Maalikunstnik Kaido Olel on Raplas aprilli alguseni avatud näitus “Müüa maja Raplas”, mis on tema 55. isikunäitus. “Aga ma täpsustan, et paarisnäitused lähevad ka soolonäitustena kirja. See on mingi rahvusvaheline kirjutamata reegel.”

Rapla näitus ei valminud kunstniku sõnul sihipäraselt, vaid kujunes välja erinevate kokkusattumuste tulemusel. Idee sai alguse Margus Mikomäe raamatust, kus on koos tema tekstid ja Ole maalid. Seejärel sündis idee korraldada näitus Raplas.

“Ma hakkasin kiiresti vaatama, kas mul üldse on mingeid töid või ei ole. /—/ Tuli välja, et imede ime, ongi tõesti olemas tööd, mida ma ei ole mujal näidanud, mis ma olen lihtsalt lambist teinud. See on ka väga kummaline. Seda olen alles viimasel paaril aastal teinud, et muude tööde vahele äkki tulevad mõtted ja teen ära. Ma ei tea, kas ma üldse saan neid näidata, tõenäoliselt ei saa, sest mingeid näituseid ei ole selle jaoks kokku lepitud. Paar tükki nendest jõudis nüüd Raplasse ka. Pluss ühed vanad tööd, kus on minu Rapla maja põlevana,” rääkis ta.

Oma karjääri alguses pidas Ole oluliseks järjepidevat näituste tegemist, et saavutada töötempo ja vältida kõhklusi.

“Kui ma lõpetasin ERKI, siis oli küll niimoodi, et isegi mitte pildil olemise pärast, vaid enda pärast tegin iga aasta põhimõtteliselt ühe näituse. Kogu aeg broneerisin galerii ja teadsin, et sügisel hakkan maalima, kevadel on näitus. See oli selleks, et saada tempo kätte, et kõhklusteks ei oleks ruumi. Mootor töötaks, saaks ennast käima. Ega ma ju ei teadnud, et esimesed paar õnnestumist ei tähenda, et tuleb siis midagi või ei tule, see võib ka juhus olla,” meenutas ta.

Sellele, et tööd ka müüks, on Ole sõnul kasulik mitte mõelda. “Kui sa väga mõtled millegi peale, siis ta kipub nihu minema. Sa pead seda hoidma pika rihma otsas – et ta kuskil seal rihma otsas, aga sa väga ei hooli. See on väga õige psühholoogiline tunnetus. See ei käi ainult raha kohta, see käib kõige kohta. Kui sa tahad meeleheitlikult teha oma parimat pilti, siis sa tõenäoliselt seda ei tee. Aga kui ta tuleb kuidagi kõrvalt, juhuslikult hakkad peale, siis pärast vaatad ohhoo.”

Ole on ka iseennast oma töödele pannud. “See on osa sellest samast plaanist, et saada sina peale eluga ja endaga,” selgitas ta.

“Et sa ei häbeneks ennast, harjutad ennast endaga ära. Nii nagu sa harjud ära eluga, harjud ära endaga. Ma arvan, et neid kahte asja ongi vaja. Kui sa oled sellega hakkama saanud, saad lõpuks selle elamisega ka hakkama. See on tükk aega mingi distantsiga. Sa oled nagu keegi, kes peab mingite asjadega hakkama saama, aga sa ei ole keegi, sa oled sina – lihast ja luust ja selle näo ja häälega. Ma arvan, et see on sellepärast, et see kunst, mis ma ka teen, ei oleks eemal. Ma teen kunsti, proovin teha nähtavaks maailma, mis on minu sees. Ja kuna see on minu oma, siis ma loomulikult eksisteerin ka selles maailmas.”

Oma praegust etappi kirjeldab Ole kui perioodi, kus keskendub tehtu kokkuvõtmisele. “Selliseid koristamisperioode peab ka elus olema,” leiab ta ja lisas, et see ei tähenda seda, et ta viskab pintsli nurka.

“Ikkagi minisugune asi on minu ümber, mis ka mulle mõju avaldab. Ma teen ühe liigutuse ja siis vaatan, mis sealt vastu tuleb, teen teise. Sa ei kontrolli kõike, aga sa saad mingeid asju ikkagi välja kutsuda. Sinu aktiivsusele tuleb igal juhul mingisugune vastukäik,” usub ta.