Juhtimine

 See artikkel räägib organisatsioonide juhtimisest (sotsiaalteaduste kontekst); sõna muude tähenduste kohta vaata lehekülge Juhtimine (täpsustus)

Juhtimine on üldistatult subjekti ja objekti vaheline suhe ehk tegevus, mille kaudu juht mõjutab juhitavaid, et saavutada teatud eesmärke.

Need eesmärgid võivad olla nii organisatsiooni, juhi kui ka juhitavate isikute omad.

Tuleb silmas pidada, et juhtimise mõistet ei ole üheselt defineeritud. Defineerimise teeb ühe asjaoluna keerukaks akadeemiline debatt, kas definitsioonis tuleks käsitleda[1]

  • juhti kui administreerijat (management) või
  • juhti kui eestvedajat (leadership)

Eestvedamise ja administreerimise eristamine

Kuigi eestvedamise ja administreerimise definitsioonid on erinevad, ei eristata neid eesti keeles niivõrd nagu näiteks saksa (management ja führung) või hispaania (liderazgo ja gestión) keeles. Endised Tartu Ülikooli majandusteaduskonna õppejõud Kulno Türk ning Aino Siimon on leidnud, et eesti keeles võiks mõistetel "administreerimine"[2] ja "juhtimine" siiski vahet teha.[3]

Juhtimisvaldkonna teadlased on lähenenud sellele eri teid pidi:

"Administreerimise ülesanne on teha asju õigesti, eestvedamise ülesanne on teha õigeid asju." – Peter Drucker[4][5]
  • Harvardi juhtimisprofessor John Kotter sõnastab juhtimist kui organisatsiooni visiooni väljatöötamist ja töötajate vastavusse viimist selle visiooniga. Administreerimine hõlmab selle juhtimisprotsessi planeerimist, organiseerimist ning kontrolli.[6]
  • Majandusteadlase Jean-Paul Thommeni integreeritud administreerimismudelis on juhtimist kujutatud administreerimise tuumana, kus inimeste juhtimist ümbritseb planeerimine, otsustamine, delegeerimine ja kontrollimine.[3]
  • Organisatsioonipsühholoogia professor Ronald E. Riggio on märkinud oma uuringutes, et ühine erinevus eestvedamise ja administreerimise vahel on see, et traditsiooniliselt täidab juhtpositsioon organisatsiooni "kõrgemaid" funktsioone, samas kui administratsioon tegeleb igapäevasemate ülesannetega.[7]

Lihtsal kujul võib kahe mõiste erinevuse kokku võtta järgmiselt: juhtimine kui eestvedamine keskendub inimeste mõjutamisele ja motiveerimisele. Administreerimine seevastu tegeleb olemasolevate süsteemide ja organisatsioonistruktuuride planeerimise, koordineerimise ja kontrollimisega, kasutades selleks eelkõige tehnilisi vahendeid. Ehk juhtimine tegeleb inimestega, administreerimine struktuuri tagamisega.

Eestvedajate ja administreerijate erinevused[1][8]
Eestvedajad Administreerijad Allikas
Eestvedajad valivad talenti, motiveerivad, õpetavad ja ehitavad usaldust Administreerijad planeerivad, koostavad eelarvet, hindavad mõjusid ja lihtsustavad Maccoby

(2000)

Eestvedajad on hingega (või südamega) asja juures Administreerijad on kaine mõistusega
Eestvedajad on loovad ja paindlikud Administreerijad on ratsionaalsed ja analüütilised Capowski

(1994)

Kõik eestvedajad on head administreerijad Kõikidel administreerijatel ei pruugi olla eestvedaja omadusi Daft

(2003)

Eestvedajad otsustavad mis kaupa ja reisijaid rong kannab ja kuhu ta läheb Administreerijad vastutavad, et rong õigel ajal kohale jõuab Perloff

(2004)

Eestvedajad on strateegilised Administreerijad on taktikalised
Eestvedajatel on eesmärkide suhtes isiklik ja aktiivne suhtumine Administreerijatel on eesmärkide suhtes objektiivne, võib olla isegi passiivne, suhtumine Zaleznik

(1977)

Eestvedajad uuendavad Administreerijad haldavad Bennis

(1989)

Eestvedajate mureks on usaldus ja inimesed Administreerijate mureks on süsteemid, protseduurid ja struktuur
Eestvedajad küsivad "mida" ja "miks" Administreerijad küsivad "kuidas" ja "kuna"

Ajalugu ja teooriad

Juhtimine kui eestvedamine

Juhtimise kontseptsioonist on kirjutanud juba varajased filosoofid ja suured mõtlejad, nagu näiteks Xenophon (teoses cyropaedia, mida peetakse üheks esimeseks temaatiliseks teoseks), Aristoteles, Platon, Konfutsius, Sunzi jt. Juhtimine on ajalooliselt olnud seotud hierarhiliste võimupositsioonidega, ehk traditsiooniliselt on mõtestatud juhte kui individuaalseid suursuguseid kangelaslikke kujusid, nagu näiteks Caesar, Napoleon või Tšingis-khaan.

Samas vaimus tekkis 19. sajandil esimene eestvedajaliku juhtimisteooria alge, Thomas Carlyle'i postuleeritud "suurmehe" teooria, mille kohaselt saavad juhtideks kindlate sünnipäraste isikuomadustega "suurmehed".[9] Carlyle käsitles seda küll ajaloolase perspektiivist, kuid tema ideedest arenes teooria edasi juhtimisvaldkonda.

Edasiarengutena hakkasid ajajärku tekkima uued teooriaid, suuresti seoses laiapinnaliste ühiskondlike ning teaduslike edasiarengutega.

"Kui su tegevus inspireerib teisi unistama rohkem, õppima rohkem, tegema rohkem ja saama enamaks, siis sa oled eestvedaja!" – John Quincy Adams
  • 1900.–1930. aastate isikuomaduste teooria, mis proovis identifitseerida juhtimiseks vajaminevaid iseloomujooni
  • 1940. aastate lõpu psühhoanalüütilised teooriad, mis uurisid inimeste motivatsiooni juhtida ning juhti järgida
  • 1960. aastate "tehingute" teooriad, mis uurisid inimestevahelisi sotsiaalseid tehinguid ning motiveeritust läbi ühiste eesmärkide
  • 1970. aastate omistamisteooriad, kus hakati keskenduma organisatsioonikäitumisele ja haldusteadusele
  • 1980. aastatest kuni tänapäevani on juhtimise teooriad liikunud eemale hiararhilisest positsioonipõhisusest. Juhtimine on kujunenud horisontaalsemaks, ehk esineb vähem jäikasid ja staatilisi juhtimisstruktuure. Üldpildis on juhtimine aina rohkem jagatud ja paindlik.[10]

Kokkuvõtlikult, traditsiooniliselt ja ajalooliselt on juhi (direktor, juhataja või diktaator) roll olnud sageli võimu keskne. Tänapäevane juhtimine lähtub aga tõsiasjast, et inimestel on laialdased vabadused ning seetõttu tuleb neid kaasata tegevusse vabatahtlikkuse alusel. Juht ei saa enam tugineda ainult käskudele ja keeldudele, vaid peab looma inspireeriva visiooni ja näitama eeskuju seatud eesmärkide saavutamiseks. Juhtimise fookus on nihkunud eemale võimule rajatud käsutamisest ning keskendub nüüd strateegilisele planeerimisele, töötajate kaasamisele, koostööle ja tegevuste sihipärasele organiseerimisele ja koordineerimisele.

Juhtimise kui eestvedamise teooriad[11]
Teooria/lähenemine Periood Eeldused Kriitika
"Suurmehe" 19. sajandi keskpaik kuni 1900. aastad
  • Sünnitakse juhtidena
  • Juhid on loomupäraselt mõjuvõimsad ja tugevad
  • Puudub teaduspõhine tõend juhivõimete pärilikkusest
  • Eeldus, et vähestes peitub juhipotentsiaal
Isikuomaduste 1904 kuni 1947
  • Juhtidel on ülemuslikud isikuomadused
  • Kindlatel isikutel on loomulik juhtimisoskus
  • Eristab neid enda juhitavates
  • Ei arvesta olukorrapõhisusega (juhtide käitumine ja juhitavate motivatsioonitegurid)
  • Umbmäärased "juhtide isikuomadused"
  • Puuduvad tõendid isikuomaduste ja juhtimisefektiivsuse seosest
Tehinguline/

mõjuvõimu

 1920. aastate keskpaik kuni 1977
  • Juhtimine on mõjuvõimu või sotsiaalse tehingu protsess
  • Karisma mõju juhi-juhitava suhetele vajab rohkem uurimist
Olukorrapõhine 1950. aastad kuni 1960. aastad
  • Juhid käituvad olenevalt olukorrast
  • Olukord määrab, kellest saab juht
  • Juhil on erinevateks olukordadeks on vaja erinevaid lähenemisi
  • Enamik olukorrapõhistest teooriatest on umbmäärased, mistõttu on eelduste tegemine raskendatud
  • Teooriatel puuduvad head mõõdikud
Käitumuslik 1950. aastad kuni 1980. aastate algus
  • Eksisteerib üks ainuõige viis, kuidas juhtida
  • Juhid, kes tunnevad rohkesti muret nii isikute kui ka tootlikkuse vastu on efektiivsed
  • Olukorrapõhised muutujad ja grupi protsesse ignoreeritakse
  • Uuringud ei ole suutnud määratleda olukordasid, millal spetsiifilised juhikäitumised relevantsed on

Juhtimine kui administreerimine

Administreerimise kui juhtimisteooria vundamendi rajajaks peetakse mehaanikainseneri Frederick Winslow Taylorit, kelle 1911. aastal ilmunud monograafia "The Principles of Scientific Management" pani aluse taylorismile. Taylor lähtud ideest, et tööliste ja ülemate tööprotsesside analüüsimise ja standardiseerimise kaudu on võimalik koostööga tõsta tootlikkust ja efektiivsust.[12] Kuigi taylorismi esmane eesmärk oli tootlikkuse suurendamine,[13] peetakse seda tänapäeval kaasaegse administreerimisteooria aluseks.

20. sajandi alguses kujunes välja administratiivne koolkond, mis uuris esmakordselt süvendatult organisatsiooniteooriat.[3] Kaevandusinsener Henry Fayol avaldas 1916. aastal raamatu "Administration Industrielle et Generale’s", kus ta sõnastas neliteist juhtimispõhimõtet ja viis juhtimisfunktsiooni:[14][3]

  1. planeerimine, prognoosimine;
  2. organiseerimine (tööjaotus, materiaalse ja sotsiaalse organismi rajamine);
  3. inimeste käsutamine;
  4. koordineerimine ehk ühtesobitamine;
  5. kontroll, järelevalve.

Aja jooksul on nende funktsioonide olemus muutunud detailsemaks, kuid Fayoli teooria on endiselt mõjukas ka tänapäeva juhtimispraktikas.

1960. aastatel käsitles administreerimisteooriat Ernest Dale’i empiiriline koolkond. Dale leidis, et juhtimist kui administreerimist tuleks uurida mitte üksnes abstraktselt, vaid ka praktiliselt. Tema lähenemine hõlmas reaalsete ettevõtjate ja juhtide kogemuste analüüsi, mille abil ta tuvastas kontekstipõhised juhtimispõhimõtteid. Dale’i teooria käsitleb administreerimist kui rakenduslikku ja kontekstipõhist tegevust, kus juhtimisel tehakse otsuseid vastavalt olukorrale, mitte ainult universaalsete reeglite alusel.[15]

Organisatsiooniteoreetiku Harold Koontz’i "The Management Theory Jungle" kirjeldas administreerimise mõiste vastuolulist kasutamist teaduses. Koontz tõi esile, et teadlased ja praktikud viitasid mõistega nii inimeste juhtimisele kui ka protsesside haldamisele või organisatsioonilisele käitumisele, kuigi reaalsuses peaks neid käsitlema lahus.[16] Koontzi teooria järgi on administreerimine mitmetahuline ja interdistsiplinaarne nähtus, mille tähendus sõltub kontekstist ja vaatenurgast.[17]

Juhtimise funktsioonid

"Juhtimisfunktsioonid on juhtimistegevuse põhilised koostisosad, ehk osategevused." – Türk & Siimon, 2004, lk 115

Traditsiooniliselt on juhtimise funktsioonideks peetud tegevuste strateegilist ja operatiivset planeerimist, jooksvat tegevuste organiseerimist, organisatsiooni mehitamist ja selle liikmete motiveerimist, erinevate tegevuste koordineerimist ja kontrollimist jms.

Peale juba mainitud Fayoli tüpoloogia on üks tuntumaid juhtimisfunktsioonide liigitusi Luther Halsey Gulicki akronüümi POSDCORBi kontseptsioon:[3]

  • Planning − planeerimine, st kõige selle määratlemine, mida ja kuidas peab tegema selleks, et saavutada ettevõtte eesmärke
  • Organizing − organiseerimine, st ametliku struktuuri kujundamine, allüksuste moodustamine ja koordineerimine, pidades silmas üldeesmärki.
  • Staffing − personalitöö, st personali valik ja koolitus ning tööks vastavate tingimuste tagamine.
  • Directing − suunamine, juhtimine, st üksikotsuste jooksev vastuvõtmine ja nende muutmine üksik- või üldkorraldusteks.
  • COordinating − koordineerimine, st tööprotsesside erinevate osade sidustamine.
  • Reporting − aruandmine, st informatsiooni edastamine kõrgemale juhtimistasandile.
  • Budgeting − eelarvestamine, st eelarve koostamine, kontrollimine.

Erialases kirjanduses on eristatud ka juhtimise klassikalisi ja seostavaid funktsioone:

  • Klassikalisteks funktsioonideks on planeerimine, organiseerimine, kontroll, personalijuhtimine ja eestvedamine.
  • Seostavateks funktsioonideks on otsustamine ja kommunikatsioon.

Seostav funktsioon otsustamine on seotud kolme klassikalise funktsiooniga – planeerimise, organiseerimise ja kontrolliga. Kommunikatsiooni osategevus on seotud kõigi klassikaliste juhtimisfunktsioonidega, kuna nende kõigi täitmiseks on vajalik informatsiooni koguda, töödelda ja edastada, mistõttu ei ole ilma kommunikatsioonita juhtimine mõeldav.[3]

Juhtimisega seonduvad mõisted

Viited

  1. 1 2 Toor, Shamas-ur-Rehman; Ofori, George (1. aprill 2008). "Leadership versus Management: How They Are Different, and Why". Leadership and Management in Engineering (inglise). 8 (2): 61–66. DOI:10.1061/(ASCE)1532-6748(2008)8:2(61). ISSN 1532-6748.
  2. ↑ Originaaltsitaadis "mänedžment"
  3. 1 2 3 4 5 6 Türk, Kulno; Siimon, Aino (2004). Juhtimine: teoreetilised alused (Teine trükk). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 27-36, 115-122. ISBN 9789985569658.
  4. ↑ Drucker, Peter F. (2018). The essential Drucker: selections from the management works of Peter F. Drucker. Abingdon: Routledge. ISBN 978-0-7506-5018-2.
  5. ↑ Tsitaat on laialdaselt omistatud Peter Druckerile ja/või Warren Bennisele, kuid kumbki ei omista seda iseendale (Riggio, 2017, lk 2). Tsitaadi originaalne autor on tundmatu.
  6. ↑ Lunenburg, Fred (27. veebruar 2020). "Leadership versus Management: A Key Distinction—At Least in Theory". Main Issues Of Pedagogy And Psychology. 3 (3): 15-18. DOI:10.24234/miopap.v3i3.15. ISSN 1829-1295.
  7. ↑ Riggio, Ronald E. (2017). The Oxford Handbook of Management (inglise) (esimene trükk). Oxford University Press. Lk 1-26. ISBN 9780198708612.
  8. ↑ Lühendatud ja osati kohandatud versioon originaaltabelist tõlke-ja kompaktsuse huvides. Sellega ühtegi sisulist mõtet muudetud ei ole, ainult liigne välja lõigatud.
  9. ↑ Hunt, Thaddeus; Fedynich, LaVonne C. (28. veebruar 2019). "Leadership: Past, Present, and Future: An Evolution of an Idea". Journal of Arts and Humanities. 8 (2): 20-26.
  10. ↑ Klingborg, Donald J.; Moore, Dale A.; Varea-Hammond, Sonya (2006). "What Is Leadership?". Journal of Veterinary Medical Education. 33 (2): 280–283. DOI:10.3138/jvme.33.2.280. ISSN 0748-321X.
  11. ↑ Komives, Susan R.; Dugan, John P.; Owen, Julie E.; Slack, Craig; Wagner, Wendy; Programs (NCLP), National Clearinghouse of Leadership (8. märts 2011). The Handbook for Student Leadership Development (inglise). John Wiley & Sons. Lk 38. ISBN 978-0-470-53107-5.
  12. ↑ M.P., Badom; B.W., Girigiri (19. juuli 2021). "Theoretical Issues in Human Resources Management: From Taylorism to Theory Z". British Journal of Management and Marketing Studies (inglise). 4 (3): 1–20, 3. DOI:10.52589/BJMMS-BO8QJCHP. ISSN 2689-5072.
  13. ↑ Taylor, F. W. (1911). "The principles of scientific management".
  14. ↑ Voxted, Søren (2017). "100 years of Henri Fayol". management revu. 28 (2): 256–274, 256-258. DOI:10.5771/0935-9915-2017-2-256. ISSN 0935-9915.
  15. ↑ Luthans, F. (1970). "Management: Theory and Practice (Book Review)". Personnel Psychology. 23 (1): 111–134, 113-114. DOI:10.1111/j.1744-6570.1970.tb01640.x. ISSN 0031-5826.
  16. ↑ Koontz, H. (1961). "The Management Theory Jungle". Academy of Management Journal (inglise). 4 (3): 174–188, 175. DOI:10.2307/254541. ISSN 0001-4273.[alaline kõdulink]
  17. ↑ Willmott, H (2025). "Management Theory: Jungle, Myth, or Hoax?". Academy of Management Review (inglise): 1-32, 6. DOI:10.5465/amr.2023.0098. ISSN 0363-7425.

Kirjandus

  • Quaquebeke ja Eckloff võtavad enda uurimuses "Why Follow? The Interplay of Leader Categorization, Identification, and Feeling Respected" (2013) vaatluse alla liidri kategoriseerimise teooria koos identieedil põhineva lähenemise juhtimises. (Thomas, Martin, Riggio 2013)
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Juhtimine_(m%C3%A4ned%C5%BEment)