Olev Kiirend
| Isikuandmed | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Riik | Eesti | |||||||||
| Sünniaeg | 26. jaanuar 1949 | |||||||||
| Sünnikoht | Kihelkonna vald, Saaremaa | |||||||||
| Pikkus | 182 cm | |||||||||
| Kaal | 82 kg | |||||||||
| Sportlaskarjäär | ||||||||||
| Spordiklubi | Tallinna Dünamo | |||||||||
| Medalid | ||||||||||
| ||||||||||
Olev Kiirend (sündinud 26. jaanuaril 1949 Saaremaal) on eesti maadleja[1] ja maadlustreener.[2]
Elulugu
Ta on õppinud Vaivere koolis ja Tallinna Spordiinternaatkoolis ning lõpetanud 1973. aastal Tallinnas 10. Töölisnoorte Keskkooli.
Seitsmendas klassis tegi Kiirend Vaivere kooli söögivahetunni ajal avalduse: "Kuradi Nõukogude Liit, õiget saia ka ei osata teha!" Kui kevadel läks klass ekskursioonile, siis Vaivere kooli direktor keelas Kiirendil kaasa minemast ning lausus: "Riigivastased meil ekskursioonile ei sõida!"[3]
Tallinna Spordiinternaatkoolis astus Kiirend dissidentlikku noortekampa "Kondor".[3]
Sportlasena
Ta on neljakordne Eesti NSV meister Kreeka-Rooma maadluses (1974, 1975 ja 1980 esimeses keskkaalus ja absoluutkaalukategoorias)
1973. aastal osales Kiirend Martin Kleini mälestusvõistlustel.[3]
1972. aastal – 2. koht;
1973. aastal – 3. koht (esimene koht – Anatoli Nazarenko; teine koht – Avo Talpas)
1975. aastal 5. koht
Muud NSV Liidu tasandi võistlused
1973. aasta – Gruusias rahvusvahelise turniiri peaauhinna võitja kehakaalus kuni 82 kg
1973. aastal kutsus NSV Liidu maadlejate peatreener Kiirendit MM-ile Teherani.[3]
Seeniorsportlasena
- 2000. aastal – 1. koht
- 2007. aastal – 1. koht
- 2008.aastal – 3. koht (vabamaadlus)
- 2009. aastal – 1. koht
- 2010. aastal – 1. koht
- 2011. aastal – 1. koht
- 2012. aastal – 1. koht
- 2013. aastal - 3. koht
- 2014. aastal – 2. koht
- 2015. aastal – 1. koht
- 2016. aastal – 1. koht[3]
Hilisem elukäik
1982. aasta veebruaris proovis Kiirend koos hiljem Soome kolinud maadlustreeneri Arvid Leiumaa ja ühe abielupaariga Ida-Karjala kaudu NSV Liidust põgeneda. Selleks sõitsid nad autoga mööda metsavaheteed Soome–NSV Liidu piiri poole. Pärast metsatee ühte kurvi sattusid nad piirivalve tõkkepuu juurde, kus neid uuriti kolm tundi ning lõpuks saadeti tagasi.[3]
1982. aasta 13. oktoobril õhtul sõitis Kiirend koos sõprade ja spordikaaslaste Ingvald Arri ja Harro Harusooga Saaremaale, et kalamehelt saja rubla eest ostetud ja rannikule peidetud kummiparvega põgeneda Uudelepa lahelt Rootsi. Nad sõitsid sinna töökojaks ehitatud Gaz-53-ga. Kihelkonna ristis pidas nad kinni piirivalve, et kontrollida dokumente ja auto sisemust. Nad pääsesid kontrollist läbi ja jätkasid teekonda. Hiljem oli Kiirend plaaninud põgeneda üksi puust paadiga ning selle tarbeks ostnud päramootori Vihr 30. Puust paadi ja Vihr 30 töökorda saamisele aitas kaasa Märt Vooglaid. Arr ja Harusoo liitusid Kiirendiga alles põgenemispäeval. Nende mootorpaadi mootor suri Läänemerel mitu korda välja. Lõpuks otsustas Kiirend, et on vaja edasi aerutada.[3]
14. oktoobriks 1982 olid nad triivinud Läänemerel 13 tundi, kui neid märkas Nõukogude tsiviillaeva Volgo-Balt 136 kapten. Nad tõmmati püstoli ähvardusel pardale, anti süüa ning paigutati eraldi kajutitesse. Varsti saabus väikese kaubalaevaga tsiviillaeva pardale Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Saaremaa osakonna ülem Mihkel Lutšenko. Lutšenko nägi nende põgenemisplaani läbi, ent ei maininud põgenemist oma ülemustele.[3]
Kiirend, Arr ja Harusoo saadeti Keskvanglasse. Kinnine kohtuistung toimus vangla punanurgas. Süüdistatavaid kaitses advokaat Leon Glikman. Lisaks Kiirendile, Arrile ja Harusoole olid kohtupingis ka Andres Berg, Allan Ruus, Rainer Männa ja Sergei Ljubko. Lisaks põgenemiskatsele pandi neile süüks kavatsust kaaperdada Kingissepa–Tallinna reisilennuk. Hiljem nimetas Kiirend lennuki kaaperdamise juttu pettemanöövriks. KGB otsis Tallinnas kõik lennukis viibinud läbi, ent ei leidnud midagi kahtlast. Prokurör Siim Kirsipuu nõudis Arrile ja Harusoole viit aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga koloonias, ent kohtunik Hilda Uusküla mõistis neile kummalegi kaks aastat vangistust üldrežiimiga parandusliku töö koloonias. Kiirendile mõisteti aga seitse aastat vangistust tugevdatud režiimiga koloonias. Ülejäänud kohtualustele mõisteti tingimisi vabadusekaotus ühes kohustusliku töölesuunamisega (tolleaegses kõnepruugis "keemia"). Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 30. märtsil 1983.[3]
1983. aastal kandis Kiirend kuus kuud karistust Rummu vanglas, kust ta püüdis sama aasta 31. augustil põgeneda, et pääseda 7. septembril Siberi vangilaagrisse saatmisest. 31. augusti õhtul laadis ta kaubaautole kaste ning laadimise lõpetamisel peitis end koorma vahele. Auto väljasõitmisel kontrollisid kaks koera koormat ning üks koorma otsa roninud koer avastas Kiirendi. Seetõttu saadeti ta vangilaagrisse Krasnojarski krais.[3]
Eesti määras Kiirendile vangis olnud aastate eest kompensatsiooniks 5900 krooni. Kiirend ei nõustunud selle summaga, kuna tema arvates ei vastanud summa seitsmele vangis viibitud aastale. Kiirend esitas suurema summa nõude tolleaegsele justiitsminister Urmas Reinsalule, ent hüvitusnõue on siiani lahenduseta kohtutoimikute kadumise tõttu.[3]
Tunnustus
- 1972 NSV Liidu meistersportlane Kreeka-Rooma maadluses
- 2015 Eesti parim seeniorsportlane[3]
Isiklikku
Olevi isa Johannes oli metsavend.
Tal oli naine Inge. Nad lahutasid 1981. aastal.[3]
2025. aastal oli ta Eesti enim liiklusrikkumisi (29) toime pannud isik.[2]
Viited
- ↑ "Stripiklubi perenaine: kõigepealt saatis kantpead, siis tuli ise meid hirmutama!". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 8. jaanuaril 2026.
- 1 2 "76aastane Olev on Eesti suurim liiklusrikkuja. „Mul kama kaks – politseil pole õigust keelata mul sõita"". Maaleht. Vaadatud 8. jaanuaril 2026.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 Madis Jürgen. Ekspressi suur lugu: Saarlasest kaheksakordse maailmameistri maadlus KGBga. Eesti Ekspress, 28. september 2016