Pektiin on taimne polüsahhariid. Keemiliselt on ta polü-D-galakturoonhape, tavaliselt metüülesterdatud. Pektiini peaahel sisaldab ka α-L-ramnoosijääke. Pektiin kuulub lahustumatu liitpolüsahhariidi pektoosi (ehk protopektiini) koostisse. Pektoosi osana kuulub ta peaaegu kõigi taimede rakukesta koostisse. Pektiini kirjeldas esimesena prantsuse keemik Henri Braconnot oma 1825. a artiklis^[1].

Väga madala kuni olematu metüülestri sisaldusega pektiini nimetatakse pektiinhappeks.

Ained, mis sisaldavad pektiine, nimetatakse pektiinaineteks.

Pektiinil on geelistumisvõime. Madala metoksüleeritusega pektiinid geelistuvad mitmevalentsete katioonide (peamiselt kasutatakse Ca²⁺) juuresolekul, samas kõrge metoksüleeritusega pektiinid geelistuvad suhkrute juuresolekul.

Pektiini kasutatakse moosi tegemisel moosipaksendajana. Toidulisandina tähistatakse pektiini kui E440.