Frank Oceani ja Migose koostöös sündinud “Slide”.
Sellele vaatama panin plaadi uudishimuga peale. Aga tõstan kohe käed peakohale ja tunnistan üles, et küünilisevõitu uudishimuga. Olin valmis kogu Marsi 100 protsenti läbinähtava tuletuslikkuse üle rahulolevalt muigama, isegi irvitama, aga ei tulnud välja. Mitte, et see singlitele vaatamata nüüd tohutult eriline või meeldejäävaid pärleid täis plaat oleks. Marsi varasematele hittidele siit konkurenti kindlasti ei sünni, nagu juba arvata võis.
Aga muiata on selle plaadi peale raske, vähemalt irvitavalt. Ja kui tulebki muie, äkki isegi sarkastiline kaasaõõtsumine, siis hetke pärast saad juba aru, et muigest on saanud kerge rõõm ja sarkasm on hoopis ära lahustunud. Ja seda isegi selle plaadid igakülgses suvalisuses ja juhuslikkuses. Isegi kui Mars laulab plaadi teise loo refräänis, et “come on and cha cha cha with me!” või loo “God Was Showing Off” viimases kolmandikus marvingaye’likult ja tundub, et isegi tema kõnemaneeri veidi järgi aimates, soul-jutlust pidama hakkab.
Või isegi siis, kui Mars laenab ühe käega Curtis Mayfieldilt, et teha muudkui ülespoole liikuv “On My Soul” või teise käega Santanalt, et teha “Something Serious” või isegi kui ta lõpetab plaadi looga, mille on ise juba varem põhimõtteliselt ära kirjutanud (“When I Was Your Man”). Anderson.Paak on paadist välja visatud ja üheksa aastat Las Vegases uhkeid residendi-kontserte andnud (väidetavalt oma meeletute hasartmängu-võlgade katmiseks) Mars lõpetas (taas?) oma labasuse varjamise ja muusika ise on sellest midagi võitnud.
Produktsioon on ülipuhas, kohev, lihtne ja soe, kutsub sind lahkesti endaga kaasa, ja kui sa paar korda viisakalt keeldud, siis lõpuks saad aru, et jonnimiseks pole mõtet. Parajalt tähelepanu saavad ka kompaktsed ja vaoshoitud, kuid siiski efektsed puhkpillid, ja siis, samal ajal on see produktsioon täiesti “tühi”. Vähemasti ühtegi huvitavat ootamatust sealt ei leia, üliturvaline. Aga on see kõik paroodia või soul–chachacha-klassitsism? Ei tea ja albumit kuulates tundub, et ega Mars ei ole ka selle peale liiga palju mõelnud.
Vabandust, aga seda lugu ma olen juba kuulnud! Jaa-jaa, kedagi ei huvita. Kas see enam ei meeldi sulle siis? Kuula, ma laulan ka tegelikult ju päris hästi, riff’in efektselt ja puha. (Laulab tõesti!) Tead, ole parem kuss, ära liiga palju mõtle, tee omi asju edasi ja ma proovin siin kasiino-kostüümipeo kontsertsaalis tuju maksimumis hoida. Näe, siin on mõned trompetipartiid ka sulle. Umbes sellise vestluse pidasime me Marsiga seda plaati kuulates mitu korda maha. Ja mida tarka siis selle peale vastu öelda?
Kas meil on Bruno Marsi vaja? Vist mitte. Kas midagi juhtub kui korraks kuulamislihased välja lülitada ja Marsiga väike chachacha teha? Ei.