Lina harimine
Lina harimine oli toorlina töötlemine puhta linakiu eraldamiseks.
19. sajandil oli linakasvatus Lääne- ja Lõuna-Eesti taludes peamine tuluallikas ning oli töömahukamaid sügistöid. 20. sajandi alguses vähenes kodune linakasvatus oluliselt linavabrikute rajamise tõttu.[1]
Metoodika
Kitkumine
Valminud lina tõmmati käsitsi maa seest juurtega välja ehk kitkuti. Taimed seoti peodesse.
Kupardamine
Järgnevaid töid teostasid mehed kuni ropsimiseni. Linapeodelt eemaldati raatsi või selleks kohandatud vikati abil kuprad ning seoti kubudesse, milles oli 20 kuni 30 peod.[1]
Leotamine
Kiudude eraldamiseks pandi linad linalikku. Leotamise eesmärk on linakiu eraldamine puitunud varre küljest.
Varre murdmine
Leotatud linad kuivati rehetoas partel ning seejärel murti linavarre puitunud kihid (varre keskmine osa) lõugutil kiude küljest lahti.[2]
Rasket lõugutamist kergendas 19. sajandi keskpaiku kasutusele võetud mehaanilised riistad nagu linamasin, mida valmistasid kohalikud puusepad ning mis töötas algul inimjõul, hiljem ka hobujõul.[1] Uuemad tööriistad võeti kasutusele piirkondades, kus lina töödeldi suuremates kogustes ja investeering tasus end ära.[3]
Linavarre puhastamine linaluudest
Peale lõugutamist eraldati kiud enamikust linaluudest ropsimõõga või labaga ropsides ehk piki kiudu lüües. Võidi kasutada ka ropsijalga. 1920. aastatest võeti kasutusele mehaniseeritud linavurrid.[3]
Kammimine
Linakiude lõplik puhastamine toimus linaharjaga, kui eraldati lühemad kiud ehk takud. Linapeod hoiti käes, lasti heljuda linakammi piidele ning tõmmati ettevaatlikult läbi, et pikki kiude võimalikult palju säilitada ja võimalikult vähe takku saada. Linakamme oli erineva tihedusega. Harjamist alustati hõredamast ning liiguti järjest tihedamatele.[2] [3]
Margit Pensa kohtas välitöödel kahte meetodit: "Lõuna-Eestis ei tõmmata iga linapeod harjastest lõpuni läbi, vaid jäetakse ots tegemata ning peale kaht–kolme korda sugemist tõmmatakse linapeo lõplikult harjastest läbi. Harjamist alustatakse linapeo keskelt, liikudes otste poole. Ida-Virumaal tehtud välitööde raames märkasin aga, et tõmmati iga harjastest läbitõmbe korral linapeo lõpuni läbi. Harjamist alustati 1/3 otsast, liikudes peale kaht–kolme tõmmet linapeo keskme poole."[3]
Viited
- 1 2 3 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 142
- 1 2 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Välja andnud Õie Ränk. Tallinn. 1995. lk 102
- 1 2 3 4 Pensa, Margit (2016). "Lina töötlemine 20. sajandi esimesel poolel Eestis ja selle protsessi taasloomine". Vaadatud 23. oktoober 2025.