Heli Lääts lõpetas 1955. aastal Tallinna Muusikakooli.^[1] Samal aastal debüteeris ta estraadilaval. 1960. aastal lõpetas ta laulu erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (Tiit Kuusiku õpilasena). Ta sai esimese Eesti lauljana estraadi- ja kammerlaulja kvalifikatsiooni.^[1]

Regulaarsed esinemised estraadilauljana algasid 1956. aastal Emil Laansoo ansambli ja Eesti Raadio estraadiorkestriga. 1957. aastal osales Lääts koos teiste Eesti estraadikunstnike ja ansambliga Metronoom Moskvas ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil ning võitis sealse lauluvõistluse. 1958. aastal võitis ta esimese Eesti lauljatarina üleliidulise estraadiartistide konkursi.

Aastatel 1957–1961 laulis Lääts Eesti Raadio naistrios. Aastatel 1957–1987 oli ta Eesti NSV Riikliku Filharmoonia solist ning aastatel 1966–1974 sealsamas estraadistuudio lauluõpetaja.

Heli Lääts astus üles estraadi- ja kammerlauljana, osales estraadietendustes ning laulis ka lastelaule. Tema hääl oli kauni tämbriga ja repertuaar sisukas.^[1] Ta oli paljude eesti heliloojate laulude esmaesitaja (sh Evald Vainu "Ei kunagi", "Kuidas siis mitte kevadest laulda" ja "Ununesid sõnad", Boris Kõrveri "Tallinn, mu Tallinn" ja "Kevade lauluke", Arne Oidi "Ära võõraks jää", Kustas Kikerpuu "Sa äratasid minus luiged lendu", Valter Ojakääru "Ööviiul" ja "Oma laulu ei leia ma üles").^[2]

Aastatel 1962–1982 oli Heli Läätsel kohalik privileeg pärast Eurovisiooni lauluvõistluse võidulaulu väljakuulutamist esitada seda (või ka mõnda muud võistluslaulu) Eestis esimesena kas Eesti Raadios või Eesti Televisioonis eestikeelsete (tavaliselt Heldur Karmo tõlgitud) sõnadega, saatjaks abikaasa Peeter Sauli dirigeeritud Eesti Raadio estraadiorkester. Nii kõlas tema esituses kokku 17 eurolaulu, nende hulgas näiteks "Hüpiknukk" (1967), "Allikas" (1968), "Trubaduur" (1969), "Kaunid baleriinid" (1969), "Tänav, pink ja puu" (1971), "Lind ja laps" (1977), "Et oleks rahu" (1982) ja muud laulud.^[3][4]

Tema lauldud laule on helisalvestistena paljudel heliplaatidel ja Eesti Raadio arhiivis. Ta lõpetas lauljakarjääri 2006. aastal.^[5]

2002. aastast kuulus ta Keskerakonda.

Heli Lääts on maetud Tallinna Metsakalmistule.

• 1970 – Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1976 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 2004 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[6]
• 2004 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2016 – Eesti popmuusika auhind Kuldne Plaat – elutööauhind^[5]

Tema abikaasa oli dirigent Peeter Saul, nende pojad on Kaarel ja Indrek Saul. Keemik Koit Lääts oli tema vend.

• Eesti kullafond (Heli Lääts)
• "Heli jälgedes" (Kõrsikute album)
• "Hõbelaev" (dokumentaalfilm)

• Enda Naaber, "Vikerkaare saladus. Raamat Heli Läätsest". Autori kirjastus, Kuressaare 1995, 166 lk.
• Hille Karm, "Heli Lääts. Armastusega". SE&JS, Tallinn 2017, 382, [2] lk.

• Heli Lääts andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
• Maris Meiessaar. "Heli Lääts – naine kui skulptuur" EPL Laupäev, 21. juuni 2008
• Marvi Taggo, Aita Kivi. Heli Lääts: "Olen õppinud leppima sellega, et ei saa muuta asju, mida enam muuta ei saa. See on lahendus …” Elu Lood, suvi 2017; Eesti Naine / Delfi, 30. september 2017
• Terttu Jazepov. Olavi Pihlamägi: Heli Lääts on ja jääb, ja mitte keegi pole temast üle Õhtuleht, 16. veebruar 2018
• Asso Ladva. Heidy Tamme: Suurepärase pärandiga Heli Lääts väärib taevast sära Õhtuleht, 16. veebruar 2018
• Voldemar Kuslap: Helit iseloomustab eriline armsus, mis tegi ta üldrahvalikult lugupeetavaks ERR, 16. veebruar 2018