Michel Ney (prantsuse hääldus: ​[miʃɛl ˈnɛ], tuntud kui marssal Ney; 10. jaanuar 1769 Saarlouis, Lotringi hertsogkond – 7. detsember 1815 Pariis) oli Prantsusmaa sõjaväelane ja väejuht Prantsusmaa revolutsioonisõdade ja Napoleoni sõdade ajal. Ta kandis 1808. aastast Elchingeni hertsogi tiitlit ning sai 1813. aastal Moskva vürsti (prantsuse keeles Prince de la Moskowa) tiitli, mis anti talle Borodino lahingu järel.

Ney oli üks 18 Napoleoni nimetatud Prantsuse impeeriumi marssalist ja kuulus keisri kõige usaldusväärsemate ja kogenumate väejuhtide hulka.

Sõdurite seas tunti teda hüüdnimega Le Rougeaud („punanägu“), Napoleon nimetas teda aga le Brave des Braves („vapram vapramatest“). Eriti kuulsaks sai Ney 1812. aasta Venemaa sõjakäigu ajal, kus ta juhtis Prantsuse armee taganemisel tagalakaitset ning pälvis hüüdnime „Prantsuse armee viimane“.

Pärast Napoleoni lõplikku kaotust mõisteti Ney Bourbonide restauratsiooni ajal riigireetmises süüdi ning ta hukati 7. detsembril 1815 Pariisis. Ta on jäänud Prantsuse sõjaajalukku ühe tuntuma ja vastuolulisema marssalina.