Narva Jaani kirik

Narva Jaani kirik
Üldandmed
Asukoht Narva
Ehituse algus 1641
Ehituse lõpp 1651
Aadress Viru tänav 18, Narva
Koordinaadid 59° 22′ 41″ N, 28° 12′ 6″ E
Tehniline ülevaade
Ehitusmaterjal paekivi

Narva Ristija Johannese kirik ehk Narva Rootsi toomkirik, eestipäraselt Narva Jaani kirik oli luterikirik Narva vanalinnas. Kirik asus aadressil Viru tänav 18.

Hoone hävis 1944. aasta märtsipommitamises.

Ajalugu

1636. aastal moodustati Narva praostkond keskusega Narvas ja 1641. aastast oli Rootsi Ingerimaa kubermangu kirikuelu keskus Narva, kus resideeris Narva, Ingeri ja Alutaguse alade Narva ja Ingerimaa superintendent, esimene superintendent oli Heinrich Stahl. 1641. aastal alustati kiriku ehitamist kogudusele. 1645. aastal pärandas Narva bürgermeister Diedrich Warnecken kiriku ülalpidamiseks Päite mõisa, samal aastal kinnitas Rootsi kuningriigi valitsus kiriku Narva toomkirikuks ja rootsi kogudus kasutas seda kuni 1704. aastani.

Rootsiaegses Ingerimaa kubermangu keskuses, kasutas rootsi luterlik kogudus jumalateenistuseks Narva toomkirikut. Soome ja eesti kogudused liideti 1655. aastal kokku üheks soome-eesti koguduseks, Narva saksa kogudus kasutas Narva Johannese kirikut.

Vaade Jaani kirikule
Kiriku sisevaade (1939)
Kiriku ots Koidu tänaval (1939)

Kirikuhoone

Kirik ehitati kolmelöövilise kodakirikuna ilma kooripealseta ja eraldi torniosata aastatel 1641–1651. Kiriku ehitust alustasid kohalikud meistrid Elias Moor ja Hans Skinner. 1644. aastal kutsuti kohale kiviraidur Zacharius Hoffmann vanem, ehitusel osales ka Mattias Daus. 1651. aastal valmis neljatahuline, tugevasti lõigatud nurkadega kellatorn.

Kiriku hoone laoti paekivist. Hoone välisseintes domineerisid kaheastmelised tugipiilarid. Kiriku kaheastmeline katus ületas peaaegu pooleteistkordselt seinte kõrguse. Kompaktse kirikuruumi ristvõlvistik ja aknad olid teravkaarsed. Võlvitugedeks kasutatud ülevalt ahenevad ümarpiilarid, mis lõppesid lihtsate nelinurksete kapiteelidega, meenutasid gootikat, vaid selle vahega, et neil olid kõrged plokkbaasid, mille vormi propageeriti juba 16. sajandi arhitektuuritrakataatides.

Narva toomkirik

1645. aastal kinnitas Rootsi kuningriigi valitsus kiriku, Narva toomkirikuks ja rootsi kogudus kasutas Rootsiaegses Ingerimaa kubermangu keskuses, Narva toomkirikut jumalateenistuseks kuni 1704. aastani. Aastatel 1658–1663 ja 1667–1704 oli Narva ja Ingerimaa superintendent ka Narva Rootsi koguduse (toomkiriku koguduse) vaimulik ning alates 1667. aastast oli Narva Toomkiriku toomkoguduse Rootsi kogudus pidevalt superintendendi prebendaarkogudus[1].

1659. aastal said rootsi koguduse toomkirik ja saksa koguduse Narva Jeruusalemma Johannese kirik kannatada suures linnatulekahjus ja hävisid kiriku katus ja kellatorn, soome-eesti koguduse puukirik hävines. 1660. aastaks kirik taastati, kuid kellatorn taastati Zacharius Hoffman noorema poolt oletatavasti 1662. aastaks. 1690. aastal remonditi kirikut uuesti nii seest kui ka väljast.

Narva toomkiriku vaimulikud

17. sajandi alguses, Erich Nilsson[2], Narva rootsi-soome koguduse pastor vt. Narva Jeruusalemma Johannese kirik ja kogudus

1704. aastal vallutasid Peeter I-e vene väed Narva. Kirik muudeti õigeusu kirikuks, pühitseti Aleksander Nevskile ja anti Narva polgu kirikuks. Õigeusu kirikuna tegutses see kuni 29. juunini 1708, mil jumalateenistused viidi üle avatud Issanda Muutmise katedraali, mis enne Narva vallutamist oli kuulunud saksa kogudusele ja kandis neil aastatel nime Narva Jeruusalemma Johannese kirik ehk Jaani kirik. Toomkirik suleti.

Narva saksa Johannese kirik

1718. aastal lubati 1708. aastal küüditatud sakslastel ja rootslastel Narva naasta. Kuna saksa kogudusel puudus kirik, anti 1733. aastal[26] kirik Venemaa keisrikojas mõjuvõimu omavate saksa päritolu Münnichi, Bironi, Ostermanni ja Novgorodi piiskopi Theofani kaasabil üle luterlikule saksa kogudusele. Pärast remonti pühitses pastor Caspar Matthias Rodde selle 1734. aastal Ristija Johannese kirikuks ehk saksa Jaani kirikuks[27]. 1727. aastal, kui oli valminud Narva uuslinnas Narva Rootsi-Soome Mihkli kirik, liitusid soome kogudusega asumiselt tagasi pöördunud rootslased ja samal aastal asutati rootsi-soome Miikaeli kogudus.

Uuemates ajalookirjutistes on levima hakanud viga kiriku nimes: Narva saksa Jaani kirik ei ole kunagi olnud Püha Apostel Johannese kirik. Aleksander Nevski kirik, endine toomkirik, pühitseti ümber Ristija Johannese nime kandvaks kirikuks.[28]

Kirikus oli järjekordne tulekahju 23. aprillil 1747. Põles kellatorn, mis taastati 1774. aastal. Taastamistööd toimusid linna ehitusmeistri Henric Wilhelm Zappe juhtimisel. 1789. aastal sai kirik varaklassitsistlikus stiilis tornikiivri koos kullatud muna ja ristiga.

Narva Jaani kirik 1939. aastal
Purustatud Jaani kirik (1944)

Aastatel 1849–1850 toimus kirikus kapitaalremont, torni katuse kattis uuesti ehitusmeister Abram Guljuškin, torni remont jätkus Mattias Haljala juhtimisel. Muna ja risti kuldas meister Henrich Karl Zeele. Kogu kiriku remonti juhtis Johan Zappe.

29. oktoobril 1850 avati kirik uuesti kogudusele kasutamiseks, kuid remont lõppes täielikult alles 1854. aastal.

Kirik ja kogudus kuulus koos Narva linnaga Peterburi kubermangu ja Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peterburi konsistooriumiringkonna Peterburi konsistooriumi haldusalasse. Narva Püha Johannese koguduse pastorid teenisid ka evangeelseid kogudusi Jamburgis, Korovinas ning Oudovas. Vabadussõja ajal sai kirik kahjustada Nõukogude Venemaa Punaarmee suurtükitulest, kuid taastati pärast sõja lõppu ning kuulus EELK Narva-Alutaguse praostkonda. Sakslaste lahkumise järel 1939. aastal, suure enamuse koguduse liikmete ümberasumisega Saksamaale, sattus Saksa praostkonna kogudus seisukorda, mis kutsus esile tema likvideerimise[29].

Kirik sai tugevasti kannatada 1944. aastal Narva märtsipommitamiste ja lahingute käigus ning hävitati lõplikult 1950. aastail, mil sõjas säilinud varemed lammutati.

Narva Johannese kogudus

Johannese kirik oli algul rootsi peakirik, siis vene kirik ja hiljem aastast 1733 saksa kirik ning 1939. aastast eesti koguduse kirik[29].

 Pikemalt artiklites Narva Johannese kogudus ja Narva Püha Johannese saksa kogudus

Viited

  1. ↑ Kyösti Väänänen, Herdaminne för Ingermanland. I, Lutherska stiftsstyrelsen, församlingarnas prästerskap och skollärare i Ingermanland under svenska tiden s. 19, Svenska litteratursällskapet i Finland, 1987.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 Kyösti Väänänen, Herdaminne för Ingermanland. I, Lutherska stiftsstyrelsen, församlingarnas prästerskap och skollärare i Ingermanland under svenska tiden s. 122-123, Svenska litteratursällskapet i Finland, 1987.
  3. ↑ Yrjö Kotivuori, Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Falk, Erik (-1645), (vaadatud 27.02.2026)
  4. ↑ Ericus Johannis Falck blev 1638 kyrkoherde i svenska och finska församlingarna i Narva och prost i Allentaken (ej domprost). Han dog i Narva 1645, sok.riksarkivet.se
  5. 1 2 Matthias Akiander. Bidrag till kännedom om Evangelisk-lutherska församlingarne i Ingermanlands stift, Helsingfors, J. C. Frenckell & Son, 1865, lk 67
  6. ↑ Falkenfelt nr 1180. Erik Johansson Falk. Domprost i Narva 1638. Död 1645, www.adelsvapen.com
  7. ↑ Jully Ramsay, Frälsesläkter i Finland intill stora ofreden, s. 106. Erik Johansson Falk (tab. I). Domprost i Narva 1638; † 1645.
  8. ↑ Ericus Johannis Falck, TLÜAR rahvusbibliograafia isikud
  9. ↑ Yrjö Kotivuori, Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Albogius, Erik (1619-1678), (vaadatud 27.2.2026)
  10. ↑ Yrjö Kotivuori, Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Magnus Duraeus, (vaadatud 27.2.2026)
  11. ↑ Yrjö Kotivuori, Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Magnus Magni Wichlerus, (vaadatud 27.2.2026)
  12. ↑ Matthias Akiander. Bidrag till kännedom om Evangelisk-lutherska församlingarne i Ingermanlands stift, Helsingfors, J. C. Frenckell & Son, 1865, lk. 68
  13. ↑ Matthias Akiander. Bidrag till kännedom om Evangelisk-lutherska församlingarne i Ingermanlands stift, Helsingfors, J. C. Frenckell & Son, 1865, lk. 62
  14. ↑ Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Jonas Olai Alaudinus (-1683), (vaadatud 27.02.2026)
  15. ↑ Kyösti Väänänen, Herdaminne för Ingermanland. I. s. 145
  16. ↑ Kyösti Väänänen, Herdaminne för Ingermanland. I, Lutherska stiftsstyrelsen, församlingarnas prästerskap och skollärare i Ingermanland under svenska tiden s. 146-147, Svenska litteratursällskapet i Finland, 1987.
  17. ↑ Yrjö Kotivuori, Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Albogius, Justus (-1684), (vaadatud 27.2.2026)
  18. ↑ Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Mollerus, Anders (-1689), (vaadatud 27.02.2026)
  19. ↑ Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Forsenius, Johan (1660-1705), (vaadatud 27.02.2026)
  20. ↑ Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Olof Alaudinus, (vaadatud 27.02.2026)
  21. ↑ Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Ahlgren, Anders (1656-1714), (vaadatud 27.02.2026)
  22. ↑ Yrjö Kotivuori, Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Jonas Alaudinus, (vaadatud 27.2.2026)
  23. ↑ Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. Bd. 1. Mitau: Steffenhagen und Sohn 1827, lk. 118–121
  24. ↑ Yrjö Kotivuori, Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Johan Nybeck, (vaadatud 27.2.2026)
  25. ↑ Yrjö Kotivuori, Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Rungius, Johan (1666-1704), (vaadatud 07.07.2025)
  26. ↑ Kyösti Väänänen, Herdaminne för Ingermanland. I, Lutherska stiftsstyrelsen, församlingarnas prästerskap och skollärare i Ingermanland under svenska tiden s. 121, Svenska litteratursällskapet i Finland, 1987.
  27. ↑ Kristjan Luhamets, Koguduse lugu: Narva Jaani, e-kirik.eelk.ee, 2. nov. 2022
  28. ↑ Vt H. J. Hansen, Geschichte der Stadt Narva, 1858.
  29. 1 2 Eestikeelne jutlus Narva saksa kirikus., Uus Eesti, nr. 320, 23 november 1939

Vaata ka

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Narva_Johannese_kirik