Mihkel Aitsam (25. oktoober 1876 Velise vald, Läänemaa – 10. detsember 1917 Püssi mõis, Lüganuse kihelkond, Virumaa) oli Eesti poliitik, revolutsionäär.

Mihkel Aitsam sündis 1876. aastal Läänemaal Velise vallas. Tema isa ja ema surid varakult ning Mihkel kui vanem vend pidi hakkama hoolitsema nooremate laste eest ja teenima ülalpidamist. Ta oli kirjanik Mihkel Aitsami onupoeg. Teda nimetati Pipra Aitsamiks, sest teine samanimeline talupoeg pärines Aitsamaa talust. Ta siirdus Tallinna tööle, kus liitus revolutsioonilise sotsiaaldemokraatliku liikumisega ja osales 1905. aasta revolutsioonilises liikumises Eestis.

Osales Velise rahva esindajana 27.–29. novembril 1905 Tartus Aulakoosolekul. 12. detsembril (ukj) võttis koosolek vastu käredad otsused (nn aulaotsused). Otsustega taheti kukutada Venemaa keisririigi keisri isevalitsus, valida Venemaa Asutavat Kogu ja rajada demokraatlik vabariik^[1]. Aulaotsustes nõuti mõisnike eesõiguste kaotamist ja nende maavalduste piiramist, kloostri- ja kroonumaade konfiskeerimist, rahvamiilitsa salkade asutamist, revolutsiooniliste talurahvakomi teede moodustamist ning demokraatliku vabariigi kehtestamist^[2].

1905. aasta oktoobris kuulutati Velisel välja niinimetatud Velise vabariik.^[3] Kõigile "vabariigi kodanikele" alates 18. eluaastast anti kodanikuõigused, kaotati kroonumaksud ja võeti vastu otsus mõisamaade konfiskeerimise kohta. Kihelkonnakooli ruumes oli ka "valitsus" ning jahipüssidega relvastatud rahvamiilitsa staap. Tartu ja 13. detsembril Volta keldris toimunud koosolekul^[4] osalenud Velise sündmuste üldjuht ning Volta koosoleku saadik Velise kihelkonnakooli õpetaja^[5] Jaan Paulus tõi sealt kaasa maarahva ülestõusumeeleolud. 19. detsembril 1905 toimus Velise koolimaja juures kokkupõrge rahvamiilitsa ja karistussalga vahel. Rahvamiilits pidi taganema. Aitsamil õnnestus varjuda metsas ja hiljem põgeneda välismaale. Ta mõisteti kui ülestõusu üks juhte tagaselja surma ning aastail 1906–1908 viibis Mihkel Aitsam maapaos Rootsis, kus töötas taludes sulasena ja ehitusel. Jaan Paulus mõisteti samuti tagaselja surma, kuid tal õnnestus põgeneda. Hiljem sattus ta võimude kätte ning mõisteti Tallinna sõjakohtus Läänemaa mõisade põletamise eest 1908. aasta mõisade suurprotsessi ajal aastaks vangiroodu.

Kui ta 1908. aastal Eestisse saabus, võeti ta kinni ja vabastati alles 1913. aastal. Esimese maailmasõja alguses saadeti ta kui "poliitiliselt mitteustav" Vladimiri kubermangu asumisele, kust saabus tagasi Tallinna 1917. aastal. Mihkel Aitsam töötas sadamas, oli sadamatööliste ametiühingu üks rajajaid ja juhatuse liige. Ta kuulus Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogusse ning tegi 1917. aasta suve- ja sügiskuudel maal revolutsioonilist selgitustööd ja agitatsiooni. Ta aitas Tallinna nõukogu liikmena luua valdades nõukogusid ning ta valiti ka Velise vallanõukogu liikmeks. 1917. aasta novembris valiti Mihkel Aitsam Eestimaa Tööliste, Soldatite, Maatameeste ja Väikemaapidajate Saadikute Nõukogude Täitevkomitee liikmeks.

1917. aasta detsembris siirdus ta koos punakaartlaste salgaga Virumaale mõisaid üle võtma. 10. detsembril 1917 lasti Mihkel Aitsam, Rudolf Imberg ja Jüri Kalmus^[6] Püssi mõisas 4. jalaväepolgu sõdurite poolt^[7] maha.

Viktor Kingissepp pühendas Mihkel Aitsami ja teiste Püssi mõisas langenute mälestusele oma raamatu "Kellele iseseisvus, kellele ike".

Mihkel Aitsami järgi oli nimetatud Vana-Vigalas tegutsenud Mihkel Aitsami nimeline Kutsekeskkool nr 29.

• 95 AASTAT MIHKEL AITSAMI, EESTI REVOLUTSIOONILIIKUMISE TEGELASE SÜNNIST, Tee Kommunismile: EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni RSN häälekandja, nr 126, 23. oktoober 1971
• Mihkel Aitsam, Kommunist: EKP Valga Rajoonikomitee ja Valga Rajooni RSN häälekandja, nr. 127, 26 oktoober 1971
• Leho Männiksoo, Velise Wabariik – 110 aastat pöördelistest sündmustest Velisel. Kultuur ja Elu 1/2016