Verner Oja (7. november 1901 Pikakannu, Pindi vald, Võrumaa – 14. aprill 1991 Toronto, Kanada) oli eesti jurist.

Ta õppis 1917.-1923. aastal Võru Rahvahariduse Seltsi poeglaste gümnaasiumis. Osales Tartu kooliõpilaste pataljoni ridades koos venna Borisega Vabadussõjas. Õppis 1923–1927 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ning kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi Põhjala ridadesse^[1].

1927.–1941. aastal töötas ta Põlluministeeriumi ning Kohtu- ja Siseministeeriumi sekretärina, 1941.–1944. aastal Tallinna linnavalitsuse abisekretärina. Pages 1944. aastal suure põgenemise ajal koos abikaasa, poja Tõnis Oja ja tütrega Rootsi, kust siirdus 1949. aastal Kanadasse. Töötas ametnikuna ettevõttes Canadian National Railway, kust jäi 1966. aastal pensionile. ^[2]

Verner Oja põrm on sängitatud Pindi kalmistule.

Verner Oja isa oli Pindi vallakirjutaja Alfred Oja ja ema Liisa Oja (neiupõlvenimega Urmann), vennad Boris Oja, Edmunt Oja, Henn Oja ja Mart Oja ning õed Tiina Oja, Susanne Teder, Senta Kõiv, Ottilie Oja ja Aive Matvere. Abiellus Juhan Tobiase tütre Lainega.