Kuigi laiem üldsus tunneb sind eelkõige ekraani vahendusel, sai sinu näitlejatee alguse kooliteatrist. Sealt liikusid edasi nii-öelda päris teatrisse, seejärel telesarja ja lõpuks filmi. Kust sinu näitlemishuvi alguse sai?
Läksin näiteringi esimeses klassis, aga mäletan, et tahtsin juba väga pisikesena, enne näiteringi minemist, näitlejaks saada. Näitering meeldis mulle väga, sest see oli see koht, kus sain enda tähelepanuvajadust rahuldada, võib-olla sellepärast see mulle külge jäigi.
Kas näitering oli su kodukohas Haapsalus populaarne?
See ei olnud alguses populaarne, aga see sai tänu meile populaarseks, sest inimesed käisid meie etendusi vaatamas. Näiteks tegime 2023. ja 2024. aastal Haapsalus suvelavastusi ja peale neid tahtis rohkem lapsi tulla. Ma mäletan seda algklassidest ka. Aga see ei olnud kõige populaarsem huviring, jalgpall oli ikka populaarsem. Ma käisin ise ka jalgpallis, aga mul oligi kord nädalas näitering ka, mis oli minu jaoks väga eriline. Haapsalu näiteringis oli mu ema üks juhendajatest, ta on koreograafiks õppinud, ja teine juhendaja oli Anne Suislep.
Ja seal sa käisid kuni põhikooli lõpuni?
Jah, kuni üheksanda klassi lõpuni.
Mis hetkel sa aru said, et see näitering meeldib sulle rohkem kui lihtsalt üks hobi? Tihti on ju nii, et lapsed lähevad kuhugi trenni või ringi, käivad seal, aga ei teki tunnet, et tahaks seda edasi õppida või tõsisemalt teha.
Alguses see oligi hobi, aga näitlemine on mulle kogu aeg meeldinud. Proovisin juba algklassides ka casting‘utel (prooviesinemistel – toim.) käia, aga rolle ma ei saanud. Ma arvan, et see oli mõjutatud ka sellest, et ma olin lihtsalt väga väike. Aga siis ma sain rolli Endla teatri lavastuses “Noor jää” (2022, lavastaja Kaili Viidas – toim.) ja see oli minu jaoks silmi avav. Nägin, kuidas päris teatris töö käib ja kuidas on koostöö nende suurte näitlejatega, keda ma olin varem telekast näinud. Sealt hakkaski näitlemine mulle aina rohkem meeldima ja tänase päevani on nii, et iga projektiga hakkab see aina rohkem meeldima.
Mida sa selle Endla teatri lavastuse käigus kõige rohkem õppisid või mis sulle päris teatris töötamise juures kõige rohkem meeldis? Kuidas sa sellele ajale tagasi vaatad?
See oli väga-väga tore aeg. Mul on väga eredalt meeles proovid, mis olid enamasti hommikust lõunani. Kõige rohkem jäi mulle meelde see, kuidas ma sain esimest korda elus vestelda inimestega, keda olin varem näinud telekas, seriaalides või igal pool mujal. Väga äge oli nendega koos laval olla. Ma mäletan ka etendusi. Selle rolli jaoks oli kaks näitlejat – mina ja üks teine poiss mängisime kordamööda. Esietendusel mängisin mina ja ma mäletan, et saal oli täis, umbes viissada inimest. See oli kõige suurem rahvahulk, mille ees ma kunagi olnud olin, ja see tunne oli väga võimas.
Kui kaua see lavastus mängukavas oli?
See oli kahjuks ainult kaks hooaega.
Aga samas noorele näitlejale ikkagi väga huvitav kogemus.
Väga hea ja väga huvitav kogemus! Ma arvan, et see andiski mulle väga palju ka edasisteks rollideks.
2022. aastal esilinastus ETV2-s lastesari “Homme põgeneme”, kus sa oli üks kuuest peaosatäitjast. Kokku kandideeris saatesse üle 500 lapse. Ka varem mainitud Endla teatri lavastusse “Noor jää” kandideeris üle 200 huvilise ja sa olid üks kahest, kes Vahuri rolli välja valiti. Nende näidete põhjal tundub, et sul läheb casting‘utel väga hästi. Kui palju sa ukse taha oled jäänud?
Viimasel ajal ei ole ma üldse ukse taha jäänud, aga ma ei ole ka väga paljudel casting‘utel käinud (muigab). Aga ma mäletan, et kui ma algklassides casting‘utel käisin ja ukse taha jäin, siis olin väga kurb. Kokku olen vist kolmel korral välja jäänud: kahel korral algklassides ja ühe korra koroona ajal: seal sain juba teise vooru, aga lõpuks jäin ikkagi ukse taha ja olin väga pettunud.
Aga lähme nüüd filmi “Fränk” juurde. Ma arvan, et Eesti filmimaastiku kontekstis ei ole vale rääkida “Frängist” kui hittfilmist, sest vaatajanumbrid olid sel väga korralikud. Tegijad ise arvasid alguses, et kinno tuleb hea juhul 28 000 vaatajat, aga lõpuks oli neid üle 112 000. Sina mängisid seal pealtnäha paha poissi Jasperit. Milline tegelane Jasper sinu jaoks oli?
Temas oli palju vastandlikke kihte. Väliselt oli ta kambas väga paha poiss, aga see, mida ta sisemiselt tundis, oli midagi hoopis muud. Tal oli kogu aeg selline “kõva mehe” filter peal, aga kes ta päriselt oli, seda ta väga välja ei näidanud. Mina arvan, et ta oli tegelikult hea südamega ja kindlasti mitte pahatahtlik.
Minu jaoks oli see huvitav roll just sellepärast, et see oli esimene nii mitmekihiline roll, selline keeruline ja sügav. Võib-olla on seal ka mingid nüansid, mis on minu jaoks sarnased sellega, milline Jasper päriselt oli, aga mitte sellega, kellena ta püüdis paista.
Jasperit oli selles mõttes väga keeruline vaadata, et tegemist oli väga katkise lapsega. Kui kergelt see roll sulle kätte tuli? Kui palju sa pidid vaeva nägema, et Jasperini jõuda?
Režissöör ja stsenarist Tõnis Pill, kes selle tegelase välja mõtles ja teda algusest peale kõige paremini tundis, aitas mind väga palju. Aga see ei tulnud väga keeruliselt. Näiteks kambastseenides, kui olime teiste poistega koos, tekkis meil kuidagi selline flow state. Palju oli improviseeritud ja Tõnis andis meile ka üsna vabad käed. Me saime katsetada asju, mis tundusid meile endile loogilised, et meie tegelased võiksid nii käituda, ja tihti need lahendused ka meeldisid talle.
Enne võtteperioodi oli ka prooviperiood. Istusime näiteks ükskord režissööriga maha ja rääkisime lihtsalt minu tegelasest. Ma tegin ka füüsilisi ettevalmistusi – näiteks kirjutasin ise neid armastuskirju ja lõhkusin puid. See võib-olla ei ole midagi erakordset, aga mina ei olnud seda varem teinud.
Kui palju sa ettevalmistusperioodi ajal igapäevaelus mõtlesid sellele, mida Jasper mingis olukorras teeks?
Natuke küll. Ma proovisin mõista, mida Jasper mõtleb. Kui me stseene filmisime, ükskõik millega parasjagu tegelema pidime, püüdsin oma mõtted seada nii, et ma mõtlen justkui see tegelane sel hetkel, et ka filmimise ajal oleks see mõtteviis olemas.
Kuidas sa üldse “Fränki” sattusid?
Sattusin “Frängi” juurde tänu sellele, et käisin sarja “Homme põgeneme” võtetel. Seal oli üks grimeerija, kes saatis mulle avatud casting‘u kutse ja ütles, et ma võiksin sinna sobida. Mõtlesin kohe, et äge projekt tundub olevat, ka tegelaste kirjeldus oli väga põnev ja siis ma kandideerisin. Casting‘u voorud toimusid Allfilmi kontoris ja neid oli koos casting‘u režissööri Heli Jürissoni ja Tõnisega mitu. Lõpuks oli viimane voor, kus vaadati juba täpsemalt, kes millisesse rolli kõige paremini sobib.
Tegelikult oli see protsess veel pikem, sest alguses otsiti näitlejaid selleks, et teha rahastuse saamiseks umbes kümneminutiline treiler. Me filmisime selle treileri 2022. aasta sügisel. Talve jooksul saadi rahastus ja kevadel kutsuti meid uuesti kokku ja tegime stseene läbi. Õnneks sobisime kõik ning samad näitlejad jäid ka filmi. Seejärel olid proovid ja lõpuks läks veel peaaegu kaks aastat mööda, kuni film välja tuli. See oli tõesti päris pikk protsess.
Kas vahepeal tekkis ka tunne, et äkki seda filmi ei tulegi või et sina sinna ei saa?
Casting‘ute ajal olin tegelikult üsna enesekindel. Ma arvan, et casting‘utel peabki olema enesekindel. Aga pärast seda, kui treiler oli tehtud ja tuli talv, siis ma küll natuke stressasin, kas projekt saab raha ja kas me kõik jääme rollidesse. Kevadine kohtumine oli pigem juba selline ülevaatamine, uusi poisse nad enam ei otsinud, vaid vaatasid, kas me omavahel sobime, aga ikkagi oli see pinge sees. Me kõik poisid rääkisime grupivestluses omavahel, et kas saime rolli või mitte. Lõpuks selgus, et me kõik jäime alles, ja see oli väga hea tunne.
Kas sa proovisid kohe Jasperi rolli saada või oli tegemist rollitu casting‘uga?
See oli rollitu casting. Nad otsisid lihtsalt poisse ja vaatasid ise, kes millisesse rolli sobib. Ma mäletan, et ma võtsin juba esimestes casting‘u-voorudes kuidagi iseenesest selle kambaliidri rolli ja pärast esimest kohapealset casting‘ut sõitsin emaga koju ja ütlesin talle, et kui ma üldse sellesse filmi rolli saan, siis ma arvan, et mitte selle katkise poisi rolli, keda Derek (Derek Leheste – toim.) kehastas, vaid just selle kambaliidri rolli. Ta küsis, miks ma nii arvan, ja ma vastasin, et ma ei tea, mul on lihtsalt selline tunne.
Teil oli poistega ekraanilt vaadates väga hea omavaheline dünaamika. Kui sind praegu kuulan, siis tundub, et teie kamp oli ka ekraaniväliselt selline kokkuhoidev.
Jah, oli küll. Praegu me küll väga tihti kõik üksteist ei näe, aga teeme aeg-ajalt kokkusaamisi ja siis on tunne, nagu oleksime iga päev koos olnud. Oleme endiselt väga head sõbrad. Filmimise ajal oli see eriti nii. Enamik poisse oli Tallinnast väljas ja me elasime kõik hotellis koos. Seal oli ka väga lõbus. Meil oligi ja on siiani päriselt selline kamp.
Kui sa nüüd “Frängi” tegemisele tagasi vaatad, siis kas on mingeid hetki või mõtteid, mis sinuga siiani kaasas käivad? Kui palju sa sellele kõigele üldse tagasi mõtled?
Ikka mõtlen aeg-ajalt. Vahepeal vaatan vanu pilte võtteperioodist ja meenutan seda aega. Samas ma arvan, et ma ei saa ainult sellele keskenduda, vaid pean edasi liikuma uute projektidega. Ma ei saa jääda “Frängi” juurde kinni, kuigi see oli väga oluline ja südamelähedane projekt ning jääb mulle kindlasti väga pikaks ajaks meelde.
Mida see kogemus sulle kõige rohkem andis?
Kõige rohkem andis see mulle arusaamise sellest, kuidas filmivõtte protsess üldse töötab. Samuti andis see mulle näitlemise mõttes väga palju juurde. Ja muidugi andis see mulle ka palju uusi sõpru ja tutvusi, mis on minu jaoks väga oluline.
Kui palju sa “Fränki” üldse vaadanud oled?
Väga palju. Äkki kaheksa korda.
Kas sul on raske ennast ekraanil vaadata?
Ei ole. Muidu ma ei oleks seda kaheksa korda vaadanud. Ma tean, et mõnel on ennast raske vaadata ja näiteks režissöör ei vaadanud ühtegi fänniseanssi, ta läks alati kuhugi sööma, sest esilinastuseks oli ta filmi juba nii palju näinud. Mina aga vaatasin kevadel filmi umbes seitse korda kuu aja jooksul ja sügisel vaatasin veel korra. Ma arvan, et see on kõikidel näitlejatel nii, et esimesed paar vaatamist vaadatakse ennast rohkem, aga hiljem olen suutnud seda vaadata küll niimoodi, et ei vaata ainult ennast, vaid jälgin, mis filmis toimub, kuidas teised on ja nii edasi. Minu arust on see väga hea film.
On küll asju, mida ma tahaksin teha teistmoodi, aga ma ei hakka neid ütlema, sest muidu inimesed hakkavad neile tähelepanu pöörama. Ma arvan, et parem on, kui need jäävad minu enda teada. Ja tegelikult on hea, et ma ei ole oma rolliga täiesti rahul – siis on mul ka, mida õppida ja edasi arendada.
Kui kergelt Jasperi rolli maha raputamine läks? Kas jätsid pärast võtteid Jasperi kohe selja taha ja liikusid edasi?
Võib-olla oli ta kuskil alateadvuses olemas, aga ma arvan küll, et ma suutsin kohe edasi liikuda ja mul ei olnud sellega mingeid probleeme.
Kui me toome selle uuesti välja, siis “Fränk” oli eelmine aasta ikkagi suur hitt: see meeldis kriitikutele, aga samas tõi ka väga palju inimesi kinno, mis eesti filmide puhul ei ole alati nii. “Frängi” puhul oli minu meelest eriti oluline see, et kinno tuli väga palju noori. Kas selle edu oli sinu jaoks üllatus?
Jaa, nii suur edu oli kindlasti üllatus. Me kõik lootsime, et filmil läheb hästi ja et see toob inimesed kinno, aga nagu sa ise enne ütlesid, siis Tõnis ei oodanud seda absoluutselt. Ta vist ennustaski, et äkki tuleb 20 000 inimest vaatama. Aga see oli tõesti üllatav. See oli täiesti haige – Tiktokis tehti fänni-edit‘eid, ma ei ole kunagi varem näinud, et ühe eesti filmiga oleks midagi sellist juhtunud, et noored hakkavad ise sellist fännitööd tegema. Ma kindlasti ei näinud seda tulemas ega oodanud, et filmil nii hästi läheb.
Selle filmi keskmes on väga rasked teemad – kiusamine, keerulised peresuhted, noorte sõltuvused ja palju muud. Kuna film jõudis väga paljude noorteni ja paljud ilmselt ka samastuvad nende teemadega, siis kui palju sinu juurde tuldi ja taheti oma lugu rääkida?
Ma ei mäleta, et keegi oleks otseselt tulnud minuga vestlema oma isiklikest teemadest. Samas ma arvan küll, et põhjus, miks nii paljud noored seda filmi vaatamas käisid, on see, et paljud saavad millegagi suhestuda ja äratundmist on hästi palju. Ma väga loodan, et see film aitas kaasa sellele, et inimesed räägiksid rohkem oma vaimse tervise ja perekonna teemadest.
Teil olid ka need hästi populaarsed fännipäevad. Ma eeldan, et enamasti võtsid neist osa noored vaatajad. Mida nad teile nendel kohtumistel rääkisid? Või kas sulle kirjutati sotsiaalmeedias DM-idesse (direct message ehk privaatsõnum – toim.) ja jagati filmist muljeid?
Mul ei tulnud Instagramis kuni sügiseni mitte ühtegi DM-i, sest ma avastasin alles siis, et mul olid DM-id üldse välja lülitatud. Ma ei tea, kas see oli hea või halb asi, aga mulle ei saanudki keegi kirjutada (naerab). Fännipäevadel olid kõik need fännid tõesti enamasti väga noored. Tavaliselt olid nad seal sõpruskondadena ja mõned tegid isegi väikseid armsaid kingitusi, joonistati pilte meist. Tegime koos pilte ja suhtlesime nendega. Nad ütlesid lihtsalt, et “te olete nii ägedad” ja küsisid, kas pilti võib teha. Need olid väga toredad kohtumised.
Kas see tähelepanu ehmatas alguses natuke ära ka?
Alguses natuke küll.
Kas sind tuntakse tänaval ka ära, küsitakse pilti või autogrammi?
Seda on viimasel ajal vähem olnud, aga kui “Fränk” välja tuli, siis üsna tihti. See oli väga tore, kui keegi tundis ära ja tuli ütlema, et film meeldis. See on äge.
Kas sa tead, kas teistele poistele, kellel DM-id lahti olid, kirjutati?
Ma ei tea. Derekule võib-olla kirjutati, aga samas ta on hästi vaikne ja low-key tüüp, ta ise ei räägi sellest.
“Frängi” puhul on väga märkimisväärne ka see, et kuigi filmi tegevus toimub sajandi alguses, on see ometi kurvalt päevakajaline.
Jah, kuigi tegevus toimus 2006. aastal, siis ma arvan, et seal käsitletud teemad on praegu ja edaspidi veel pikalt väga aktuaalsed. Sellepärast see film kõnetab ka tänapäeval.
Kui palju sa kas filmimise ajal või hiljem oled sellele mõelnud, et elu, mida filmis kujutatakse, on tegelikult üsna sarnane tänapäevale, mil noortekambad jõhkrutsevad?
Ma ei mäleta, et oleksin sellele filmimise ajal väga palju mõelnud, aga nüüd küll. See elu, mida need poisid seal kambaga elavad, on tegelikult tänaseni alles, see on võib-olla lihtsalt rohkem varjus. See on kurb, aga ma arvan, et “Fränk” näitabki, miks sellist elu ei tohiks elada. Minu jaoks on see film justkui selliste kampade vastane film – see näitab, kui hullud asjad võivad lõpuks juhtuda.
Kui sa ise noore filmisõbrana hindad, siis kas “Frängi” edu üks põhjus võib olla ka see, et noortele lihtsalt ei tehta Eestis piisavalt filme? Mul on tunne, et tehakse küll lastele ja täiskasvanutele, aga vahepealsele eluetapile väga ei keskenduta.
Jah, ma arvan küll. Ma arvan, et Eesti filmitööstus liigubki sinnapoole, et tehakse rohkem noortele suunatud asju. Näiteks juba sel aastal tuleb välja “Morten” (režissöör Ivan Pavljutskov – toim.), kus ma mängin. Vaikselt hakkab see trend kasvama ja ma arvan, et “Fränk” oli ka filmitegijatele justkui näide sellest, et noortefilmidega võib ka väga hästi minna ja neid tasub teha.
“Frängi” puhul on ka palju välja toodud seda, mida sa ise enne mainisid – režissöör usaldas teid ja suhtus noortesse kui võrdväärsetesse, mitte ei vaadanud parastavalt ülevalt alla. Seda on kohe ekraanilt näha.
See on väga õige. Ma ise olen tundnud, et mõnes projektis, eriti siis, kui võtteplatsil on noored filmitegijad mingites väiksemates rollides, käitutakse noorte näitlejatega, nagu me oleksime viieaastased. See on minu arust nii-nii vale ja see on mind väga häirinud. Viimasel ajal seda küll enam eriti juhtunud ei ole, aga “Frängi” puhul oli vastupidi: režissöör Tõnis suhtles meiega nagu me oleksime temaga ühevanused ja andis meile vabad käed improviseerida. See on minu arust väga-väga hea ja õige viis, kuidas noorte näitlejatega suhelda.
Palun räägi “Mortenist” ka. Mis film see on?
“Morten” on noortefilm ja see peaks seal sügisel esilinastuma. Ma mängin seal Mortenit. See on samuti noortefilm, kuid seal on ka maagilised elemendid sees. Ma ei taha sisu väga spoil’ida (ette rääkida – toim.), aga ma mängin seal täiesti teistsugust tegelast kui Jasper – introvertset poissi, kes proovib kuhugi kuuluda ja sobituda ning kellel on ka omad perekondlikud probleemid.
Sa ütlesid, et Morten ja Jasper on väga erinevad karakterid. Kumb on sulle endale sarnasem ja kumba oli raskem kehastada? Või tuleb see sul nii lihtsalt, et vahet ei ole?
Kõik nii puusalt küll ei tule. Ma ütleks, et ma ei ole kummagagi eriti sarnane, vaid pigem kuskil nende kahe vahel. Kui Jasper on ühes äärmuses ja Morten teises, siis mina olen kuskil seal keskel. Minus on võib-olla mingeid nüansse, mis on Mortenis, ja mingeid, mis on Jasperis, aga ma ei ole kummagagi väga sarnane. Ma olen tohutult õnnelik, et mul on olnud võimalus mängida nii erinevaid rolle – introvertset poissi ja siis Jasperit, kes on kamba liider. Ma ei oska öelda, kumb oli lihtsam mängida. Mõlemad olid väljakutsuvad, aga kumbki ei olnud ka midagi ülemäära rasket.
“Morten” on su teine täispikk mängufilm, varem oled sa ka lühifilme teinud.
Jah, ma olen teinud kaks lühifilmi. Üks oli BFM-i audiovisuaalne lühifilm 2024. aastal ja teine oli Patrick Pintsi “Kuidas sulle öelda, vend”, mis linastus eelmisel aastal PÖFF-il.
“Kuidas sulle öelda, vennas” on sul ka väga emotsionaalne roll.
Ma arvan küll. Sellise lühikese formaadi kohta oli see ikkagi üsna emotsionaalne ja sügav roll.
Kuidas sinu jaoks erineb täispika mängufilmi tegemine lühifilmi tegemisest?
Suurim erinevus ongi see, et lühifilmi tegemine on palju kiirem protsess. Meil oli vist kolm võttepäeva, samas kui mängufilmil on neid näiteks kolmkümmend kolm. Tegelikult on filmitegemise protsess iseenesest samasugune – võttemeeskond tuleb kohale, pannakse kaadrid paika ja võtted toimivad ühtemoodi. Erinevus on pigem selles, et lugu on lühem ja kogu protsess on seetõttu ka lühem.
Ja kas lühifilmis pead oma rollile rutem ja täpsemalt pihta saama? Lugu peab ju kiiremini jooksma hakkama.
Jah, ma arvan küll. Mängufilmi puhul on tihti nii, et võtteperiood kestab näiteks viis päeva järjest, siis on paar päeva pausi ja siis jälle edasi. Selle ajaga saab rolli sisse elada, umbes paari päevaga tekib see tunne, et oled tegelases sees. Aga kui tuleb pikem paus, siis on jälle raskem sinna tagasi minna. Lühifilmi puhul ongi vaja minna kohale ja kohe olla selles rollis sees. Õnneks oli meil ka proov tehtud, nii et selles mõttes ei olnud hullu.
Sa rääkisid juba “Mortenist”, mis loodetavasti sügisel kinno tuleb, aga enne intervjuud ütlesid mulle, et käisid sügisel veel kahe filmi võtetel.
Jah, sügisel käisin Lätis tegemas Martti Helde “Hõbevalget”. Sellest ma ei saa veel väga palju rääkida, sest põhivõtted on tegelikult alles ees. Filmis on erinevad ajaliinid ja meie tegime ühe loo juba sügisel ära, kus mina mängisin. See on ajalooline ja jälle midagi väga-väga teistsugust võrreldes sellega, mida ma varem teinud olen. Ma pigem ei julge sellest praegu liiga palju rääkida, aga küll kõik tuleb omal ajal. Lisaks on veel üks projekt tulemas, millest ma ei saa üldse midagi rääkida.
Kas see on noortefilm?
Ei, see ei ole noortefilm. See on ka midagi täiesti teistsugust.
Kas võtad praegu, olles ikkagi oma karjääris alguses, vastu kõik rollid, mida sulle pakutakse?
Praegu olen ma asjad, mida mulle on pakutud, vastu võtnud, aga see on sellepärast, et mulle on pakutud ainult häid asju. Mul ei ole tulnud halbu pakkumisi. Kindlasti ma kõiki asju vastu ei võtaks, aga head projektid võtan hea meelega vastu. Selles mõttes on mul vist ka vedanud, et head projektid on sattunud mu teele.
Kas kool on kõige selle suhtes vastutulelik, kui sa ütled sügisel, et pead näiteks Lätti filmivõtetele minema?
Kool on olnud vastutulelik, nii eelmine kool kui ka praegune. Sellest õppeaastast olen ma nüüd VHK-s (Tallinna Vanalinna hariduskolleegium – toim). Õnneks on enamik suuremaid filmivõtteid olnud suvel, mitte kooliajal.
Kas VHK ja teatriklass olid sinu jaoks pikaajaline unistus või tundus see pigem loogilise jätkuna pärast seda, kui filmiasjad hästi käima läksid?
See tundus loogiline jätk, aga tegelikult oli see ka juba mitu aastat minu plaan. Ma teadsin juba seitsmendas klassis, et tahan pärast põhikooli kindlasti VHK-sse minna. Ma olen väga tänulik, et sinna sain, ja mulle väga meeldib see kool. Ma naudin VHK-d väga.
Kui sa gümnaasiumi lõpetad, kas plaanid minna lavakasse, välismaale või alles mõtled?
Mul on mingid mõtted olemas, aga ma veel kaalun. Mul on tegelikult veel natuke aega mõelda, nii et eks näis.
Aga kellena sa ennast näed – filminäitlejana, teatrinäitlejana või hoopis näiteks režissöörina?
Eks näis. Ma ei taha praegu öelda üht või teist. Mul on veel aega mõelda, aga ma olen kindel, et ma tahan näitlemisega edasi tegeleda.
Kas sa tunned ka mingisugust välist survet, et kuna filmide ja näitlemisega on praegu hästi läinud, siis justkui oodatakse, et sa jääksidki selle juurde? Samas on sul ju veel aega ümber mõelda ja teha midagi täiesti muud, lähed näiteks matemaatikat õppima.
Matemaatikat ma küll õppima ei lähe (naerab). Võib-olla mingi surve on, aga ma arvan, et saan sellega hästi hakkama. Ma ei tee sellest väga välja. Ma olen alati olnud seda meelt, et teen seda, mida ise õigeks pean. Praegu meeldib mulle näitlemine väga ja ma teen seda seni, kuni see mulle meeldib.
Kas sul on mõni unistuste projekt ka, mida tulevikus teha tahaksid?
Mul ei ole üht kindlat unistuste projekti. Unistus on pigem teha palju erinevaid asju. Kui tuleb midagi väga head, siis see ongi unistuste projekt. Ma tahaksin proovida väga erinevaid rolle ja tegelasi, panna ennast proovile ja näidata oma ampluaad.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.