Enamik vesikirbuliike elab magevees, näiteks tiikides, jõgedes, järvedes, kuid ka happelistel sooaladel. Neid on kõige rohkem soojal ajal.[1] Nende suurus on 0,2–5 mm. Vesikirpudele on omane hüplev liikumine ja äkiline tõuklemine[1], mille tagavad suhteliselt pikad kaheharulised tagatundlad.
Morfoloogia
Nende kehal on eristatav kiivritaoline[1] pea, rindmik ja tagakeha. Rindmik asub kahepoolmelises kojas. Paljudel liikidel on jäik kitiinist kestaga kaetud[1] koda läbipaistev. Kõht on alt avatud.[1] Kõhu avas asetsevad rindmikujalad, mille harjastega soodustatakse veevoolu läbi rindmikujalgade.[1] Vesikirpude iseloomulikeks elunditeks on liitsilmad, pikad kaheharulised harjastega tagatundlad (ujumiseks)[1] ja paar tagakeha harjaseid.
Sobilikus keskkonnas paljunevad vesikirbud neitsisigimise teel.[1] Vesikirbu suguküpsus saabub 6.-12. päevaga, misjärel võivad sündida uued järglased 3-4 päeva pärast.
Sobimatus keskkonnas sünnivad isased vesikirbud. Emastel vesikirpudel tekivad viljastatud munad, mis jäävad sobilikumat keskkonda ootama.[1]
Vesikirbud on tähtsad toiduobjektid paljudele suurematele veeorganismidele, näiteks kaladele, eriti nende maimudele[1]. Samuti on nad asendamatuks toiduks arvukatele putukavastsetele (näiteks kiilivastsetele) ja ainuõõssete hõimkonda kuuluvatele hüdradele. Seega moodustavad nad veekogus tähtsa toiduahela lüli.
Vesikirpe on kasutatud ka veeseisundi indikaatoritena.[1]
Fotol olev vesikirp kuulub perekonda kiivrik. Lisaks on fotol näha tema haudetaskus olev embrüo
Fotol on näha kiivriku perekonda kuuluva vesikirbu püsimuna. Püsimunad on munad, mis tekkivad kui veekogus elutingimused halvenevad, nt tuleb talv. Kirbud moodustavad püsimunad ja need lastakse veekogu põhja, need võivad seal olla aastakümneid või isegi aastasadu, kui elutingimused paranevad, tõusevad munad pinnale ja nendest kooruvad uued kirbud.
