Māriņkalnsi mõis

Māriņkalnsi mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 47

Māriņkalnsi mõis (saksa keeles Marienstein, läti keeles Māriņkalna muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Apekalnsi kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Alūksne piirkonnas Ziemeri vallas Māriņkalnsi külas.

Ajalugu

Varasem ajalugu

Keskajal kuulusid hilisema mõisa alad Saksa Ordu Aluliina komtuurkonna koosseisu.[1] Vana-Laitsna, Vastse-Laitsna, Väike-Laitsna ja Māriņkalns olid seejärel Puremoise, Laitsna ja Grūbe nime all osa Aluliina lossipiirkonnast. Rootsi-Poola sõja järel langes see valdus Rootsile. Kuningas Gustav II Adolf läänistas lossipiirkonna hilisemale feldmarssalile, Rootsi riiginõunikule ja Liivimaa kindralkubernerile Gustaf Horn af Björneborgile (1592−1657). 1681. aastal eraldati omaette mõisaks Vastse-Laitsna (Neuer Laitzen).[2] XVII sajandi lõpul mõisad redutseeriti. 1688. aastal on seda nimetatud Aluliina kihelkonna redutseeritud mõisate nimekirjas.[3]

Vana-Laitsna riigimõisana

Hornid olid mõisa ilmselt juba varem ära pantinud. 1724. aastal oli selle pandi- ja rendivaldajaks kapteniproua Helmersen.[4] Järgnevalt said valduse eluaegsele rendile (ad dies vitae) kindralmajor Reinhold Johann von Freymann (1680−1736) ja tema abikaasa Gerdruta von Freymann (sündinud Baltzer), keda on rendivaldajatele nimetatud 1735. aastal. Nende ajal eraldati Vana-Laitsnast Romeškalnsi ja Vastse-Laitsna mõis, mis doneeriti vastavalt 1744. ja 1747. aastal. Pärast abielupaari surma sai rendivaldajaks nende poeg kindralmajor Johann Friedrich von Freymann (u 1720−1782), keda on rendivaldajana nimetatud aastatel 1765−1782. Mõis jäi kroonumõisaks 1797. aastani, mil Venemaa keiser Paul I doneeris suurema osa − kolmeadramaaline valdus jäi riigi kätte edasi − mõisast vabaproua Maria Elisabeth Catharina von Delwigile (sündinud von Förster) (suri 1816).

Māriņkalnsi mõis

Mõis eraldati aastal 1826, mil Johann Gottlieb Wolff selle oma pojale Sigismund Wolffile jättis.[5]


Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 9 adramaad, sellele allus 30 hinge.[6]

Aastal 1627 oli Vana-Laitsna, Māriņkalnsi ja Vastse-Laitsna mõisade suurus kokku 39 ja 1/2 adramaad, sellest 31 ja 1/2 adramaad oli haritavat maad. Aastal 1641 oli mõisadel adramaid 33 ja 5/6. Aastal 1688 kuulus Vastse-Laitsna mõisale koos Māriņkalnsi mõisaga adramaid 15, aastal 1734 aga 31 ja 5/8. Aastal 1758 oli mõisade suurus 37 ja 7/8 adramaad. Aastal 1823 oli mõisa suurus 10 ja 9/20 adramaad.[7] Aastal 1832 oli mõisal 10 ja 9/20 adramaad maad, aastal 1881 oli adramaid 2 ja 66/80, lisaks allus mõisale 12 ja 31/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[8]

Viited

  1. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 320.
  2. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 321.
  3. ↑ LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 13.
  4. ↑ EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 132.
  5. ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 262.
  6. ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 278.
  7. ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 261.
  8. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 379.

allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/M%C4%81ri%C5%86kalnsi_m%C3%B5is