Laplace uskus rangelt põhjuslikku determinismi. Seda väljendab järgmine tsitaat tema "Esseede" sissejuhatusest.

„Me võime arvestada, et universumi olevik on mineviku tulemus ja tuleviku põhjus. Oletagem, et eksisteerib intellekt, mis teab kindlal ajahetkel kõiki jõude, mis looduses esinevad, ja iga osakese asukohta, millest loodus koosneb. Kui selline intellekt oleks piisavalt võimas, et kõiki neid andmeid hetkega analüüsida, siis suudaks ta üheainsa valemiga hõlmata nii universumi suurimate kehade kui ka väikseimate aatomite liikumise. Sellisele intellektile ei oleks miski teadmata ja tulevik, täpselt nagu minevikki, oleks avatud tema silme ees.“

– Pierre Simon Laplace, "Filosoofiline essee tõenäosustest"^[1]

Sellist intellekti nimetatakse Laplace'i supermeheks või Maxwelli deemoni eeskujul Laplace'i deemoniks. Laplace ise talle nime ei andnud.

Selle mõttekäigu ebatõesus sai selgeks Heisenbergi määramatuse printsiibiga, mille järgi pole võimalik samaaegselt teada ühegi keha täpset asukohta ja täpset kiirust.

• 1771 – valiti Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1789 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks
• 1802 – valiti Peterburi Keiserliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1806 – valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1808 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
• 1822 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia välisliikmeks

• Laplace'i operaator
• Laplace'i võrrand

• Peeter ja Taisi Müürsepp, "Kuulsaid XVIII–XIX sajandi matemaatikuid. Etüüde prantsuse matemaatikute elust". Valgus, Tallinn 1978, lk 18–32