Kajalina hakkas võrkpalliga tegelema Narvas, kus ta esimene treener oli Galina Alfjorova. Narva Spordikool Energia võistkonnaga on ta eri vanuseklassides tulnud korduvalt Eesti meistriks ja võitnud Eesti karika.^[1]

Ta kuulus aastatel 2003–2008 Eesti noortekoondistesse, kus ta treenerid olid eri vanuseklassides Peeter Vahtra, Galina Alfjorova, Raivo Jeenas ja Riina Ernits.^[1] 2007. aastal jõuti U18 vanuseklassi Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kus saadi kümnes koht.^[2][1]

Kajalina on esindanud Eestit 2016. aastal kolmes mängus.^[3][4] Ta on olnud kutsutud koondisse korduvalt, kuid ülejäänud aastatel on ta erinevatel põhjustel kutsetest loobunud.^[5][6][7][8] Kajalina ütles meediale juba 2007. aastal, et eelistaks esindada mõne tugevama riigi koondist, et tiitlivõistlustel tugevamas konkurentsis olla.^[9]

Kajalina pikkust ja füüsilisi eeldusi peeti perspektiivikaks ning treenerid olid huvitatud, et ta võimalikult varakult saaks mängida ja treenida tugevas seltskonnas.^[10] Ta treenis küll põhiliselt Narvas, kuid kuna seal meistriliiga naiskond puudus, siis asus Eesti meistriliiga tasemel mängima 2004. aasta sügisel Audentese SG/NK ridades.^[11][12] Hooaja 2008/09 eel olid tal terviseprobleemid ning sel hooajal ta meistriliigas kaasa ei teinud.^[13]

Hooajast 2009/10 liitus Kajalina Itaalia meistriliiga naiskonnaga Piacenza Rebecchi, kus mängis kolm hooaega. Sellega sai temast esimene eesti naisvõrkpallur, kes on mänginud Itaalia tugevaimas liigas.^[14] Esimesed kaks aastat mängiti viimastel kohtadel, kuid hooajal 2011/12 jõuti Itaalia karikafinaali, kus saadi teine koht.^[15] Kajalina võistkonnas põhimängijate hulka ei kuulunud.^[16]

Hooajaks 2012/13 liitus ta Itaalia esiliigaklubiga Pavia Riso Scotti.^[16] Itaalia esiliigas saadi neljas koht. Kajalina oli läbi hooaja naiskonna kõige suurem punktitooja ning kogu liigas selles arvestuses kolmas.^[17]

Hooajaks 2013/14 vahetas ta Itaalia esiliigas klubi ning liitus Montichiari Metalleghe Sanitarsiga.^[18] Klubi oli edukas ja võitis esiliiga, kuid Kajalina oli vigastustega kimpus ning jättis hooaja põhimõtteliselt vahele, osaledes vaid neljas mängus.^[19][20]

Hooajaks 2014/15 vahetas ta taas Itaalia esiliigas klubi ning liitus Bolzano Volksbank Sudtiroliga.^[21] Võideti Itaalia esiliiga karikavõistlused ja Itaalia esiliiga, millega tõusis võistkond järgmiseks aastaks Itaalia meistriliigasse.^[22][23] Kajalina oli naiskonna üks põhimängijaid läbi hooaja.^[24]

Hooajaks 2015/16 liitus ta Prantsusmaa meistriliigaklubiga Saint-Raphaël Var, kus mängis kaks hooaega. Esimesel hooajal tuldi üllatuslikult Prantsusmaa meistriks, kui hooaja eel oli klubi eesmärgiks liigasse püsima jäämine.^[25] Teise hooaja alguses võideti Prantsusmaa superkarikas.^[26] Kajalina tegi debüüdi CEV Meistrite liigas, kus alagrupis ühtegi võitu ei saadud.^[27] Prantsusmaa meistrivõistlustel langeti konkurentsist poolfinaalis.^[28] Kajalina oli üks naiskonna põhimängijaid.

Hooajaks 2017/18 naasis ta Itaalia esiliigasse ja mängis Conad Olimpia Teodora Ravennas. Klubi oli esiliiga uustulnuk ning lõpetas liiga 11. kohal, millega jäädi liigasse püsima. Kajalina oli naiskonna üks põhimängijatest.^[29]

Hooajaks 2018/19 vahetas ta Itaalia esiliiga klubi ja liitus Pallavolo Pinerologa.^[30] Itaalia esiliigas jäädi oma alagrupis seitsmendaks. Väljalangemismängudel suudeti liigasse püsima jääda. Kajalina oli läbi hooaja naiskonna kõige suurem punktitooja.^[31]

Hooajaks 2019/20 vahetas ta Itaalia esiliigas klubi ning liitus ASD Cutrofianoga.^[32] Itaalia esiliigas jäädi oma alagrupis seitsmendaks. Väljalangemisgrupis oldi kolmandad, kui hooaeg koroonapandeemia tõttu peatati. Kajalina oli naiskonna üks põhimängijaid.^[33]

Hooaja 2020/21 jättis ta vahele, kuid 2021/22 liitus Prantsusmaa esiliigaklubiga Olympique de Mougins.^[34] Oma alagrupis jäädi teisele kohale ning play-off alagrupis saadi kolmas koht.^[35]