Friedrich Franz Xaver (Hohenzollern-Hechingeni prints)

Friedrich Franz Xaver (1841)

Friedrich Franz Xaver (31. mai 1757 – 6. aprill 1844) oli Austria väejuht (feldmarssal) ja Hohenzollern-Hechingeni prints.

Noorpõlv

Friedrich Franz Xaver sündis 1757. aastal Maastrichti lähedal. 1775. aastal alustas ta sõjaväeteenistust Hollandi armees, kuid läks järgmisel aastal Austria kürassiirirügementi nr. 4. Ta võitles Baieri pärilussõjas ning Austria-Türgi sõjas. 1789. aastal osales Belgradi piiramises. Järgmine aasta ülendati ta ooberstleitnandiks ning 1793 ooberstiks.[1]

Osalus Prantsuse revolutsioonisõdades

1793. aastal osales Hohenzollern Madalmaade sõjategevuses. Ta võttis osa Neerwindeni, Leuveni ja Wattignies' lahingutest. Lisaks osales ta Landrecies' ja Charleroi piiramisel. 1795. aastal viidi ta rügemendiga üle Ülem-Reini armeesse.[1]

1796. aastal ülendati Hohenzollern kindralmajoriks ning viidi üle Itaaliasse. 30. mail toimunud Borghetto lahingus taastas Hohenzollern taganevate sõdurite seas korra ning juhtis nad vasturünnakule, mis andis armee ülemale Johann Peter Beaulieule aega, et korrapärast taganemist alustada.[2] Hiljem teenis ta Dagobert Sigmund von Wurmseri all ning juhatas Johann Meszarose kolonnis brigaadi. Brigaadijuhina osales ta Mantova päästeoperatsioonis ja Castiglione lahingus. Prantslaste surve tõttu oli Wurmser sunnitud oma armeega ümberpiiratud Mantova linna varjuma.[3][1]

Hohenzollern oli suutnud aga pääseda ning osales Mantova kolmandal päästeoperatsioonil, mida juhatas Joseph Alvinczy. Hohenzollern juhatas Alvinczy armee avangardi, millega osales teises Bassano lahingus.[4] Järgnenud Caldiero lahingus ründas Napoleon Hohenzollerni kahekordses ülekaalus väega. Siiski suutis Hohenzollern nad tagasi lüüa ning lahing lõppes Napoleonile kaotusega. Aprillis 1797 autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[5][1]

Teise koalitsiooni sõja ajal teenis Hohenzollern taas Itaalias. Ta juhatas Legnano lahingus brigaadi.[6] Magnano lahingus juhatas ta korra ka tervet diviisi.[7] Pärast lahingut osales ta veel Milano tsitadelli piiramisel, mis alistus 24. mail.[8] 12. juunil sai ta Prantsuse kindral MacDonaldi käest Modena all lüüa.[9] Hiljem osales ta veel Trebbia ja Novi lahingus ja ülendati feldmarssal-leitnandiks.[1]

9. ja 10. aprillil 1800 võitis Hohenzollern Prantsuse kindral Soulti La Bochetta ja Sasselo lahingutes. Ta osales veel Peter Karl Ott von Batorkezi juhatuse all Genova piiramisel. 13. mail võttis Hohenzollerni Soulti Monte Creto all vangi.[8] 4.–14. juunini oli ta linna komandant. Talvel võitles ta Mincio jõe ääres. 1801. aastal sai ta chevaux-léger-ratsarügemendi nr. 2 inhaberiks.[1]

Osalus Napoleoni sõdades ning hilisem elu

Kolmanda koalitsiooni sõja ajal 1805. aastal oli ta diviisiülem Franz von Wernecki korpuses, mis kuulus ertshertsog Ferdinandi armeesse. Ulmi sõjakäigu ajal piirati armee ümber ning kannatas suuri kaotusi. Werneck proovis oma korpusega põgeneda, kuid marssal Murat asus neid jälitama. Hohenzollern proovis teda 16. oktoobril Langenau ja 17. oktoobril Herbrechtingeni juures peatada. See aga ei õnnestunud, kuna Murat jõudis austerlastele järele ning piiras nad järgmisel päeval ümber. Werneck alistus, kuid Hohenzollern pääses osa väega põgenema. 5. detsembril osales ta Steckeni lahingus, kus saavutati võit baierlaste üle. 1806. aastal edutati ta vürstiks.[10][11][1]

Viienda koalitsiooni sõja ajal 1809. aastal määrati ta Lõuna-Saksamaal juhatama II korpust.[12] 19. aprillil osales ta Teugen-Hauseni lahingus, kus ta kolmel korral võttis kätte lahingulipu, et enda sõdureid rünnakule juhtida.[11] 22. aprillil osales ta Eckmühli lahingus. Lühikest aega oli II korpus Johann Kollowrati juhatuse all, pärast seda sai Hohenzollern selle tagasi ning osales üksusega 22.–23 mail Asperni-Esslingi lahingus. Lahingu ajal käis ta eesliini sõdureid Prantsuse ratsarünnaku ajal innustamas.[13][11]

5.–6. juuli osales Hohenzollern Wagrami lahingus. Tema korpus paiknes austerlaste vasakul tiival Baumersdorfi ees kaitseliinil. Ta suutis hiljem oma korpusega korrapäraselt taganeda. 10. juulil oli tema korpus esimene, mis Znaimis lahinguväljale jõudis. 3. augustil ülendati ta ratsaväekindraliks.[11]

1813. aasta kevadel määrati Hohenzollern Grazi uusi üksusi värbama. Kaks aastat hiljem juhatas ta prints Schwarzenbergi armees taas II korpust. 1825. aastal sai ta sõjanõukogu presidendiks ning 1830. aasta 18. septembril ülendati ta feldmarssaliks. Ta läks pärast seda erru ning suri 6. aprillil 1844 Viinis.[1]

Hinnang

Hohenzollern oli oma 40-aastase sõjaväekarjääri jooksul väga edukas kindral, kes kaotas vaid üksikuid lahinguid (suurem osa olid ka sellised, milles Hohenzollern oli mingi teise väejuhi alluvuses ning tema enda üksus võitles edukalt). Ta oli tuntud väga vapra kindralina, kes juhatas oma mehi tihti eesrindel. Ta paistis silma ka sellega, et juhtis vägesid lausa kolmes Napoleoni kaotatud lahingus (teine Bassano, Caldiero, Asperni-Esslingi). Teda peeti ka eksperdiks väiksemahuliste lahingute juhtimises, kuna osaks hästi maastikke ära kasutada. Lisaks oli ta väga kogenud ratsaväe juhataja ning mõistis eelpostide tähtsust.[11]

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 "Hohenzollern-Hechingen, Friedrich Franz Xaver Graf zu". Vaadatud 29.06.2023.
  2. ↑ Lk 354 (Boycott-Brown, 2001)
  3. ↑ Lk 379 (Boycott-Brown, 2001)
  4. ↑ Lk 450 (Boycott-Brown, 2001)
  5. ↑ Lk 456–457 (Boycott-Brown, 2001)
  6. ↑ Lk 150 (Smith, 1998)
  7. ↑ "Battle of Magnano, 5 April 1799". Vaadatud 30.06.2023.
  8. 1 2 Lk 156 (Smith, 1998)
  9. ↑ Lk 158–159 (Smith, 1998)
  10. ↑ Lk 205–206 (Smith, 1998)
  11. 1 2 3 4 5 "Prince Friedrich Hohenzollern-Hechingen, 1757–1844". Vaadatud 30.06.2023.
  12. ↑ Lk 67 (Bowden ja Tarbox, 1980)
  13. ↑ Lk 89 (Bowden ja Tarbox, 1980)

Kirjandus

  • Bowden, Scotty; Tarbox, Charlie. Armies on the Danube 1809. Arlington: Empire Games Press, 1980.
  • Boycott-Brown, Martin. The Road to Rivoli. London: Cassell & Co., 2001.
  • Smith, Digby. The Napoleonic Wars Data Book. London: Greenhill, 1998.
allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Franz_Xaver_(Hohenzollern-Hechingeni_prints)